Abney Park - I Am Stretched on Your Grave

Tõbine olen, koos saasta enesetunde ning võimaliku õrna palavikuga, ilmslet eilne vihmane päev ja õhtu suutsid mulle rohkem kallale pääseda kui arvasin, vist... ma ei tea eileõhtune väljaminek oli suhtelislet mõttetu, eriti kogu see Undergroundis istumine, Metsavana ja Priidu naljad viskasid lõpuks väga üle, nagu ka kogu see vaidlus laevade teemal mingi muinas eesti überalles tüübiga. Ok... enamus vestlust seda nii väga ei sisaldanud, kuid kerge mulje jäi temast küll selline.

Ülo helistas mingi hetk ja pakkus mulle kohta mängul. Kahju et 2 asja: esiteks mind ei tõmba lovecraft, teiseks mul poleks enam olnud aega ja võimalust kostüümikoostamiseks enivei (enamus kaltsukaid laupäev kinni ja puudus muu rõivakraami osas). Ükskõik ka tegelikult kogu sellest asjast. larp lihtsalt ei tõmba, isegi  olen jälle selles seisus, et pean iseennest sisimas veenma Fyerellalile minema. Fye puhul ma veel mõistan oma kõhklusi, millegipärast ründab mind selle käigus kogu selle saasta aasta tagajärjed ja see kuidas viiendal mängul sisemiselt kokkukukkunud olin (mõnes mõttes olen ma hullult rahul et seda keegi vits peale gemide tähele ei pannud). Nii et seal taandub asi mingile teatavale pingele ja hirmule, mitte millegile muule. Asjad mille ehk suudan üle mängida, somehow, aga kuues mäng näitas et suudan.

But still... mõnes mõttes ma ei taha larbist rohkem rääkida. Mingis osas on mul isegi mingisugune õrn vaen selle suhtes sisimas. Nagu oleks see mingitel hetkedel liiga palju mu elust võtnud või midagi. On asju milles olen pettunud, on asju millest olen tüdimus ning on olnud ka ehedalt saaste mänge mille käinud olen, kudi ei ma ei süüdista larpi milleski. Pigem on see muude asjade ohver. Njah, loodan et kord leian ma mängu ja tegelasega kellega võidan oma tahte mängida tagasi, ma loodan/usun seda.

Ning kui aus olla... siis olen ma olnud terve nädala õrnalt over the edge. Kõigepealt tuletas Yoshy ühte mu kartust meelde. täiesti kogemata, kuid see oli vajalik meeldetuletus. Otsustasin peale seda minna asja arstlikult välja uurida, kas mul on olihtsalt mingi juustejama, mis koos kõrge juuksepiiriga jätab natuke vale mulje või ma tõesti kiilanen vaikselt. Mitmeid muid selle tunnuseid nagu ei paista väga olevat... vist aga siiski. Mõnes mõttes on see olnud nii ammune kartus ja noh võimalus aktiivselt see välja tuua on mind kudagi suutnud mind liiga rabast välja viia. Ausaltöeldes, ma ei taha mõelda, mis millegi tõsisema jamaga võiks juhtuda. Alguses tundsin seda mõtet kaaludes küll mitte paanikat aga liiga kahtlaselt liimist väljas olekut küll. Tean miks mulle see mõte ei meeldi ning seda mis kõik mind selle juures häirib. Aga ohwell vähemasti on mul julgust lasta see asi endale selgeks teha, mis värk on. Kui tuleb vastus mis mulle ei meeldi... well see pole veel maailma lõpp, kuigi mu hea tuju naasmiseks läheb ehk kaua...

Ning noh mul on vaja nagunii saada aeg ortopeedi juurde, et taas oma õlg ette võtta.

Ohjah. Muude asjade osas on tegelikult tuju võrdlemisi ok. Teisipäev sai Selartiga räägitud ning natuke veel juhatust oma magistritöö osas saadud, tegelen nüüd selle teema täieliku välja vormimise ning kirjanduse välja otsimisega. Ning mul on tunne, et selleaastasest saksa keele taastamisest saab ka selle juures kasu olema. Näeme mida ma väidan kui mingit sügavamalt teaduslikku saksakeelselt teksti lugeda püüan :P

Ning siis unenäod. Väike disclaimer: need ei ole selle teemaga mis augustikuus (need kes teavad mida ma mõtlen, teavad), vaid pigem lihtsalt kahtlased/kohati häirivad. Ning olen neid iga öö näinud, taipamata mida mu alateadvus öelda üritab, ühiseid elemente on tegelikult vähe olnud, pigem hulk kahtlasi unesid paari heaga.

Tegelt hooolimata kõigist jamadest olen ma siiski võrdlemisi stabiilne (lihtsalt mõne asja osas natuke üle serva)

Tuletab meelde et vajan siiski ilmslet ühte psühhiaatri aega ka veel. Ning hambaarsti juurde.

Blind Guardian - Goodbye My Friend