Poolkohustuslik aastakokkuvõte. Kui aus olla, siis ma ei tea millest kirjutada või miks üldse kirjutada. Sest võiks? Lõpetasin just oma selleaastaste blogipostide läbisirvimise ja leidsin nii mõndagi mida läbi mõelda. Üks hetk septembris egin ma mingisuguse kokkuvõtte asjadest kus ütlesin, et kirjutan oma blogisse seiklusi ja saladusi, esimesed siis mingisugused sündmused ja tegemised millest räägin, teised siis asjad mida üksnes ridade vahelt saab lugeda, ning siis hunnik muid lisamõtisklusi. Muidugi on olnud omajagu sellist millest oleks ka võinud rääkida, kuid kas ei jõudnud selleni või polnud lihtsalt hetkel selleks tahet. Mu blogimine pole just kõige stabiilsem asi, mõnikord ma räägin asjadest ning mõnikord mitte. Samas ma ei tea kas stabiilne oleks midagi mida võiksin selle aasta kohta öelda.
Kui see algas hingasid kool ja pinge mulle kuklasse ning käis mu "halb aasta." Mõnes mõttes on häiriv mõelda sellest, kuivõrd mu esimene magistriaasta ikka õppimine mulle sisuliselt sisse sõitis. Paanitsesin kohati vist rohkem kui õppisin või noh mida lähemale tähtaeg, seda läbisegatumaks need said, paanika lõi põhiliselt erinevaid kirjalikke töid mille ümber ma nii närvis olin, et kui välja jätta üldajaloo seminari omad, siis kõik teised esitasin ma peale tähtaegu ja kohati ikak päris tõsiselt. tahtsin lihstalt niiväga häid hindeid, õigupoolest tundsin ennast kohustatuna, et mingeid toetusi ja asju saada, et läksin natuke sassi kogu asja ümber, unustades miks ja kuidas ma peaksin hoopis asju saavutama. Well... C-d olid juhtiv teema kogu toonase aasta ümber. Nüüd teise aastaga on mu õppimine ning sellealane seis paranenud, st. võtan kooli vabamalt ja rahulikumalt, mõlemad tööd said õigeaegselt esitatud ning ka suht korralikud (vähemasti õppejõudude meelest) ning veel vaid kaks eksamit ja saksa jaoks sõnade arvestus teha. Ning auditoorset tegevust mul enam pole, üksnes magistritöö...
Võibolla on sellest imelik siia vahele rääkida, aga ma ei tea... jaanuari lõpus sain lõpuks ka selle kogemuse et keegi parem tuttav/või sõber sureb. Ma ei oska hästi kirjeldada oma mõtteid kogu selle asja ümber, kui see alguses kohale jõudis oli see šokk... olins ellest uudisest enne lihstalt üle kerinud ega sellest midagi mõelnud, kuni inff mulle kohale jõudis. Võibolla oli see parem et see jõudis minuni mõni tund peale seda kui olin viimase eksami ära teinud. Peale seda ma lihtsalt ei teagi täpselt kuidas selle ümber käitusin, üheltpoolt oli see mulle kohale jõudnud, teisalt nagu teadsin et päriselt pole. Mäletan kuidas ma tema facebooki postitatud fotodest üle hüppasin, kuid enamus aega kuidagi ei pööranud asjale väliselt tähelepanu. olid isegi hetked kui tundsin end halvasti seepärast et ma justkui ei tunne midagi, tegelikult ilmselt leinasin lihstalt väga sisemiselt. Tegelikult ma ei tea, tunnen end pisut valesti tegelikult olles sellest alles nüüd konkreetsemalt rääkinud ja ka ainult sellest kuidas ma seda kogesin... aga ma ei tea mul pole midagi mida oskaksin siin selleö kohjta öelda muud (ei tea ka kas see on õige koht isegi selleks). Ühel öisel jalutuskäigul ehk ütlesin endamisi kõik välja mida ühele lahkunud sõbrale pidanuks...
Kuigi praegu olen mõnes mõttes kirjutanud ajalises järjestuses, siis siit läheb ehk ka asi hägusemaks. On kuid millest pole nagu midagi erilist rääkida, eriti kuna veebruar oli tõesti selline aeg mis lihtsalt libises mööda ning natuke tegi suvi ka seda. Võibolal on naljakas, et minu haridusasutustes veedetud aastad on viinud mind selleni, et tunnetan sügist rohkem aasta algusena, ning kuidagi kipub see olema ka alguste ja muutuste aasta. Võibolla on see ka ehk hetk vaadelda kogu seda nõrka/halba/vigast aastat. Olen andnud selle nimetuse ajavahemikule, mis ulatub umbes september 2010-august 2011 tegelikult on see hägusam vahemik, arveatdes et mul on olnud aastate jooksul erinevaid selliseid nõrkus ja halbu perioode. kuids ee aeg oli paljuski halvimate seas. Väga palju stagnatsiooni, mandumist ja tegematajätmisi, kohati jäi mulle tunne, et oli perioode mil ma lihtsalt ei hoolinud suuremast osast asjadest. Lugesin vähe, kirjutasin vähe, tegin asju vähe ning mitte piisavalt kõikudes kusagil hoolimatuse ja depressiooni piirimaadel ning ei märganudki seda kuidas tervis, närvid ja elu kuidagi käest ära libisesid. Oma nö vaba aastaga olin am mõneti saavutanud rohkemat kui sellega, vähemasti teinud natuke rohkem. Kuid lõpuks ma ületasin selle, ning kõigi märkide järgi viimasel hetkel.
Larp ja D&D... kaks vana ustavat kaaslast, kelledest esimese ma sel aastal minetasin ning teisega ei saanud lihtsalt väga palju tegeletud. larp oli üheaegselt nii ohver kui ka tegur mu probleemides ja asjades. Mõneti isegi süüdistasin teda oma jamades, et kui ma oleksin rohkem keskendunud mõndadele asjadele ja vähem larbile, siis oleks mul justkui mingites asjades parem. Lisame juurde x arvu süvenevaid sisemisi jamasid, kõhklusi (ning neid mõlemaid oli kogunenud omajagu juba enne 2010 sügist), teatavat mänguväsimust ning tulemuseks olid mõned hetked mida ma polek stahtnud ning lõpuks mingisugune üleüldine üleviskamine larbist. Lihtsalt ma kaotasin igasuguse usu mängimisse, eriti veel liites juurede et ka mu rollimänguoskused olid kuidagi nõrkadeks muutunud (liiga nõrkadeks ütleks ma). Paus mängimises oli varuks juba talve hakul, kuid alles kevadel kujunes see konkreetseks larbivältimiseks, millest alles viimase Fyerellaliga vabanesin. ilmselt olid need eepilised hetked ja sarja lõppemine asjad mis mind kuidagi ravisid, ma ei hakka alahindama ka üldiselt larbimaastikult eemale jäämist (kuigi see läks mulle mõned head mängud maksma) mis aitas mul puhata ja asju läbi mõelda. D&D-st ehk vaid niipalju et kuidagi tõesyi ei õnnesunud seda lihtsalt väga palju mängida...
Muidugi jah larbilt tekib kohe Hüppelaud SRi juurde. Ehk ütlen veelkord et mul on natuke kahju, et asjad läksid nii, kuid lihtsalt mingist hetkest oli ta mu südames "surnud" ning selles seisus milels tema korraldamisel olin, poleks tasunud seda teha... eriti kui üritamine mullle vaikslet tervuiseprobleeme hakaks põhjustama. Samuti mõistsime et oelme kuidagis elle maailma enda jaoks välja elanud... ning ehk oleks targem puhta lehega jätkata. Kui am veel viimaseid hetki kaalusin kaheksanda mängu ärajätmist, siis öeldi mulle need sõnad et alati pole millegist loobumine kaotus, lõpuks mõistsin ka ise, et jätta mäng tegemata on parem nii mulle kui ka mängule endale...
Kirjutamise osas muutus see aasta tunduvalt produktiivsemaks, seda siis mingist hetkest alates. Suvest pärineb mul mingi hulk katkeid, siis olid muidugi ulmekirjutamised ning ka nanowrimost. Ehgk sisi aasta lõpu poole jõudsin selel tegevusega kuidagi paremale tasemele kui kunagi varem, eriti kuna mu lõpetamata nanolugu on ehk kõige pikem asi mida üldse olen seni kirjutanud ja miski kus tõesti hakaksin lõpuks ka korralikult oma mõtteid välja valama. Plaane kirjutamiseks on ja ka võibolla avaldamiseks, kuigi avastasin lõpuks et vahepeal alustatud stampunklugu libahuntide küttimisest pole päris see mdia tahaksin kirjutada. Muidugi vaatab kui palju jõuab muu kirjandusliku tegevusega teadustöö kõrvalt tegeleda, kuid ajaviiteks saab millegiga kindlasti tegeletud. natuke halb tõdeda, kuid pean tõdema et mingi teatav põdemine oli see mis mind päris paljuski tagasi hoidis, ükskõik kui head või halvad mu ideed oleksid vahepeal olnud.
On hea küsimus kas kirjutan hetkel oma mõttehägus või selgelt. "Halval aastal" oli oma eelis, vaadeldes seda olen ehk nii mõndagi õppinud iseendast ja oma käitumisest, oma valukohtadest ja muredest, kuigi kohati pean tunnistama et on asju, mille osas olen olnud võrdlemisi messed up ja on asju mida enda puhul pean suutma palju selgemini mõista, sest päris sajaprotsendiliselt ma ei tea kes ma olen. Viimastel õhtutel on aga saanud veel ühtteist selgemaks. Mõned asjad kummitavad mind õrnalt ja on omajagu asju mida oleks tahtnud paremini teha, seda läbi aastate muidugi ja niipalju kui ma ka tahaks tagasi minna ja asju muuta, siis ma ei saa seda (ega vist ei tea ka kas tahaks, arvestades mida kõike ajaliiniga mängimine põhjustada võiks), tuleb tegutseda olevikus ja minevikus.
Vaadates aga tagasi möödunud aastale, siis ma pole kindel millest vel rääkima peaksin. Sõnad muutuvad raskeks ja ma ei tea mõnest asjast rääkimine on suutnud mu mõtted ka kuidagi sassi ajada. Kahetsen nii mõndagi nii mõnigi asi läheb tegelikult ajas tagasi. Oli üks teine asi mis kannatas mu kehva seisu läbi... asi mis oleks võinud mu jamadest puutumata jääda. Ning lõpptulemusena ehk see et liiga tihti ei suuda ma õigesti hoolida (või vähemasti tegutseda) asjade või inimestega kes mulle mingil moel korda lähevad. Septembris tuli midagi, mida ma juba tolleks hetkeks teadsin et on tulemas ning tegin kõik, et enamvähem lõpuski tugev olla... ning olingi, kuigi alguses lõid mu mõistus ja närvid täielikult lahku sundides mind viimastega tegelema, kuid jah suutsin täita oma tegelikult väga ammu antud lubaduse "ilma probleemideta." Siiski on olnud hetki mil igatsus on end võrdlemisi sõbralikult ja kergelt meelde tuletanud. kuid ma olen laśknud sel tulla ja mõnda aega olla, sest teadsin et see tuleb... Tegelikult oleksin pidanud kogu selle aja targemini käituma ofkoorz...
Olen tagasi ehk selle juures, et ei te mida täpselt öelda/kirjutada... üldjoontes kipub aasta jagunema pooleks (või ehk kaheks kolmandikuks kehvemaks ning üheks kolmandikuks paremaks), muidugi see ei ole hea-halb jaotus, pigem lihstalt et teine pool on see kus ma olen liikunud paranemise poole ja millega üldisemalt ahul olen. Mitte et ka esimesel ajal poleks oma häid hetki olnud.
Kardan et hakkan ennast kordama ja kui aus olla ma pole kindel millest rohkemast mul on üldse rääkida, mõneti on just halvad hetked need mis püüavad mu ähelepanu omandada kuigi tegelikult ei peaks see nõnda olema, samuti ei taha ma nüüd hakata järsku mingi aasta parim see ja see listi tegema (see läheks keerukaks ka mõne hetke pealt).
Ausam on lõpetada rääkimine asjadest mis on olnud, ning pigem vaadata seda kes ja kus ma hetkel olen. Ma ei oska ennast paremini defineerida kui taaskord ennast ränduriks või rändselliks kutsuda, sest olen kõigest teekonnast kusgail alguses, mõneti olen seal liiga kaua olnud, kuid astun neid samme mida pean kuigi kohati tunnen et ned on valusad), olen selle aasta jooksul nii kaotanud iseenda kui ka tagasivõitnud, meenunud asju mida olin unustanud kui ka avastanud ühteist enda kohta. Olen ehk vaid natuke parem inimene kui aasta alguses n ing tean et on oamjagu vigu aj jamasid millega pean veel tegelema. Olen saanud lahti mingitest valukohtadest ja vigadest, olen targem ja kogenum, piisavalt ehk et mõista kui paljut pean veel tegema, et tegelikult pole midagi selles eriliselt rasket, võimatut ega kardetavat...
Kuid kihu ma jõuan selle teekonna lõpuks... naljakas, ma näen variante, kuid ma ei ole üheski neist veel päris kindel... on veel asju mida pean enda puhul selgeks saama ja ära tegema, nende asjadega tegelemise kaugusele ma näen, sealt edasi...
Ning võibolal ongi hetk mil peaksin lõpetama, sest mul ei ole rohkemat öelda hetkel. Võibolla võtabki see mu aasta kõige paremini kokku see et meenutus sellest koosneb hulgast segastest lausetest ja meenutustest ning targem on jätta need hägusused ja ebaselgused eelmisesse aastasse...
0 lausumist:
Postitage kommentaar