Ma ei tea, mu hetkene postitus on tegelikkuses midagi täiesti irrerevelantset, aga ma ei tea, üritan lihtsalt ennast tühjaks kirjutada või midagi sellist, peale väikese magistritööpinge ja algava kevadväsimuse nagu midagi polegi. Lihtsalt püüdsin uinuda, ning ma ei tea, üks mu "surmahirmu" momente tuli peale, võttes mul seest krampi ja röövides igasugusegi soovi magada. Mõnikord ma lihtsalt sooviks, et mul oleks kindlalt teada et surm on üleminek mingisse teise olekusse, ellu, teisele tasandile or smth. lihtsalt terooriate, mõtete olemuste all. Ei ole ilmslet imestada et kardan surma taga tegelikult seda mida enamik, ehk siis lihtsalt tühjust, ei midagist, ei taha lihtsalt ühel hetkel kaduda.
Oeh... ning mõnikord lihtsalt ründab see hirm mind enne magamaminekut.
Natuke veider või naljakas on mõelda, et surma ja teispoolsusegas seonduvad teemad on mulle kuidagi eriliselt ligitõmbavad samas. Võibolla on see aspekt: Surm mis on lävepakk kuhugi mujale, või lihtsalt muudab hirm ta samas kuidagi alateadlikult ka ligitõmbavaks? Mingi perioodi elust oli mul tunne, et läbi elu on surm mind kergelt jälitanud, avastasin et lihstalt kuidagi liiga palju kohti kus olen elanud, koolis käinud või muud moodi tegutsenud sisaldavad kellegi surma (tegelikult tagantjärgi mõeldes võib ehk igast kohast mõne seal surnu leida or something, aga too hetk jäi küll tunne selline), pluss on mul endal olnud elus kaks väga lähedast momenti sel teemal, üks viiesena kui elektrilöök mind oimetuks lõi ja üheksasena kui kanalisatsioonikaevu kohal rippusin. Või ma ei tea eks mu siia ellu tulek ole ka teatavas mõttes märgitud. Ma küll ei usu enam et oleksin surma poolt jälitatud, aga noh, teatav õrn suhe temaga on vist küll ning võibolla olen ma lihtsalt liiga palju selle üle mõelnud.
Meenub millegipärast üks mu lemmiktsitaate (umbmääraslet meeles): "Meie igaühe elu on juba enne sündi olnud lugematu arvu kordi ohus." Midagi mis tuletab meelde miks elu on väärtuslik, ning ei tasu seda raisku lasta.
Sometimes i seek the unknown.
Kui aus olla siis pean tegelikult ütlema, et ei plaaninud siia blogisse niipea kirjutada. Lihtsalt et hoolimata kõigest toimunust ja tehtust pole mul tegelikult midagi piisavat kirja panna ja mõtlesin et kirjutan oma mõtteid siia alles siis kui tunnen et olen suutnud astuda mõned reaalsed sammud edu, edasijõudmise ning vanade jamade murdmise keerukal sammul, ning need on olnud püsivad mitte mingisugune tsükliline edu, millele võib järgneda kukkumine.
Võibolla teen mingi hetkj mingisuguse kokkuvõtte veebruarist, kuid ma ei tea kahtlen selles natuke, kuan tõesti pole nagu kuni praeguse hetkeni tundnud et tahaks või oleks millegist erilist mõtet rääkida. Märts tuleb väga tihe kuu, nii koolilises mõttes kui ka selles osas et see on arstiaegu täis. Kuid tuleme toime. Ning peaks uurima kogu seda nime muutmise teemat, vähemasti vaatama asjad valmis selleks hetkeks kui selle päriselt ära teen. Ning peale enne ja peale seda on veel hunnik samme, mis saavad tehtud.
Arvan et see on ehk hea koht selle mõtiskluse lõpetamiseks, meel on rahunenud (kuigi peas on veel mingi mõte mis leiab et uni on nõme). Homne päev tuleb tegutsemiserohke ning pean veel raamatukoguelule ka pikemad linnasasjatamised juurde lisama.
Nii et ma ei tea, head ööd...
teisipäev, Veebruar 28
neljapäev, Veebruar 9
Asju millest ma tavaliselt ei räägi
Kogu tänane Ansipi teema kinnitas midagi, mida ma olen üha enam täheldanud Eesti juhtivad poliitikud on üha enam Savisaarestumas. ma mõtlen just käitumise, suhtumise ja asjade poolest mida nad räägivad. Ansipi tänane sõnavõtt oli kõike muud kui poliitiliselt mõistlik käitumine, üks asi on väita et inimesed on ekslikud ja et asja kohta on palju valeinformatsiooni, teine asi on hakata tegema kahtlasi võrdlusi, inimesi solvama ja lihtsalt mineid imelikke jauramisi suust välja ajama, seemnesöömine ja luuamüüt siis tema suured väited. Nii mõnigi teine ACTA toetaja on teinud ikakgi väga veidraid kommentaare (Siioni protokollid wth?), või siis tõesti see kuidas Aaviksoo hakkas tudengite peale jaurama midagi teemal, et nende poolt tahetav kõrghariduse vorm on kommunistlik ning siis kogu juttu sellest kuidas kommunism on paha.
Nagu tõsti, ma saan aru selelst kui poliitik oskuslikult juhib teema kõrvale või räägib asjadest ringiga, kuid see kõik on juba olnud lihtsalt maitsetu.
Kuid asi pole ju ainult jutus mida aetakse. See jutt on ilmselt ilmselge kõik ja korduvalt ka mujal räägiitud... aga Eesti poliitilise maastiku põhiline probleem on selles, et me ei vali enam isikuid kelle puhul on tunne et nad suudavad midagi ära teha või hakkama saada, pigem me valime lihtsalt vähemat halba. Muidugi põhimõttelsielt ei saa ju normaalsetes oludes rääkida erakondade puhul headest ja halbadest, vaid lihstalt erinevatest lähenemistest (ning needki ei pruugi tihtipeale olla väga erinevad), kuid siin kipub asi olema et sa valid vähema halva (IRL ja Reform), et mitte valida suuremat halba ehk siis Keskerakonda. Paraku on esimesed ammu taibanud, et nende võim on kindlustatud, sest keegi ei taha Savisaart ja tema sõpru. Praeguse seisuga aga süveneb tunne, et reaalset valikut enam pole, sama hästi võiks nagu juab täringut veeretada või lihtsalt järgmsiel korral valima minemata jätta. Ainuke lootus on ehk uue põlvkonna poliitikute pealekasv, võibolla ehk ak mõne uue erakonna kes suudavad vanast üle olla, sest üha enam kaheldav on kas vanadele on võimalik enam aru pähe panna. Võibolla, aga selölesk peavad eestlased (ning ka kohalikud venelased) ennast rohkem liigutama hakakama ja aktiivsemalt oam õiguste eest seisma. Mu sõnad poel ehk kõige konkreetsemad ja selgemad, kuid see on enamvähem see tunne, mis mul sellega on...
Igal juhul olen ma laupäeval kohal, ehk peaks ise ka mingisuguse plakati või loosungi kusagilt leidma.
Nagu tõsti, ma saan aru selelst kui poliitik oskuslikult juhib teema kõrvale või räägib asjadest ringiga, kuid see kõik on juba olnud lihtsalt maitsetu.
Kuid asi pole ju ainult jutus mida aetakse. See jutt on ilmselt ilmselge kõik ja korduvalt ka mujal räägiitud... aga Eesti poliitilise maastiku põhiline probleem on selles, et me ei vali enam isikuid kelle puhul on tunne et nad suudavad midagi ära teha või hakkama saada, pigem me valime lihtsalt vähemat halba. Muidugi põhimõttelsielt ei saa ju normaalsetes oludes rääkida erakondade puhul headest ja halbadest, vaid lihstalt erinevatest lähenemistest (ning needki ei pruugi tihtipeale olla väga erinevad), kuid siin kipub asi olema et sa valid vähema halva (IRL ja Reform), et mitte valida suuremat halba ehk siis Keskerakonda. Paraku on esimesed ammu taibanud, et nende võim on kindlustatud, sest keegi ei taha Savisaart ja tema sõpru. Praeguse seisuga aga süveneb tunne, et reaalset valikut enam pole, sama hästi võiks nagu juab täringut veeretada või lihtsalt järgmsiel korral valima minemata jätta. Ainuke lootus on ehk uue põlvkonna poliitikute pealekasv, võibolla ehk ak mõne uue erakonna kes suudavad vanast üle olla, sest üha enam kaheldav on kas vanadele on võimalik enam aru pähe panna. Võibolla, aga selölesk peavad eestlased (ning ka kohalikud venelased) ennast rohkem liigutama hakakama ja aktiivsemalt oam õiguste eest seisma. Mu sõnad poel ehk kõige konkreetsemad ja selgemad, kuid see on enamvähem see tunne, mis mul sellega on...
Igal juhul olen ma laupäeval kohal, ehk peaks ise ka mingisuguse plakati või loosungi kusagilt leidma.
esmaspäev, Veebruar 6
The Last Semester
Ei see ei saa olema "Kuid ma ei suuda näha tulevikku vol 2" kuigi mõneti on tunne et see oleks nagu kohane. Ma ei karda kevadele vastu astuda, kuigi alates sellest kui magistritöö valmis ja kaitstud, sellest hetkest läheb kõik hägusaks ning ma pole kindel kuidas oma plaane sellest hetkest edasi seada... tean et tahan suvel vahepeal mingisuguguse romaanihakatise mustandi kirjutada ja lõpuks mingisuguse püsitöö leida... aga jah väikese reisi tahaks peale seda kõike, kuhugi kaduda mõneks ajaks, rändav võlur seiklemas ka kusagil mujal kui oma mõtetes või öistel Tartu tänavatel.
See oli ehk 2009 kevadel kui uitasin mööda Tartu tänavaid, toona täiesti tol hetkel olnud jamadesse takerdununa ning kartsin tulevikku, kartsin on muidugi liiga karm sõna, ma ei tahtnud et see lõppeks, ei tahtnud hakata mässama töö ja uue elukoha leidmisega, võimalik et ma kartsin jääda ilma elust Tartus. Hoolimata paljudest jamadest ma armastasin seda linna ning armastan ka praegu, vist... Ning kõik need mälestushetked igasugsutest eri headest hetkedest, mida kogetud või nähtud.
Kauged mälestused sellest kuidas ma toona kaugeid meenutusi heietasin :P Lubadused mida andsin endale neil mõttehetkedel Kroonuaia sillal, ning samm mida tundsin lihtsalt ühel põhjusel valena ja juurdlesin sel teemal kas valida taoline rada.
Siis ma tundsin et see on viimane aasta bakas, kuid noh aeg näitas et asjad lähevad teisiti.
Kuid tagasi vanadest mälestustest, millesse ma kohati liigagi tihti takerdun. Mulle meeldis see külm vahepeal, ma ei tea kui palju seda veel jätkub, kuid ma ei tea... kohati on mulle -30 päevad talve jooksul ühtaegu nii loomulikud kui ka vajalikud. Pidin reedel ja laupäeval mööda linna liikuma ning noh kuigi väljas oli käre, siis tegelikult mingil määral ma nautisin seda.
Kuulan hetkel Glen Cooki "The Black Company-t," ehk siis jah audioraamatut, eelistaksin seda küll lugeda, kuid hetkel on ta nõnda ka mõnus.
Aga jah, jälle pigem üks neid vaateid tulevikku postitus, hulk tööd ning siis lõpetatud ülikool. Kas doktor... ma olen sellele väga palju mõtteid visanud, kuid ma ei tea... on asju mida pean kogu selle asja osas mõtlema veel. Kuid kui see ka pole kogu minu ülikoolielu viimane semester, on see ehk viimane semester magistris. Ning mul on oma kiiks viimaste asjadega...
Oeh... liiga palju tühje mõtteid, liiga vähe asjalikke hetkel. Tagasihoidvate ahelate murdmine ja vanade mõttemustrite lahtivõtmine ningh ümber vormimine kui asju piltlikult kokku võtta. Ning see sama isiklik helgus ka seal kusagil... ma ei anna alla
See oli ehk 2009 kevadel kui uitasin mööda Tartu tänavaid, toona täiesti tol hetkel olnud jamadesse takerdununa ning kartsin tulevikku, kartsin on muidugi liiga karm sõna, ma ei tahtnud et see lõppeks, ei tahtnud hakata mässama töö ja uue elukoha leidmisega, võimalik et ma kartsin jääda ilma elust Tartus. Hoolimata paljudest jamadest ma armastasin seda linna ning armastan ka praegu, vist... Ning kõik need mälestushetked igasugsutest eri headest hetkedest, mida kogetud või nähtud.
Kauged mälestused sellest kuidas ma toona kaugeid meenutusi heietasin :P Lubadused mida andsin endale neil mõttehetkedel Kroonuaia sillal, ning samm mida tundsin lihtsalt ühel põhjusel valena ja juurdlesin sel teemal kas valida taoline rada.
Siis ma tundsin et see on viimane aasta bakas, kuid noh aeg näitas et asjad lähevad teisiti.
Kuid tagasi vanadest mälestustest, millesse ma kohati liigagi tihti takerdun. Mulle meeldis see külm vahepeal, ma ei tea kui palju seda veel jätkub, kuid ma ei tea... kohati on mulle -30 päevad talve jooksul ühtaegu nii loomulikud kui ka vajalikud. Pidin reedel ja laupäeval mööda linna liikuma ning noh kuigi väljas oli käre, siis tegelikult mingil määral ma nautisin seda.
Kuulan hetkel Glen Cooki "The Black Company-t," ehk siis jah audioraamatut, eelistaksin seda küll lugeda, kuid hetkel on ta nõnda ka mõnus.
Aga jah, jälle pigem üks neid vaateid tulevikku postitus, hulk tööd ning siis lõpetatud ülikool. Kas doktor... ma olen sellele väga palju mõtteid visanud, kuid ma ei tea... on asju mida pean kogu selle asja osas mõtlema veel. Kuid kui see ka pole kogu minu ülikoolielu viimane semester, on see ehk viimane semester magistris. Ning mul on oma kiiks viimaste asjadega...
Oeh... liiga palju tühje mõtteid, liiga vähe asjalikke hetkel. Tagasihoidvate ahelate murdmine ja vanade mõttemustrite lahtivõtmine ningh ümber vormimine kui asju piltlikult kokku võtta. Ning see sama isiklik helgus ka seal kusagil... ma ei anna alla
kolmapäev, Veebruar 1
Positiivsus?
Kuidagi üllataval kombel olen ma suutnud viimasel ajal enamus õhtuid ühel või teisel moel ära sisustada ning olen sellega rahul, on siegi tunne et mingisugune elu on olemas. Njah, päeval õppetöö, õhtul lõbu või midagi muul moel vajalikku. Nii et njah... elu suudab siegi hetkel rahulolevana tunduda. kas ma olen rõõmus?
Ohjah tulin just Kärtsi drägonilt, ehk sellelt mida teda tegema veensin, lõbus oli, kuigi ehk natuke liiga aeglane, lõpu poole hakkas juba mäng paremini jooksma... sai ka klassikaline level 1 rotitapp tehtud :P
Vaatan hetkel, õigemini kuulan ühte podcasti.
Veebruar ning pean kõik asjad tegelikult hoolikalt läbi mõelda suutma. Tean kus ma pean olema magistritööga kuu lõpuks, ehk skelett peab olema valmis ning pean teadma kuskohast mida loen/võtan/vihjan mingile värgile. Inglise keelt vaja taas üle hulga aja harjutada ning kõike muud. Kuidagi jama jah et järsku on suutnud hulk elu ja võimalusi kõige meeldivaga tegelemiseks, ning kohustused lendavad otsa, kuid samas tunnen ka et vajan töötamise kõrvale omajagu ka aega iseendaga tegelemiseks, nii puhkamise kui ka mu räsitud hinge lappimise osas, nii et see on isegi hea. Kui asjad hakkavad magistritöö osas ette jääma siis ma loomulikult loovutan liigse vaba aja nende alla.
Jää ja tule lauluga vaja ka tegeleda...
Tegelikult nii veider aga mõnes mõttes on jälle hetk kus ma vaatan isgei tuleviku poole teatava helgusega. Mitte et see pole mitte konkreetselt tulevik vaid pigem minu enese plaanid ja tegemised. Tulevik ise, ajad on keerulised, muud ma ei oska kommenteerida. (Tunnen et mul ei ole hetkel öelda midgai uut ja ülierilist ACTA kohta, peale asjaolu et olen selle vastu ilmselgetel põhjustel ning ausaltöeldes tunnen et ei taha eriti laskuda sise- ja välispoliitilistesse aruteludesse, mis mind harilikult mingi i hate people rantini ajavad... mõni teine kord kui tunnen et mul on kõigest ka reaalslet midagi asjalikkiu rääkida ning ehk siegi tahan oma tuju rikkuda :P)
Arvan et mul pole midagi rohkemat öelda, liigun oma plaanides edasi, tegutsen ning lapin ennast sisemiselt. Teatav elurõõm ning tugevus on sisemas ning tahe midagi nii lahedat kui ak korralikku selle nädalaga korda saata...
Ohjah tulin just Kärtsi drägonilt, ehk sellelt mida teda tegema veensin, lõbus oli, kuigi ehk natuke liiga aeglane, lõpu poole hakkas juba mäng paremini jooksma... sai ka klassikaline level 1 rotitapp tehtud :P
Vaatan hetkel, õigemini kuulan ühte podcasti.
Veebruar ning pean kõik asjad tegelikult hoolikalt läbi mõelda suutma. Tean kus ma pean olema magistritööga kuu lõpuks, ehk skelett peab olema valmis ning pean teadma kuskohast mida loen/võtan/vihjan mingile värgile. Inglise keelt vaja taas üle hulga aja harjutada ning kõike muud. Kuidagi jama jah et järsku on suutnud hulk elu ja võimalusi kõige meeldivaga tegelemiseks, ning kohustused lendavad otsa, kuid samas tunnen ka et vajan töötamise kõrvale omajagu ka aega iseendaga tegelemiseks, nii puhkamise kui ka mu räsitud hinge lappimise osas, nii et see on isegi hea. Kui asjad hakkavad magistritöö osas ette jääma siis ma loomulikult loovutan liigse vaba aja nende alla.
Jää ja tule lauluga vaja ka tegeleda...
Tegelikult nii veider aga mõnes mõttes on jälle hetk kus ma vaatan isgei tuleviku poole teatava helgusega. Mitte et see pole mitte konkreetselt tulevik vaid pigem minu enese plaanid ja tegemised. Tulevik ise, ajad on keerulised, muud ma ei oska kommenteerida. (Tunnen et mul ei ole hetkel öelda midgai uut ja ülierilist ACTA kohta, peale asjaolu et olen selle vastu ilmselgetel põhjustel ning ausaltöeldes tunnen et ei taha eriti laskuda sise- ja välispoliitilistesse aruteludesse, mis mind harilikult mingi i hate people rantini ajavad... mõni teine kord kui tunnen et mul on kõigest ka reaalslet midagi asjalikkiu rääkida ning ehk siegi tahan oma tuju rikkuda :P)
Arvan et mul pole midagi rohkemat öelda, liigun oma plaanides edasi, tegutsen ning lapin ennast sisemiselt. Teatav elurõõm ning tugevus on sisemas ning tahe midagi nii lahedat kui ak korralikku selle nädalaga korda saata...
esmaspäev, Jaanuar 23
Fighting The Mind-Killer
Arutapja siis mitte üksnes hirm kui ka kogu see alateadliku nihilismi teema millest aegajalt soiun.
Ohjah, muust nagu eriti polegi rääkida, püüan tegeleda/tegelen magistritööga, reedel sai käidud Nuru avamisel ning laupäeval jätkus Ülo demmatav Tomb of Horrors, nüüd siis avatud Nurus.
Ma ei tea... kõik hetkel... Polegi nagu midagi rohkemat öelda.
Ohjah, muust nagu eriti polegi rääkida, püüan tegeleda/tegelen magistritööga, reedel sai käidud Nuru avamisel ning laupäeval jätkus Ülo demmatav Tomb of Horrors, nüüd siis avatud Nurus.
Ma ei tea... kõik hetkel... Polegi nagu midagi rohkemat öelda.
reede, Jaanuar 20
Ning ma alati arvasin, et satun Raja tänavale teisel põhjusel
Ehk jah, ma leidsin omajagu iroonilisena selle, et lähen oma juustejama pärast Raja tänaval paiknevasse nahakliinikusse, kuigi see tänav on pigem tuntud selle poolest et psühhiaatriakliinik paikneb seal. Well asja muutis lõbusamaks asjaolu, et kui hoone ette jõudsin, avastasin ma seda et mitte ainult ei paikne mõlemad asutused samal tänaval, vaid paiknevad ka samas hoones. How convenient... oli ehk esimene mõte mis pähe lõi.
Olin enamvähem terve teisipäeva ikkagi suht endast väljas oma juustejamade pärast. Mingi tõsine foobia kiilanemise vastu lõpi välja ning see hakkas sihtima mõistust iga nurga alt mida leidsin. masendav oli ehk see, et sain aru kui mõtetu see paanitsemine oli, kuid närvid ei jätnud järgi. mingi hetk võtsin ennast kokku ja lihtsalt püüdsin pea selgeks lüüa, mis alguses õnnestud ning siis magama minna. Viimane oli feil, olin mitu tundi üleval, jõudsin deprekarünnaku mõjul ikka väga kahtlaste mõteteni välja. Kui mingi hetk hakkasin mõtlema selle peale, et kui nüüd sureksin... mis siis edasi saaks/juhtuks, st. siinpool mitte teiselpool (ok natuke ka oletusi ja mõtteid sel teemal). Well... peale seda ma käratasin iseendale ning ajasin end üles ning arvuti taha. Mingi tunnikese siiski magasin.
Arsti juures käik andis mulle siiski teada, et mu juustel on lootust ning mulle kirjutati arv asju välja mida pean võtma. See oli hea ning teatav metafooriline kivi kukkus südamelt.
Okei ülejäänud päev omasoodu edasi, ühikasse naastes ajasin natuke juttu kärtsiga keda veensin D&D-d (õigemini küll Pathfinderit) tegema (sest ma ei viitsi enam koguaeg demmata, kuigi a pean tunnistama et see tegelikult meeldib mulel rohkem kui mängimine, seda muidugi siis kui saan maailma ja pikema kampaaniaga tegeleda). Minu suurepärane plaan tegutsemise osas viis aga selleni, et kukkusin magama, suutsin natuke aega raamatukogus tegeleda ning läksin siis kirjutama, plaaniga minna sinna natukeseks ja siis taagsi raamatukokku. Aga noh kirjutamise plaan viis lõpuks mingi kella kolmeni öösel pubides chillimiseni.
See Raja tänaval käik tuletas meelde, et mul on tegelikult alati olnud see hirm, et mind kas tunnistatakse mingil põhjusel hulluks või ma konkreetselt lähengi. See tuletab tegelikult ka meelde, et vajan asjalikku psühhiaatrikülastust, sest kuigi too vana kelle juures ma mõnda aega käisin oli toreda jutuga kuid muidu... ma ei tea kuidagi mitte efektiivne... või isegi ei tea, ma olen asjalikumat juttu ja soovitusi saanud ülikoolo psühholoogilt. Okei, võibolla miski minus lihtsalt ootab konkreetset diagnoosi ja mingisuguseid "kindlaid" soovitusi. Njah... arstid... märtsis õlaga uuringutele ja kõike muud.
Oeh... in other news... magistritööga tegelemine ei suju niipalju kui ma tahaksin. Kuid samas edusammud juba on ning pean lihstalt suutma pääseda üle või purustama selle "müüri" mis mind tagasi hoiab ja jätkama niikaua kuni asi tehtud. Nõrgad kohad selles on leitud.
Mingi teatav kurbus on hinges... kuid kaon ka magama nüüd
Olin enamvähem terve teisipäeva ikkagi suht endast väljas oma juustejamade pärast. Mingi tõsine foobia kiilanemise vastu lõpi välja ning see hakkas sihtima mõistust iga nurga alt mida leidsin. masendav oli ehk see, et sain aru kui mõtetu see paanitsemine oli, kuid närvid ei jätnud järgi. mingi hetk võtsin ennast kokku ja lihtsalt püüdsin pea selgeks lüüa, mis alguses õnnestud ning siis magama minna. Viimane oli feil, olin mitu tundi üleval, jõudsin deprekarünnaku mõjul ikka väga kahtlaste mõteteni välja. Kui mingi hetk hakkasin mõtlema selle peale, et kui nüüd sureksin... mis siis edasi saaks/juhtuks, st. siinpool mitte teiselpool (ok natuke ka oletusi ja mõtteid sel teemal). Well... peale seda ma käratasin iseendale ning ajasin end üles ning arvuti taha. Mingi tunnikese siiski magasin.
Arsti juures käik andis mulle siiski teada, et mu juustel on lootust ning mulle kirjutati arv asju välja mida pean võtma. See oli hea ning teatav metafooriline kivi kukkus südamelt.
Okei ülejäänud päev omasoodu edasi, ühikasse naastes ajasin natuke juttu kärtsiga keda veensin D&D-d (õigemini küll Pathfinderit) tegema (sest ma ei viitsi enam koguaeg demmata, kuigi a pean tunnistama et see tegelikult meeldib mulel rohkem kui mängimine, seda muidugi siis kui saan maailma ja pikema kampaaniaga tegeleda). Minu suurepärane plaan tegutsemise osas viis aga selleni, et kukkusin magama, suutsin natuke aega raamatukogus tegeleda ning läksin siis kirjutama, plaaniga minna sinna natukeseks ja siis taagsi raamatukokku. Aga noh kirjutamise plaan viis lõpuks mingi kella kolmeni öösel pubides chillimiseni.
See Raja tänaval käik tuletas meelde, et mul on tegelikult alati olnud see hirm, et mind kas tunnistatakse mingil põhjusel hulluks või ma konkreetselt lähengi. See tuletab tegelikult ka meelde, et vajan asjalikku psühhiaatrikülastust, sest kuigi too vana kelle juures ma mõnda aega käisin oli toreda jutuga kuid muidu... ma ei tea kuidagi mitte efektiivne... või isegi ei tea, ma olen asjalikumat juttu ja soovitusi saanud ülikoolo psühholoogilt. Okei, võibolla miski minus lihtsalt ootab konkreetset diagnoosi ja mingisuguseid "kindlaid" soovitusi. Njah... arstid... märtsis õlaga uuringutele ja kõike muud.
Oeh... in other news... magistritööga tegelemine ei suju niipalju kui ma tahaksin. Kuid samas edusammud juba on ning pean lihstalt suutma pääseda üle või purustama selle "müüri" mis mind tagasi hoiab ja jätkama niikaua kuni asi tehtud. Nõrgad kohad selles on leitud.
Mingi teatav kurbus on hinges... kuid kaon ka magama nüüd
teisipäev, Jaanuar 17
Kuid ma ei suuda näha tulevikku
Taas üks neid hilisöiseid postitusi, kus ma polegi kindel mida ma räägin. Ohwell... möödunud nädal oli mõtete rohke, õigupoolest oli ta seda niipalju, et vahepeal lihtslat oli isegi nagu tunda seda mingis mõttes sõda mis mu sisimas asjade ümber käib. Eelkõige tuletas ennast meelde ikka asjaolu, et ükskõik kui palju ma ka ei püüaks... ma ei suuda näha, st. kujutada ette enda tulevikku. Jätkan küll praegu kõigi oma tegemistega, sammudega paremuse poole, kuid ma ei suuda näha kaugemale sellest hetkest kui olen saanud magistri tehtud.
Edit: Disclaimer, võimalik et väga veider eneseanalüüs tulemas
Eks ma pean suutma seda välja selgitada, hetkel... ma ei tea tõesti. On hetki kus ma küsin, et kas miski selle aastatepikkuse depreka ja muude sisemiste jamade tulemusena on ükski selle jooksul alustatud rada või tehtud plaan õige... jah ma tunnen kohati nõnda. Kuidagi naeruväärne kogu see värk tegelikult, see et aastaid tagasi saadud... mitte isegi väga tõsised hingehaavad kuidagi sellisteks kujunesid. Võibolla oleks pidanud aastaid tagasi mõningaid asju teisiti tegema, mõnikord ma tunnen, et maakolkas üles kasvamine oli üks neid tegureid mis mulle väga sisse ronis, sest kui välja jätta et mulle meeldis looduses jalutamas käia, olin ma hingelt ikka rohkem linnalaps ja oelksin vajanud ma ei tea... rohkemaid võimalusi. Minevik püüab ikka veel mind valitseda, ning ma pean püüdma meeles pidada et ma pole enam ammu see, kes üks või teine aasta...
Võibolla ainuke asi mida ma olen tuleviku kohta kindlalt öelnud et: i shall not be destiny's little bitch... ühel või teisel moel. Ning jah, mõnes mõttes olen ma nõus pidama universiumiga isiklikku heitlust edu nimel...
And maybe i should just pick my own fate and just carve my way to it. Tegelikult see ju töötab nii. Probleem on see, et ka kõik ideed tunduvad natuke hägusad ja kahtlased või kohati neid polegi... pean mõtlema, otsustama ja natuke variante läbi kaaluma.
Ning vahepeal on hea kui mulle olulisi asju meelde tuletatakse. Kuigi mul on tunne et feilisin sõnadega natuke.
Ohjah kuulan hetkel tegelikult Dead Can Dance ja püüan tegelikult hakata magama minema. Homme omajagu päeva ees (ning hea mõte oleks ka Selart kätte saada), tahan ennast nagunii sekundaarallikatesse kaevata :P Siis kunagi kroonikad ja kõik muud teemad ja värgid. Mõnes mõttes, ning see on osa kogu sellest tuleviku mittenägemise asjast, kohati esitan endale küsimuse kas ajalugu oli hea mõte rohkemana kui rohkem hobina, asjana millele keskenduda. Kohati esitan sellele küsimuse, et kas mul on ka päriselt ruumi sellele südames. On hetki kus viimast tunnen, aga kõigega on omad agad. Võibolla on see kohutav kogus kõhklust, tundsin end ka bakatööd tehes nii, esitades endale seda julma küsimust et miks ma seda õpin, mis tegelik kasu sellest on. Ning ma ei tea, võibolla on kõik lõpptulemusena asi selles, et kõhklus on hoopsi millegis muus, sest teadustöö ise tõmbab mind, kui vähegi sellele keskenduda suudan. Ning kuia us olal ma ei kujuta ette seda teist ala mis mulle lähedane oleks. Võibolla on ehk asi just selles, et ma ei tunne, et mul ajaloos enam midagi erilist uurida/avastada oleks, kuigi teistpidi võib selleks olla ka siiski mingeid võimalusi... lihstalt sõltuvalt sellest mis pidi asjale läheneda.
Kolmapäev on natuke päev mida ma kardan, ikka veel, kuid eks saab teada mida arst ütleb. loogika ütleb, et see on mõttetu hirm, hing aga midagi hoopis muud.
On üks tulevik mida olen endale alati tahtnud, ning selles olen ma austatud ja kardetud. Austust olen ma alati tahtnud ning viimase otsimist olen ma vähem tunnistanud. Tean et umbes iga tõbras kellega elu juuoksul olen kokku puutunud ja inimeste üleüldine lollus on ehk minus süvendanud sea tahet. Kas see viimane komponent võimalikust tugevamast iseendast oleks õige? Ma ei tea, see tundub küll mingi "kurja" mürgitatud osakesena minust, mis ihkab olal kardetud, kuid miks see ometi nii magusana ka muudel juhtudel tundub. kas juba lihtsalt tegelikult seetõttu ju et ihkan võimu mingis vormis ning tahan ka seda saavutada. Või samas... võibolla on kogu asi mitte mingi evil tõbras olemises, vaid pigem lihtsalt inimestega õigetsi tegutsemises... olla kardatud nende poolt kellega mul probleeme on, mitte kõigi poolt. Sest ma ei tea... ma tahaks et oleks ikka inimesi kes mind sõbraks peaksid või usaldaksid ning kellele ma ehk ei tahaks haiget teha. Küsimus on ehk ka selles, kui lõpuks kuidgai peaksin saavutama sellise "tumeda" enda, kas ma siis enam hooliksin?
Kuid ma ei tea peas on ka mõningaid teisi, helgemaid ja võibolla ka kuidagi veidramana tunduvaid kujutelmi. Kuid need on siegi rohkem what if variatsioon asjadest.
Niipalju hingehaavu, millede puhul pean ikka ja jälle küsima, kui paljudes ma tegelikult ise tahtmatult süüdi olen. Halb nali on see, et minu psüühiliste jamade uurimisest saaks keegi ilmslet doktoritöö kirjutada, nagu üks inimene kord ütles. Halvem nali on see, et usun et too inimene läheks ise minu mõistuses liigse surkimise järel hulluks... njah veider soovmõte ehk.
Ikka veel liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid, või õigemini liiga vähe vastuseid mida usaldada suudaksin. Kunagi ehk võidan kõik need sisemised jamad, mis mind tagasi hoiavad, kuid parem küsimus on ehk tõesti mis saab minust siis. kas tõesti see kes ma olen tegelikult sisimas ja mis aegajalt suudan läbi kumada. Küsimus on vaid selles, mis tegelikult läbi kumab...
Loeb see, et kavatsen saada paremaks kui hetkel...
Edit: Disclaimer, võimalik et väga veider eneseanalüüs tulemas
Eks ma pean suutma seda välja selgitada, hetkel... ma ei tea tõesti. On hetki kus ma küsin, et kas miski selle aastatepikkuse depreka ja muude sisemiste jamade tulemusena on ükski selle jooksul alustatud rada või tehtud plaan õige... jah ma tunnen kohati nõnda. Kuidagi naeruväärne kogu see värk tegelikult, see et aastaid tagasi saadud... mitte isegi väga tõsised hingehaavad kuidagi sellisteks kujunesid. Võibolla oleks pidanud aastaid tagasi mõningaid asju teisiti tegema, mõnikord ma tunnen, et maakolkas üles kasvamine oli üks neid tegureid mis mulle väga sisse ronis, sest kui välja jätta et mulle meeldis looduses jalutamas käia, olin ma hingelt ikka rohkem linnalaps ja oelksin vajanud ma ei tea... rohkemaid võimalusi. Minevik püüab ikka veel mind valitseda, ning ma pean püüdma meeles pidada et ma pole enam ammu see, kes üks või teine aasta...
Võibolla ainuke asi mida ma olen tuleviku kohta kindlalt öelnud et: i shall not be destiny's little bitch... ühel või teisel moel. Ning jah, mõnes mõttes olen ma nõus pidama universiumiga isiklikku heitlust edu nimel...
And maybe i should just pick my own fate and just carve my way to it. Tegelikult see ju töötab nii. Probleem on see, et ka kõik ideed tunduvad natuke hägusad ja kahtlased või kohati neid polegi... pean mõtlema, otsustama ja natuke variante läbi kaaluma.
Ning vahepeal on hea kui mulle olulisi asju meelde tuletatakse. Kuigi mul on tunne et feilisin sõnadega natuke.
Ohjah kuulan hetkel tegelikult Dead Can Dance ja püüan tegelikult hakata magama minema. Homme omajagu päeva ees (ning hea mõte oleks ka Selart kätte saada), tahan ennast nagunii sekundaarallikatesse kaevata :P Siis kunagi kroonikad ja kõik muud teemad ja värgid. Mõnes mõttes, ning see on osa kogu sellest tuleviku mittenägemise asjast, kohati esitan endale küsimuse kas ajalugu oli hea mõte rohkemana kui rohkem hobina, asjana millele keskenduda. Kohati esitan sellele küsimuse, et kas mul on ka päriselt ruumi sellele südames. On hetki kus viimast tunnen, aga kõigega on omad agad. Võibolla on see kohutav kogus kõhklust, tundsin end ka bakatööd tehes nii, esitades endale seda julma küsimust et miks ma seda õpin, mis tegelik kasu sellest on. Ning ma ei tea, võibolla on kõik lõpptulemusena asi selles, et kõhklus on hoopsi millegis muus, sest teadustöö ise tõmbab mind, kui vähegi sellele keskenduda suudan. Ning kuia us olal ma ei kujuta ette seda teist ala mis mulle lähedane oleks. Võibolla on ehk asi just selles, et ma ei tunne, et mul ajaloos enam midagi erilist uurida/avastada oleks, kuigi teistpidi võib selleks olla ka siiski mingeid võimalusi... lihstalt sõltuvalt sellest mis pidi asjale läheneda.
Kolmapäev on natuke päev mida ma kardan, ikka veel, kuid eks saab teada mida arst ütleb. loogika ütleb, et see on mõttetu hirm, hing aga midagi hoopis muud.
On üks tulevik mida olen endale alati tahtnud, ning selles olen ma austatud ja kardetud. Austust olen ma alati tahtnud ning viimase otsimist olen ma vähem tunnistanud. Tean et umbes iga tõbras kellega elu juuoksul olen kokku puutunud ja inimeste üleüldine lollus on ehk minus süvendanud sea tahet. Kas see viimane komponent võimalikust tugevamast iseendast oleks õige? Ma ei tea, see tundub küll mingi "kurja" mürgitatud osakesena minust, mis ihkab olal kardetud, kuid miks see ometi nii magusana ka muudel juhtudel tundub. kas juba lihtsalt tegelikult seetõttu ju et ihkan võimu mingis vormis ning tahan ka seda saavutada. Või samas... võibolla on kogu asi mitte mingi evil tõbras olemises, vaid pigem lihtsalt inimestega õigetsi tegutsemises... olla kardatud nende poolt kellega mul probleeme on, mitte kõigi poolt. Sest ma ei tea... ma tahaks et oleks ikka inimesi kes mind sõbraks peaksid või usaldaksid ning kellele ma ehk ei tahaks haiget teha. Küsimus on ehk ka selles, kui lõpuks kuidgai peaksin saavutama sellise "tumeda" enda, kas ma siis enam hooliksin?
Kuid ma ei tea peas on ka mõningaid teisi, helgemaid ja võibolla ka kuidagi veidramana tunduvaid kujutelmi. Kuid need on siegi rohkem what if variatsioon asjadest.
Niipalju hingehaavu, millede puhul pean ikka ja jälle küsima, kui paljudes ma tegelikult ise tahtmatult süüdi olen. Halb nali on see, et minu psüühiliste jamade uurimisest saaks keegi ilmslet doktoritöö kirjutada, nagu üks inimene kord ütles. Halvem nali on see, et usun et too inimene läheks ise minu mõistuses liigse surkimise järel hulluks... njah veider soovmõte ehk.
Ikka veel liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid, või õigemini liiga vähe vastuseid mida usaldada suudaksin. Kunagi ehk võidan kõik need sisemised jamad, mis mind tagasi hoiavad, kuid parem küsimus on ehk tõesti mis saab minust siis. kas tõesti see kes ma olen tegelikult sisimas ja mis aegajalt suudan läbi kumada. Küsimus on vaid selles, mis tegelikult läbi kumab...
Loeb see, et kavatsen saada paremaks kui hetkel...
kolmapäev, Jaanuar 11
Unederiik pole mu koduks
Tuksis unegraafiku jama jätkub... võtsin ennast (üle)eile õhta piisavalt kokku et läksin kl 2 magama (arvestada et 1-2 kipub olema see tavaline vahemik mulle) aga seegi kord ei suutnud ma mingi enne kella viite und saada (viimane oletus baseerub sellele, et viimase kellavaatamisega alatis eostub umbes pool viis või midagi). Kusagil rääkisid inimesed valjult nings eegi öö tekkis järsku mingisugune energialaks mis mind pingsas mõttetööd ja ärkvel hoidis. Lõpptulemusena lugesin peatüki öösel...
Hommik sellearvelt raskem... parandan... lõuna, ehk nagu tavalislet ärkasin selleks ajaks üles ja olin vele mõnda aega unine, jõudes kolmeks raamatukokku kus siis saksa keele ja Blochi lugemisega tegelesin.
Polegi nagu midagi öelda, tunnen end küll hetkel uniselt, kudi vaja veel mõned asjad netis korda ajada. Nagunii, kui voodisse heidan ei suuda ma ilsmlet nnagunii mitu tundi uinuda, kuigi püüan täna ka 1-2 vahemikus magama jõuda... äkki seekord joppab. Kui üle tunni kulub, siis võtan ma saksa sõnad ette...
Dead Can Dance - As the bell rings maypole sings... lummav lugu
Ohjah rantin hetkel oma unejamade kallal. Muust erilislet polegi nagu rääkida, täna päeva aeg sai mõtetes tegelikult rantitud päris mitme asja kallal, ehk teemad a, b ja c viisid mind taas mu tavapärase mõttekäigule kui mõttetu ja saast olend ikkagi inimsugu on. Ajalugu õppides saab ainet selle arvamuse tugevnemiseks omajagu... njah kohati (nt. eriti külma sõja aegse võidurelvastusmise peale mõeldes) tekib tunne et inimene on liigina ikka ekstra feilinud (eelmise suluga seoses, liites kogu ABC relvastuse kokku võib vist maal elu hävitada kui mitu korda järjest.. vähemalt kümne-kaheteist maa jagu). Ma ei tea, ma pole olnud kunagi eriline Utopiatesse või Lilleaedadesse uskuja, õigupoolest ma leian et mingisugused konfliktid ja jamad on vajalikud, kuid siiski ma eelistaks kui inimesed oleksid arukamad ja mõistlikumad. Ning see viimane lootmisekilluke üldislet võimendabki minu maailmapettumust...
Ohjah... Come to think on it... jõudsin täna ka hulga muude asjade üle mõtiskleda... :P Vähemasti selle ja õppimise poolest edukas päev. Polegi hetkel nagu midagi targemat öelda
Hommik sellearvelt raskem... parandan... lõuna, ehk nagu tavalislet ärkasin selleks ajaks üles ja olin vele mõnda aega unine, jõudes kolmeks raamatukokku kus siis saksa keele ja Blochi lugemisega tegelesin.
Polegi nagu midagi öelda, tunnen end küll hetkel uniselt, kudi vaja veel mõned asjad netis korda ajada. Nagunii, kui voodisse heidan ei suuda ma ilsmlet nnagunii mitu tundi uinuda, kuigi püüan täna ka 1-2 vahemikus magama jõuda... äkki seekord joppab. Kui üle tunni kulub, siis võtan ma saksa sõnad ette...
Dead Can Dance - As the bell rings maypole sings... lummav lugu
Ohjah rantin hetkel oma unejamade kallal. Muust erilislet polegi nagu rääkida, täna päeva aeg sai mõtetes tegelikult rantitud päris mitme asja kallal, ehk teemad a, b ja c viisid mind taas mu tavapärase mõttekäigule kui mõttetu ja saast olend ikkagi inimsugu on. Ajalugu õppides saab ainet selle arvamuse tugevnemiseks omajagu... njah kohati (nt. eriti külma sõja aegse võidurelvastusmise peale mõeldes) tekib tunne et inimene on liigina ikka ekstra feilinud (eelmise suluga seoses, liites kogu ABC relvastuse kokku võib vist maal elu hävitada kui mitu korda järjest.. vähemalt kümne-kaheteist maa jagu). Ma ei tea, ma pole olnud kunagi eriline Utopiatesse või Lilleaedadesse uskuja, õigupoolest ma leian et mingisugused konfliktid ja jamad on vajalikud, kuid siiski ma eelistaks kui inimesed oleksid arukamad ja mõistlikumad. Ning see viimane lootmisekilluke üldislet võimendabki minu maailmapettumust...
Ohjah... Come to think on it... jõudsin täna ka hulga muude asjade üle mõtiskleda... :P Vähemasti selle ja õppimise poolest edukas päev. Polegi hetkel nagu midagi targemat öelda
pühapäev, Jaanuar 8
Unetud ööd
Täietsi mõttetu laupäev on olnud kuid see selleks. Saatsin täna natuke õppimist seenele, sirvisin küll natuke esmaspäevaseks eksamiks, mis on lihtne, kuid muidu... mõtisklused, lugemine ja Kotor. Njah, panin selle uuesti arvutile et peletada eemale teatavat tõmmet Old Republicu suunas ning et erinevalt teisest osast, jäi mul esimene läbi tegemata. Praegu tundub et scout/consular polnud ehk nii hea mõte, aga see kõik selleks.
Viimase aja lugemisvara on olnud erinev, kõigepealt Dragon's Path, siis Lumevaring ja nüüd siis loen Shadow's Edge. Püüdsin alustada ka Endymioni, kuid ei tea, hetkel ei suutnud ma kuidagis ellele veel keskenududa. Okei... Abrahami The Dragon's Path, paar tegelast olid päris huvitavad ning kogu asjal oli jumet, kuid krt mulel ei meeldi see kui keegi hakkab kirjutama midgai mitmest raamatust koosnevat, kuid esimeses raamatus jääb sisust ja toimumistest puudu. See polnud õnneks küll nii hull kui Gort Ashryni esimene osa, mis on minu jaoks siiani näide sellest et tegelikult ei tohiks teha terve raamatu jagu sissejuhatust.
Lumevaring (Snow Crash), pean tunistama, et teadsin natuke selle raamatu sisust ette, kuna olin kunagi püüdnud hakata seda lugema, kuid ei jõudnud selleni (mõnikümmend lehte . Õnneks mäletasin vaid paari fakti, mis lugemise mõne nurga alt ehk isegi huvi tõstsid. Mõnus küberpunk, tekitas väikse ohke Shadowruni järgi.
Shadow's Edge - Lugemisel hetkel ja rohkem ei tahakski kommenteerida, lihstalt kuidagi kaua venitasin selle osa hankimisega. Mõnes mõttes oin tunne et oleksin pidanud varem selle ostma Dragon's Pathi asemel... aga sellest ehk tõesti kuangi rohkemalt.
Üldse raamatutest rääkides... ma ei tea mingi hetk tabasin end mõistmast et loen võrdlemisi vähe juba varem läbi loetud raamatuid (kusjuures minevikus lugesin ma mitmeid endale meeldinud raamatuid korduvalt uuesti ja uuesti). Malazani raamatuid võtan nagu lõiguti uuesti ette, Last Wishi ka nagu sirvin aegajalt uuesti aga teised... Kudiagi jäi nagu mulje, et loen raamatu läbi ja asetan riiulisse kuhu see jääb... Lisame nüüd juurde selle väikese fakti, et hetkel lugemisel olevaid raamatuid hoian ma väga vähe riiulis, siis jääb nagu tahtmatu mulje, et loen midagi läbi ning siis rändab see mu isiklikule "raamatute surnuaiale." Ei tahaks nagu päriselt nii...
Viimasega lõi pähe justs ee mõte et kui keegi midagi kunagi soovib, siis võib ta seda laenutada, äkki isegi tekitan kuhugi mingisuguse listi asjadest mis mul on. Päriselt ära anda nagu midagi ei tahaks, kuigi paar raamatut oleks ehk isegi mille järgi ma nii väga ei nutaks... Võibolla lähevad mulle mu raamatud korda, võibolla lihtsalt olen ma nendega nagu mõni lohe oma kullahunnikuga.
Kusjuures peaks püüdma lükata oma unegraafikut taas natuke normaalsemaks, kuid tegelikult ei tunne ma selleks ei mingit tõmmet. Reaalselt tahaks vaid ühte veinipudelit ja küünalt ning nõnda nagu kuangi lihstalt arvuti taga mõtiskleda ja kirjutada. Mõelda lõpuks kõik enda jaoks läbi... või pigem on asi ehk ka selles et mu mõningane seedimatus une/magamise osas on tagasi tulnud. Lihtsalt mulle ei meeldi magada, uinuda ning siis ärgata 7-9 h hiljem... leida selle aja möödununa mingis teadvusetuses. Muidugi on olnud elus hetki kui mulle isegi on meeldinud uinuda/magada, nii väsimuse korral kui mõndadel muudel kordadel. Kuid asi pole ehk jah unes vaid pigem... teadvusetuses... unenäod leevendavad kohati seda, kui palju ka see väike kogus REM und päriselt loeb.
Njah, ma veedaks ehk tõesti parema meelega 4 h transis mingeid mälestusi läbi käies kui laseksin neil mööda libiseda.
Raamatutest ja öödest rääkides... ööraamatukogu on see aasta kella üheni avatud... Meeldiv, nad võisk ükskord teha selle terve öö avatud raamatukogu mõtte ära, oelksin kasvõi ainult põhimõtte pärast kohal :P
Viimase aja lugemisvara on olnud erinev, kõigepealt Dragon's Path, siis Lumevaring ja nüüd siis loen Shadow's Edge. Püüdsin alustada ka Endymioni, kuid ei tea, hetkel ei suutnud ma kuidagis ellele veel keskenududa. Okei... Abrahami The Dragon's Path, paar tegelast olid päris huvitavad ning kogu asjal oli jumet, kuid krt mulel ei meeldi see kui keegi hakkab kirjutama midgai mitmest raamatust koosnevat, kuid esimeses raamatus jääb sisust ja toimumistest puudu. See polnud õnneks küll nii hull kui Gort Ashryni esimene osa, mis on minu jaoks siiani näide sellest et tegelikult ei tohiks teha terve raamatu jagu sissejuhatust.
Lumevaring (Snow Crash), pean tunistama, et teadsin natuke selle raamatu sisust ette, kuna olin kunagi püüdnud hakata seda lugema, kuid ei jõudnud selleni (mõnikümmend lehte . Õnneks mäletasin vaid paari fakti, mis lugemise mõne nurga alt ehk isegi huvi tõstsid. Mõnus küberpunk, tekitas väikse ohke Shadowruni järgi.
Shadow's Edge - Lugemisel hetkel ja rohkem ei tahakski kommenteerida, lihstalt kuidagi kaua venitasin selle osa hankimisega. Mõnes mõttes oin tunne et oleksin pidanud varem selle ostma Dragon's Pathi asemel... aga sellest ehk tõesti kuangi rohkemalt.
Üldse raamatutest rääkides... ma ei tea mingi hetk tabasin end mõistmast et loen võrdlemisi vähe juba varem läbi loetud raamatuid (kusjuures minevikus lugesin ma mitmeid endale meeldinud raamatuid korduvalt uuesti ja uuesti). Malazani raamatuid võtan nagu lõiguti uuesti ette, Last Wishi ka nagu sirvin aegajalt uuesti aga teised... Kudiagi jäi nagu mulje, et loen raamatu läbi ja asetan riiulisse kuhu see jääb... Lisame nüüd juurde selle väikese fakti, et hetkel lugemisel olevaid raamatuid hoian ma väga vähe riiulis, siis jääb nagu tahtmatu mulje, et loen midagi läbi ning siis rändab see mu isiklikule "raamatute surnuaiale." Ei tahaks nagu päriselt nii...
Viimasega lõi pähe justs ee mõte et kui keegi midagi kunagi soovib, siis võib ta seda laenutada, äkki isegi tekitan kuhugi mingisuguse listi asjadest mis mul on. Päriselt ära anda nagu midagi ei tahaks, kuigi paar raamatut oleks ehk isegi mille järgi ma nii väga ei nutaks... Võibolla lähevad mulle mu raamatud korda, võibolla lihtsalt olen ma nendega nagu mõni lohe oma kullahunnikuga.
Kusjuures peaks püüdma lükata oma unegraafikut taas natuke normaalsemaks, kuid tegelikult ei tunne ma selleks ei mingit tõmmet. Reaalselt tahaks vaid ühte veinipudelit ja küünalt ning nõnda nagu kuangi lihstalt arvuti taga mõtiskleda ja kirjutada. Mõelda lõpuks kõik enda jaoks läbi... või pigem on asi ehk ka selles et mu mõningane seedimatus une/magamise osas on tagasi tulnud. Lihtsalt mulle ei meeldi magada, uinuda ning siis ärgata 7-9 h hiljem... leida selle aja möödununa mingis teadvusetuses. Muidugi on olnud elus hetki kui mulle isegi on meeldinud uinuda/magada, nii väsimuse korral kui mõndadel muudel kordadel. Kuid asi pole ehk jah unes vaid pigem... teadvusetuses... unenäod leevendavad kohati seda, kui palju ka see väike kogus REM und päriselt loeb.
Njah, ma veedaks ehk tõesti parema meelega 4 h transis mingeid mälestusi läbi käies kui laseksin neil mööda libiseda.
Raamatutest ja öödest rääkides... ööraamatukogu on see aasta kella üheni avatud... Meeldiv, nad võisk ükskord teha selle terve öö avatud raamatukogu mõtte ära, oelksin kasvõi ainult põhimõtte pärast kohal :P
reede, Jaanuar 6
Kõige alguses on ikka veel näha kõige lõppu
Uus aasta...
Ma ei näe suurt mõtet vana-aaasta õhtust ja uue aasta vastuvõtmistest rääkimisel. Nagunii sain lihtsalt paari inimesega kokku ning natuke rohkema hulga rahvaga siis kui otsustasin ikkagi korra Nurust läbi jalutada. Peale seda... kodu ja uni...
Unegraafik on muidugi see mis pole väga tore olnud, st. ma ei saa und enne mingit kella kolme-nelja, viimastel päevadel enne viite (leban lihtsalt voodis ning ootan uinumist). Kuna paaril viimasel päeval on nagu olndu vaja varakult tõusta siis njah, koos päevaste paaritunniste tukastamistega olen ehk maganud kahepäeva peale kokku mingi 7-8 h ja hetkel õnneks tunnen end piisavalt unisena et magama minna.
Aga jah, asjadest üldse... kolmapäev sai oma õlaga artsil käidud. Määrati konkreetselt et saadetakse edasistele uuringutele haiglasse, st. märtsis... kaks kuud sinnani kuid eks see ole arstijärjekordade puhul loomulik (kuigi tõesti mingit uuringut lootsin nagu rutem... seljaga tegutseti küll kunagi natuke kiiremalt... vist tegelikult.. pole kindel kas röntgen tehti mulle kohe või alles siis kui Maarjamõisa läksin).
Täna eksam ja fadingumäng. Well läksin ja tegin ka orjanduse ära. Peale seda paar tundi und ja kella viiest õhtul sai asutud siis üle hulga aega fadingut demmama. Lõbus mäng oli ning mängijatele meeldis. Vaatab mil tegelt saab järgmist teha, arvestades et aeg ise on väheseks jäänud ajaühik.
***
Okei... niipalju siis nendest asjadest. Olen viimased päevad kaalunud mõtet et sulgenh selle blogi ja alustan uuega. Kuidagi lihstalt tunnen, et olen selle blogi kuidagi ära koormanud, liiga palju valu aj masendust ja kõhklusi täis kirjutanud. Õigupoolest see blogi õigupoolsest sai alguse ka sellest, et olin vanast 2006 alustatud blogist tüdinud, tundsin et see on täis tervet hulka asju vanu värke ning et edasiarengu nimel võiks uuega alustada. Väike psüühiline trikk endale...
Ma ei tea tegelt kas teen seda või mitte, hetkel on see midagi mida kaaluda.
Kuid seoses blogindusega üldse, see küsimus on üldse huvi pärast. Nimelt et kes üldse mu blogi loevad, tean et mingi hulk inimesi teebvad seda, mõnda lugejat tean, teistel olen blogilistides, kuid üldiselt tahaks lihtsalt huvi/statistika mõttes seda teada.
PS! Tahan lund!
Ma ei näe suurt mõtet vana-aaasta õhtust ja uue aasta vastuvõtmistest rääkimisel. Nagunii sain lihtsalt paari inimesega kokku ning natuke rohkema hulga rahvaga siis kui otsustasin ikkagi korra Nurust läbi jalutada. Peale seda... kodu ja uni...
Unegraafik on muidugi see mis pole väga tore olnud, st. ma ei saa und enne mingit kella kolme-nelja, viimastel päevadel enne viite (leban lihtsalt voodis ning ootan uinumist). Kuna paaril viimasel päeval on nagu olndu vaja varakult tõusta siis njah, koos päevaste paaritunniste tukastamistega olen ehk maganud kahepäeva peale kokku mingi 7-8 h ja hetkel õnneks tunnen end piisavalt unisena et magama minna.
Aga jah, asjadest üldse... kolmapäev sai oma õlaga artsil käidud. Määrati konkreetselt et saadetakse edasistele uuringutele haiglasse, st. märtsis... kaks kuud sinnani kuid eks see ole arstijärjekordade puhul loomulik (kuigi tõesti mingit uuringut lootsin nagu rutem... seljaga tegutseti küll kunagi natuke kiiremalt... vist tegelikult.. pole kindel kas röntgen tehti mulle kohe või alles siis kui Maarjamõisa läksin).
Täna eksam ja fadingumäng. Well läksin ja tegin ka orjanduse ära. Peale seda paar tundi und ja kella viiest õhtul sai asutud siis üle hulga aega fadingut demmama. Lõbus mäng oli ning mängijatele meeldis. Vaatab mil tegelt saab järgmist teha, arvestades et aeg ise on väheseks jäänud ajaühik.
***
Okei... niipalju siis nendest asjadest. Olen viimased päevad kaalunud mõtet et sulgenh selle blogi ja alustan uuega. Kuidagi lihstalt tunnen, et olen selle blogi kuidagi ära koormanud, liiga palju valu aj masendust ja kõhklusi täis kirjutanud. Õigupoolest see blogi õigupoolsest sai alguse ka sellest, et olin vanast 2006 alustatud blogist tüdinud, tundsin et see on täis tervet hulka asju vanu värke ning et edasiarengu nimel võiks uuega alustada. Väike psüühiline trikk endale...
Ma ei tea tegelt kas teen seda või mitte, hetkel on see midagi mida kaaluda.
Kuid seoses blogindusega üldse, see küsimus on üldse huvi pärast. Nimelt et kes üldse mu blogi loevad, tean et mingi hulk inimesi teebvad seda, mõnda lugejat tean, teistel olen blogilistides, kuid üldiselt tahaks lihtsalt huvi/statistika mõttes seda teada.
PS! Tahan lund!
Telli:
Postitused (Atom)