Tumedad lood

Positiivsus?

2012-02-01T00:47:00.000+02:00

Kuidagi üllataval kombel olen ma suutnud viimasel ajal enamus õhtuid ühel või teisel moel ära sisustada ning olen sellega rahul, on siegi tunne et mingisugune elu on olemas. Njah, päeval õppetöö, õhtul lõbu või midagi muul moel vajalikku. Nii et njah... elu suudab siegi hetkel rahulolevana tunduda. kas ma olen rõõmus?

Ohjah tulin just Kärtsi drägonilt, ehk sellelt mida teda tegema veensin, lõbus oli, kuigi ehk natuke liiga aeglane, lõpu poole hakkas juba mäng paremini jooksma... sai ka klassikaline level 1 rotitapp tehtud :P

Vaatan hetkel, õigemini kuulan ühte podcasti.

Veebruar ning pean kõik asjad tegelikult hoolikalt läbi mõelda suutma. Tean kus ma pean olema magistritööga kuu lõpuks, ehk skelett peab olema valmis ning pean teadma kuskohast mida loen/võtan/vihjan mingile värgile. Inglise keelt vaja taas üle hulga aja harjutada ning kõike muud. Kuidagi jama jah et järsku on suutnud hulk elu ja võimalusi kõige meeldivaga tegelemiseks, ning kohustused lendavad otsa, kuid samas tunnen ka et vajan töötamise kõrvale omajagu ka aega iseendaga tegelemiseks, nii puhkamise kui ka mu räsitud hinge lappimise osas, nii et see on isegi hea. Kui asjad hakkavad magistritöö osas ette jääma siis ma loomulikult loovutan liigse vaba aja nende alla.

Jää ja tule lauluga vaja ka tegeleda...

Tegelikult nii veider aga mõnes mõttes on jälle hetk kus ma vaatan isgei tuleviku poole teatava helgusega. Mitte et see pole mitte konkreetselt tulevik vaid pigem minu enese plaanid ja tegemised. Tulevik ise, ajad on keerulised, muud ma ei oska kommenteerida. (Tunnen et mul ei ole hetkel öelda midgai uut ja ülierilist ACTA kohta, peale asjaolu et olen selle vastu ilmselgetel põhjustel ning ausaltöeldes tunnen et ei taha eriti laskuda sise- ja välispoliitilistesse aruteludesse, mis mind harilikult mingi i hate people rantini ajavad... mõni teine kord kui tunnen et mul on kõigest ka reaalslet midagi asjalikkiu rääkida ning ehk siegi tahan oma tuju rikkuda :P)

Arvan et mul pole midagi rohkemat öelda, liigun oma plaanides edasi, tegutsen ning lapin ennast sisemiselt. Teatav elurõõm ning tugevus on sisemas ning tahe midagi nii lahedat kui ak korralikku selle nädalaga korda saata...

Fighting The Mind-Killer

2012-01-23T21:46:00.000+02:00

Arutapja siis mitte üksnes hirm kui ka kogu see alateadliku nihilismi teema millest aegajalt soiun.

Ohjah, muust nagu eriti polegi rääkida, püüan tegeleda/tegelen magistritööga, reedel sai käidud Nuru avamisel ning laupäeval jätkus Ülo demmatav Tomb of Horrors, nüüd siis avatud Nurus.

Ma ei tea... kõik hetkel... Polegi nagu midagi rohkemat öelda.

Ning ma alati arvasin, et satun Raja tänavale teisel põhjusel

2012-01-20T02:59:00.000+02:00

Ehk jah, ma leidsin omajagu iroonilisena selle, et lähen oma juustejama pärast Raja tänaval paiknevasse nahakliinikusse, kuigi see tänav on pigem tuntud selle poolest et psühhiaatriakliinik paikneb seal. Well asja muutis lõbusamaks asjaolu, et kui hoone ette jõudsin, avastasin ma seda et mitte ainult ei paikne mõlemad asutused samal tänaval, vaid paiknevad ka samas hoones. How convenient... oli ehk esimene mõte mis pähe lõi.

Olin enamvähem terve teisipäeva ikkagi suht endast väljas oma juustejamade pärast. Mingi tõsine foobia kiilanemise vastu lõpi välja ning see hakkas sihtima mõistust iga nurga alt mida leidsin. masendav oli ehk see, et sain aru kui mõtetu see paanitsemine oli, kuid närvid ei jätnud järgi. mingi hetk võtsin ennast kokku ja lihtsalt püüdsin pea selgeks lüüa, mis alguses õnnestud ning siis magama minna. Viimane oli feil, olin mitu tundi üleval, jõudsin deprekarünnaku mõjul ikka väga kahtlaste mõteteni välja. Kui mingi hetk hakkasin mõtlema selle peale, et kui nüüd sureksin... mis siis edasi saaks/juhtuks, st. siinpool mitte teiselpool (ok natuke ka oletusi ja mõtteid sel teemal). Well... peale seda ma käratasin iseendale ning ajasin end üles ning arvuti taha. Mingi tunnikese siiski magasin.

Arsti juures käik andis mulle siiski teada, et mu juustel on lootust ning mulle kirjutati arv asju välja mida pean võtma. See oli hea ning teatav metafooriline kivi kukkus südamelt.

Okei ülejäänud päev omasoodu edasi, ühikasse naastes ajasin natuke juttu kärtsiga keda veensin D&D-d (õigemini küll Pathfinderit) tegema (sest ma ei viitsi enam koguaeg demmata, kuigi a pean tunnistama et see tegelikult meeldib mulel rohkem kui mängimine, seda muidugi siis kui saan maailma ja pikema kampaaniaga tegeleda). Minu suurepärane plaan tegutsemise osas viis aga selleni, et kukkusin magama, suutsin natuke aega raamatukogus tegeleda ning läksin siis kirjutama, plaaniga minna sinna natukeseks ja siis taagsi raamatukokku. Aga noh kirjutamise plaan viis lõpuks mingi kella kolmeni öösel pubides chillimiseni.

See Raja tänaval käik tuletas meelde, et mul on tegelikult alati olnud see hirm, et mind kas tunnistatakse mingil põhjusel hulluks või ma konkreetselt lähengi. See tuletab tegelikult ka meelde, et vajan asjalikku psühhiaatrikülastust, sest kuigi too vana kelle juures ma mõnda aega käisin oli toreda jutuga kuid muidu... ma ei tea kuidagi mitte efektiivne... või isegi ei tea, ma olen asjalikumat juttu ja soovitusi saanud ülikoolo psühholoogilt. Okei, võibolla miski minus lihtsalt ootab konkreetset diagnoosi ja mingisuguseid "kindlaid" soovitusi. Njah... arstid... märtsis õlaga uuringutele ja kõike muud.

Oeh... in other news... magistritööga tegelemine ei suju niipalju kui ma tahaksin. Kuid samas edusammud juba on ning pean lihstalt suutma pääseda üle või purustama selle "müüri" mis mind tagasi hoiab ja jätkama niikaua kuni asi tehtud. Nõrgad kohad selles on leitud.

Mingi teatav kurbus on hinges... kuid kaon ka magama nüüd

Kuid ma ei suuda näha tulevikku

2012-01-17T02:48:00.001+02:00

Taas üks neid hilisöiseid postitusi, kus ma polegi kindel mida ma räägin. Ohwell... möödunud nädal oli mõtete rohke, õigupoolest oli ta seda niipalju, et vahepeal lihtslat oli isegi nagu tunda seda mingis mõttes sõda mis mu sisimas asjade ümber käib. Eelkõige tuletas ennast meelde ikka asjaolu, et ükskõik kui palju ma ka ei püüaks... ma ei suuda näha, st. kujutada ette enda tulevikku. Jätkan küll praegu kõigi oma tegemistega, sammudega paremuse poole, kuid ma ei suuda näha kaugemale sellest hetkest kui olen saanud magistri tehtud.

Edit: Disclaimer, võimalik et väga veider eneseanalüüs tulemas

Eks ma pean suutma seda välja selgitada, hetkel... ma ei tea tõesti. On hetki kus ma küsin, et kas miski selle aastatepikkuse depreka ja muude sisemiste jamade tulemusena on ükski selle jooksul alustatud rada või tehtud plaan õige... jah ma tunnen kohati nõnda. Kuidagi naeruväärne kogu see värk tegelikult, see et aastaid tagasi saadud... mitte isegi väga tõsised hingehaavad kuidagi sellisteks kujunesid. Võibolla oleks pidanud aastaid tagasi mõningaid asju teisiti tegema, mõnikord ma tunnen, et maakolkas üles kasvamine oli üks neid tegureid mis mulle väga sisse ronis, sest kui välja jätta et mulle meeldis looduses jalutamas käia, olin ma hingelt ikka rohkem linnalaps ja oelksin vajanud ma ei tea... rohkemaid võimalusi. Minevik püüab ikka veel mind valitseda, ning ma pean püüdma meeles pidada et ma pole enam ammu see, kes üks või teine aasta...

Võibolla ainuke asi mida ma olen tuleviku kohta kindlalt öelnud et: i shall not be destiny's little bitch... ühel või teisel moel. Ning jah, mõnes mõttes olen ma nõus pidama universiumiga isiklikku heitlust edu nimel...

And maybe i should just pick my own fate and just carve my way to it. Tegelikult see ju töötab nii. Probleem on see, et ka kõik ideed tunduvad natuke hägusad ja kahtlased või kohati neid polegi... pean mõtlema, otsustama ja natuke variante läbi kaaluma.

Ning vahepeal on hea kui mulle olulisi asju meelde tuletatakse. Kuigi mul on tunne et feilisin sõnadega natuke.

Ohjah kuulan hetkel tegelikult Dead Can Dance ja püüan tegelikult hakata magama minema. Homme omajagu päeva ees (ning hea mõte oleks ka Selart kätte saada), tahan ennast nagunii sekundaarallikatesse kaevata :P Siis kunagi kroonikad ja kõik muud teemad ja värgid. Mõnes mõttes, ning see on osa kogu sellest tuleviku mittenägemise asjast, kohati esitan endale küsimuse kas ajalugu oli hea mõte rohkemana kui rohkem hobina, asjana millele keskenduda. Kohati esitan sellele küsimuse, et kas mul on ka päriselt ruumi sellele südames. On hetki kus viimast tunnen, aga kõigega on omad agad. Võibolla on see kohutav kogus kõhklust, tundsin end ka bakatööd tehes nii, esitades endale seda julma küsimust et miks ma seda õpin, mis tegelik kasu sellest on. Ning ma ei tea, võibolla on kõik lõpptulemusena asi selles, et kõhklus on hoopsi millegis muus, sest teadustöö ise tõmbab mind, kui vähegi sellele keskenduda suudan. Ning kuia us olal ma ei kujuta ette seda teist ala mis mulle lähedane oleks. Võibolla on ehk asi just selles, et ma ei tunne, et mul ajaloos enam midagi erilist uurida/avastada oleks, kuigi teistpidi võib selleks olla ka siiski mingeid võimalusi... lihstalt sõltuvalt sellest mis pidi asjale läheneda.

Kolmapäev on natuke päev mida ma kardan, ikka veel, kuid eks saab teada mida arst ütleb. loogika ütleb, et see on mõttetu hirm, hing aga midagi hoopis muud.

On üks tulevik mida olen endale alati tahtnud, ning selles olen ma austatud ja kardetud. Austust olen ma alati tahtnud ning viimase otsimist olen ma vähem tunnistanud. Tean et umbes iga tõbras kellega elu juuoksul olen kokku puutunud ja inimeste üleüldine lollus on ehk minus süvendanud sea tahet. Kas see viimane komponent võimalikust tugevamast iseendast oleks õige? Ma ei tea, see tundub küll mingi "kurja" mürgitatud osakesena minust, mis ihkab olal kardetud, kuid miks see ometi nii magusana ka muudel juhtudel tundub. kas juba lihtsalt tegelikult seetõttu ju et ihkan võimu mingis vormis ning tahan ka seda saavutada. Või samas... võibolla on kogu asi mitte mingi evil tõbras olemises, vaid pigem lihtsalt inimestega õigetsi tegutsemises... olla kardatud nende poolt kellega mul probleeme on, mitte kõigi poolt. Sest ma ei tea... ma tahaks et oleks ikka inimesi kes mind sõbraks peaksid või usaldaksid ning kellele ma ehk ei tahaks haiget teha. Küsimus on ehk ka selles, kui lõpuks kuidgai peaksin saavutama sellise "tumeda" enda, kas ma siis enam hooliksin?

Kuid ma ei tea peas on ka mõningaid teisi, helgemaid ja võibolla ka kuidagi veidramana tunduvaid kujutelmi. Kuid need on siegi rohkem what if variatsioon asjadest.

Niipalju hingehaavu, millede puhul pean ikka ja jälle küsima, kui paljudes ma tegelikult ise tahtmatult süüdi olen. Halb nali on see, et minu psüühiliste jamade uurimisest saaks keegi ilmslet doktoritöö kirjutada, nagu üks inimene kord ütles. Halvem nali on see, et usun et too inimene läheks ise minu mõistuses liigse surkimise järel hulluks... njah veider soovmõte ehk.

Ikka veel liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid, või õigemini liiga vähe vastuseid mida usaldada suudaksin. Kunagi ehk võidan kõik need sisemised jamad, mis mind tagasi hoiavad, kuid parem küsimus on ehk tõesti mis saab minust siis. kas tõesti see kes ma olen tegelikult sisimas ja mis aegajalt suudan läbi kumada. Küsimus on vaid selles, mis tegelikult läbi kumab...

Loeb see, et kavatsen saada paremaks kui hetkel...

Unederiik pole mu koduks

2012-01-11T00:51:00.000+02:00

Tuksis unegraafiku jama jätkub... võtsin ennast (üle)eile õhta piisavalt kokku et läksin kl 2 magama (arvestada et 1-2 kipub olema see tavaline vahemik mulle) aga seegi kord ei suutnud ma mingi enne kella viite und saada (viimane oletus baseerub sellele, et viimase kellavaatamisega alatis eostub umbes pool viis või midagi). Kusagil rääkisid inimesed valjult nings eegi öö tekkis järsku mingisugune energialaks mis mind pingsas mõttetööd ja ärkvel hoidis. Lõpptulemusena lugesin peatüki öösel...

Hommik sellearvelt raskem... parandan... lõuna, ehk nagu tavalislet ärkasin selleks ajaks üles ja olin vele mõnda aega unine, jõudes kolmeks raamatukokku kus siis saksa keele ja Blochi lugemisega tegelesin.

Polegi nagu midagi öelda, tunnen end küll hetkel uniselt, kudi vaja veel mõned asjad netis korda ajada. Nagunii, kui voodisse heidan ei suuda ma ilsmlet nnagunii mitu tundi uinuda, kuigi püüan täna ka 1-2 vahemikus magama jõuda... äkki seekord joppab. Kui üle tunni kulub, siis võtan ma saksa sõnad ette...

Dead Can Dance - As the bell rings maypole sings... lummav lugu

Ohjah rantin hetkel oma unejamade kallal. Muust erilislet polegi nagu rääkida, täna päeva aeg sai mõtetes tegelikult rantitud päris mitme asja kallal, ehk teemad a, b ja c viisid mind taas mu tavapärase mõttekäigule kui mõttetu ja saast olend ikkagi inimsugu on. Ajalugu õppides saab ainet selle arvamuse tugevnemiseks omajagu... njah kohati (nt. eriti külma sõja aegse võidurelvastusmise peale mõeldes) tekib tunne et inimene on liigina ikka ekstra feilinud (eelmise suluga seoses, liites kogu ABC relvastuse kokku võib vist maal elu hävitada kui mitu korda järjest.. vähemalt kümne-kaheteist maa jagu). Ma ei tea, ma pole olnud kunagi eriline Utopiatesse või Lilleaedadesse uskuja, õigupoolest ma leian et mingisugused konfliktid ja jamad on vajalikud, kuid siiski ma eelistaks kui inimesed oleksid arukamad ja mõistlikumad. Ning see viimane lootmisekilluke üldislet võimendabki minu maailmapettumust...

Ohjah... Come to think on it... jõudsin täna ka hulga muude asjade üle mõtiskleda... :P Vähemasti selle ja õppimise poolest edukas päev. Polegi hetkel nagu midagi targemat öelda

Unetud ööd

2012-01-08T02:11:00.000+02:00

Täietsi mõttetu laupäev on olnud kuid see selleks. Saatsin täna natuke õppimist seenele, sirvisin küll natuke esmaspäevaseks eksamiks, mis on lihtne, kuid muidu... mõtisklused, lugemine ja Kotor. Njah, panin selle uuesti arvutile et peletada eemale teatavat tõmmet Old Republicu suunas ning et erinevalt teisest osast, jäi mul esimene läbi tegemata. Praegu tundub et scout/consular polnud ehk nii hea mõte, aga see kõik selleks.

Viimase aja lugemisvara on olnud erinev, kõigepealt Dragon's Path, siis Lumevaring ja nüüd siis loen Shadow's Edge. Püüdsin alustada ka Endymioni, kuid ei tea, hetkel ei suutnud ma kuidagis ellele veel keskenududa. Okei... Abrahami The Dragon's Path, paar tegelast olid päris huvitavad ning kogu asjal oli jumet, kuid krt mulel ei meeldi see kui keegi hakkab kirjutama midgai mitmest raamatust koosnevat, kuid esimeses raamatus jääb sisust ja toimumistest puudu. See polnud õnneks küll nii hull kui Gort Ashryni esimene osa, mis on minu jaoks siiani näide sellest et tegelikult ei tohiks teha terve raamatu jagu sissejuhatust.

Lumevaring (Snow Crash), pean tunistama, et teadsin natuke selle raamatu sisust ette, kuna olin kunagi püüdnud hakata seda lugema, kuid ei jõudnud selleni (mõnikümmend lehte . Õnneks mäletasin vaid paari fakti, mis lugemise mõne nurga alt ehk isegi huvi tõstsid. Mõnus küberpunk, tekitas väikse ohke Shadowruni järgi.

Shadow's Edge - Lugemisel hetkel ja rohkem ei tahakski kommenteerida, lihstalt kuidagi kaua venitasin selle osa hankimisega. Mõnes mõttes oin tunne et oleksin pidanud varem selle ostma Dragon's Pathi asemel... aga sellest ehk tõesti kuangi rohkemalt.

Üldse raamatutest rääkides... ma ei tea mingi hetk tabasin end mõistmast et loen võrdlemisi vähe juba varem läbi loetud raamatuid (kusjuures minevikus lugesin ma mitmeid endale meeldinud raamatuid korduvalt uuesti ja uuesti). Malazani raamatuid võtan nagu lõiguti uuesti ette, Last Wishi ka nagu sirvin aegajalt uuesti aga teised... Kudiagi jäi nagu mulje, et loen raamatu läbi ja asetan riiulisse kuhu see jääb... Lisame nüüd juurde selle väikese fakti, et hetkel lugemisel olevaid raamatuid hoian ma väga vähe riiulis, siis jääb nagu tahtmatu mulje, et loen midagi läbi ning siis rändab see mu isiklikule "raamatute surnuaiale." Ei tahaks nagu päriselt nii...

Viimasega lõi pähe justs ee mõte et kui keegi midagi kunagi soovib, siis võib ta seda laenutada, äkki isegi tekitan kuhugi mingisuguse listi asjadest mis mul on. Päriselt ära anda nagu midagi ei tahaks, kuigi paar raamatut oleks ehk isegi mille järgi ma nii väga ei nutaks... Võibolla lähevad mulle mu raamatud korda, võibolla lihtsalt olen ma nendega nagu mõni lohe oma kullahunnikuga.

Kusjuures peaks püüdma lükata oma unegraafikut taas natuke normaalsemaks, kuid tegelikult ei tunne ma selleks ei mingit tõmmet. Reaalselt tahaks vaid ühte veinipudelit ja küünalt ning nõnda nagu kuangi lihstalt arvuti taga mõtiskleda ja kirjutada. Mõelda lõpuks kõik enda jaoks läbi... või pigem on asi ehk ka selles et mu mõningane seedimatus une/magamise osas on tagasi tulnud. Lihtsalt mulle ei meeldi magada, uinuda ning siis ärgata 7-9 h hiljem... leida selle aja möödununa mingis teadvusetuses. Muidugi on olnud elus hetki kui mulle isegi on meeldinud uinuda/magada, nii väsimuse korral kui mõndadel muudel kordadel. Kuid asi pole ehk jah unes vaid pigem... teadvusetuses... unenäod leevendavad kohati seda, kui palju ka see väike kogus REM und päriselt loeb.

Njah, ma veedaks ehk tõesti parema meelega 4 h transis mingeid mälestusi läbi käies kui laseksin neil mööda libiseda.

Raamatutest ja öödest rääkides... ööraamatukogu on see aasta kella üheni avatud... Meeldiv, nad võisk ükskord teha selle terve öö avatud raamatukogu mõtte ära, oelksin kasvõi ainult põhimõtte pärast kohal :P

Kõige alguses on ikka veel näha kõige lõppu

2012-01-06T02:10:00.000+02:00

Uus aasta...

Ma ei näe suurt mõtet vana-aaasta õhtust ja uue aasta vastuvõtmistest rääkimisel. Nagunii sain lihtsalt paari inimesega kokku ning natuke rohkema hulga rahvaga siis kui otsustasin ikkagi korra Nurust läbi jalutada. Peale seda... kodu ja uni...

Unegraafik on muidugi see mis pole väga tore olnud, st. ma ei saa und enne mingit kella kolme-nelja, viimastel päevadel enne viite (leban lihtsalt voodis ning ootan uinumist). Kuna paaril viimasel päeval on nagu olndu vaja varakult tõusta siis njah, koos päevaste paaritunniste tukastamistega olen ehk maganud kahepäeva peale kokku mingi 7-8 h ja hetkel õnneks tunnen end piisavalt unisena et magama minna.

Aga jah, asjadest üldse... kolmapäev sai oma õlaga artsil käidud. Määrati konkreetselt et saadetakse edasistele uuringutele haiglasse, st. märtsis... kaks kuud sinnani kuid eks see ole arstijärjekordade puhul loomulik (kuigi tõesti mingit uuringut lootsin nagu rutem... seljaga tegutseti küll kunagi natuke kiiremalt... vist tegelikult.. pole kindel kas röntgen tehti mulle kohe või alles siis kui Maarjamõisa läksin).

Täna eksam ja fadingumäng. Well läksin ja tegin ka orjanduse ära. Peale seda paar tundi und ja kella viiest õhtul sai asutud siis üle hulga aega fadingut demmama. Lõbus mäng oli ning mängijatele meeldis. Vaatab mil tegelt saab järgmist teha, arvestades et aeg ise on väheseks jäänud ajaühik.

***

Okei... niipalju siis nendest asjadest. Olen viimased päevad kaalunud mõtet et sulgenh selle blogi ja alustan uuega. Kuidagi lihstalt tunnen, et olen selle blogi kuidagi ära koormanud, liiga palju valu aj masendust ja kõhklusi täis kirjutanud. Õigupoolest see blogi õigupoolsest sai alguse ka sellest, et olin vanast 2006 alustatud blogist tüdinud, tundsin et see on täis tervet hulka asju vanu värke ning et edasiarengu nimel võiks uuega alustada. Väike psüühiline trikk endale...

Ma ei tea tegelt kas teen seda või mitte, hetkel on see midagi mida kaaluda.

Kuid seoses blogindusega üldse, see küsimus on üldse huvi pärast. Nimelt et kes üldse mu blogi loevad, tean et mingi hulk inimesi teebvad seda, mõnda lugejat tean, teistel olen blogilistides, kuid üldiselt tahaks lihtsalt huvi/statistika mõttes seda teada.

PS! Tahan lund!

Lihtsalt liiga pikk postitus

2011-12-31T19:24:00.000+02:00

Poolkohustuslik aastakokkuvõte. Kui aus olla, siis ma ei tea millest kirjutada või miks üldse kirjutada. Sest võiks? Lõpetasin just oma selleaastaste blogipostide läbisirvimise ja leidsin nii mõndagi mida läbi mõelda. Üks hetk septembris egin ma mingisuguse kokkuvõtte asjadest kus ütlesin, et kirjutan oma blogisse seiklusi ja saladusi, esimesed siis mingisugused sündmused ja tegemised millest räägin, teised siis asjad mida üksnes ridade vahelt saab lugeda, ning siis hunnik muid lisamõtisklusi. Muidugi on olnud omajagu sellist millest oleks ka võinud rääkida, kuid kas ei jõudnud selleni või polnud lihtsalt hetkel selleks tahet. Mu blogimine pole just kõige stabiilsem asi, mõnikord ma räägin asjadest ning mõnikord mitte. Samas ma ei tea kas stabiilne oleks midagi mida võiksin selle aasta kohta öelda.

Kui see algas hingasid kool ja pinge mulle kuklasse ning käis mu "halb aasta." Mõnes mõttes on häiriv mõelda sellest, kuivõrd mu esimene magistriaasta ikka õppimine mulle sisuliselt sisse sõitis. Paanitsesin kohati vist rohkem kui õppisin või noh mida lähemale tähtaeg, seda läbisegatumaks need said, paanika lõi põhiliselt erinevaid kirjalikke töid mille ümber ma nii närvis olin, et kui välja jätta üldajaloo seminari omad, siis kõik teised esitasin ma peale tähtaegu ja kohati ikak päris tõsiselt. tahtsin lihstalt niiväga häid hindeid, õigupoolest tundsin ennast kohustatuna, et mingeid toetusi ja asju saada, et läksin natuke sassi kogu asja ümber, unustades miks ja kuidas ma peaksin hoopis asju saavutama. Well... C-d olid juhtiv teema kogu toonase aasta ümber. Nüüd teise aastaga on mu õppimine ning sellealane seis paranenud, st. võtan kooli vabamalt ja rahulikumalt, mõlemad tööd said õigeaegselt esitatud ning ka suht korralikud (vähemasti õppejõudude meelest) ning veel vaid kaks eksamit ja saksa jaoks sõnade arvestus teha. Ning auditoorset tegevust mul enam pole, üksnes magistritöö...

Võibolla on sellest imelik siia vahele rääkida, aga ma ei tea... jaanuari lõpus sain lõpuks ka selle kogemuse et keegi parem tuttav/või sõber sureb. Ma ei oska hästi kirjeldada oma mõtteid kogu selle asja ümber, kui see alguses kohale jõudis oli see šokk... olins ellest uudisest enne lihstalt üle kerinud ega sellest midagi mõelnud, kuni inff mulle kohale jõudis. Võibolla oli see parem et see jõudis minuni mõni tund peale seda kui olin viimase eksami ära teinud. Peale seda ma lihtsalt ei teagi täpselt kuidas selle ümber käitusin, üheltpoolt oli see mulle kohale jõudnud, teisalt nagu teadsin et päriselt pole. Mäletan kuidas ma tema facebooki postitatud fotodest üle hüppasin, kuid enamus aega kuidagi ei pööranud asjale väliselt tähelepanu. olid isegi hetked kui tundsin end halvasti seepärast et ma justkui ei tunne midagi, tegelikult ilmselt leinasin lihstalt väga sisemiselt. Tegelikult ma ei tea, tunnen end pisut valesti tegelikult olles sellest alles nüüd konkreetsemalt rääkinud ja ka ainult sellest kuidas ma seda kogesin... aga ma ei tea mul pole midagi mida oskaksin siin selleö kohjta öelda muud (ei tea ka kas see on õige koht isegi selleks). Ühel öisel jalutuskäigul ehk ütlesin endamisi kõik välja mida ühele lahkunud sõbrale pidanuks...

Kuigi praegu olen mõnes mõttes kirjutanud ajalises järjestuses, siis siit läheb ehk ka asi hägusemaks. On kuid millest pole nagu midagi erilist rääkida, eriti kuna veebruar oli tõesti selline aeg mis lihtsalt libises mööda ning natuke tegi suvi ka seda. Võibolal on naljakas, et minu haridusasutustes veedetud aastad on viinud mind selleni, et tunnetan sügist rohkem aasta algusena, ning kuidagi kipub see olema ka alguste ja muutuste aasta. Võibolla on see ka ehk hetk vaadelda kogu seda nõrka/halba/vigast aastat. Olen andnud selle nimetuse ajavahemikule, mis ulatub umbes september 2010-august 2011 tegelikult on see hägusam vahemik, arveatdes et mul on olnud aastate jooksul erinevaid selliseid nõrkus ja halbu perioode. kuids ee aeg oli paljuski halvimate seas. Väga palju stagnatsiooni, mandumist ja tegematajätmisi, kohati jäi mulle tunne, et oli perioode mil ma lihtsalt ei hoolinud suuremast osast asjadest. Lugesin vähe, kirjutasin vähe, tegin asju vähe ning mitte piisavalt kõikudes kusagil hoolimatuse ja depressiooni piirimaadel ning ei märganudki seda kuidas tervis, närvid ja elu kuidagi käest ära libisesid. Oma nö vaba aastaga olin am mõneti saavutanud rohkemat kui sellega, vähemasti teinud natuke rohkem. Kuid lõpuks ma ületasin selle, ning kõigi märkide järgi viimasel hetkel.

Larp ja D&D... kaks vana ustavat kaaslast, kelledest esimese ma sel aastal minetasin ning teisega ei saanud lihtsalt väga palju tegeletud. larp oli üheaegselt nii ohver kui ka tegur mu probleemides ja asjades. Mõneti isegi süüdistasin teda oma jamades, et kui ma oleksin rohkem keskendunud mõndadele asjadele ja vähem larbile, siis oleks mul justkui mingites asjades parem. Lisame juurde x arvu süvenevaid sisemisi jamasid, kõhklusi (ning neid mõlemaid oli kogunenud omajagu juba enne 2010 sügist), teatavat mänguväsimust ning tulemuseks olid mõned hetked mida ma polek stahtnud ning lõpuks mingisugune üleüldine üleviskamine larbist. Lihtsalt ma kaotasin igasuguse usu mängimisse, eriti veel liites juurede et ka mu rollimänguoskused olid kuidagi nõrkadeks muutunud (liiga nõrkadeks ütleks ma). Paus mängimises oli varuks juba talve hakul, kuid alles kevadel kujunes see konkreetseks larbivältimiseks, millest alles viimase Fyerellaliga vabanesin. ilmselt olid need eepilised hetked ja sarja lõppemine asjad mis mind kuidagi ravisid, ma ei hakka alahindama ka üldiselt larbimaastikult eemale jäämist (kuigi see läks mulle mõned head mängud maksma) mis aitas mul puhata ja asju läbi mõelda. D&D-st ehk vaid niipalju et kuidagi tõesyi ei õnnesunud seda lihtsalt väga palju mängida...

Muidugi jah larbilt tekib kohe Hüppelaud SRi juurde. Ehk ütlen veelkord et mul on natuke kahju, et asjad läksid nii, kuid lihtsalt mingist hetkest oli ta mu südames "surnud" ning selles seisus milels tema korraldamisel olin, poleks tasunud seda teha... eriti kui üritamine mullle vaikslet tervuiseprobleeme hakaks põhjustama. Samuti mõistsime et oelme kuidagis elle maailma enda jaoks välja elanud... ning ehk oleks targem puhta lehega jätkata. Kui am veel viimaseid hetki kaalusin kaheksanda mängu ärajätmist, siis öeldi mulle need sõnad et alati pole millegist loobumine kaotus, lõpuks mõistsin ka ise, et jätta mäng tegemata on parem nii mulle kui ka mängule endale...

Kirjutamise osas muutus see aasta tunduvalt produktiivsemaks, seda siis mingist hetkest alates. Suvest pärineb mul mingi hulk katkeid, siis olid muidugi ulmekirjutamised ning ka nanowrimost. Ehgk sisi aasta lõpu poole jõudsin selel tegevusega kuidagi paremale tasemele kui kunagi varem, eriti kuna mu lõpetamata nanolugu on ehk kõige pikem asi mida üldse olen seni kirjutanud ja miski kus tõesti hakaksin lõpuks ka korralikult oma mõtteid välja valama. Plaane kirjutamiseks on ja ka võibolla avaldamiseks, kuigi avastasin lõpuks et vahepeal alustatud stampunklugu libahuntide küttimisest pole päris see mdia tahaksin kirjutada. Muidugi vaatab kui palju jõuab muu kirjandusliku tegevusega teadustöö kõrvalt tegeleda, kuid ajaviiteks saab millegiga kindlasti tegeletud. natuke halb tõdeda, kuid pean tõdema et mingi teatav põdemine oli see mis mind päris paljuski tagasi hoidis, ükskõik kui head või halvad mu ideed oleksid vahepeal olnud.

On hea küsimus kas kirjutan hetkel oma mõttehägus või selgelt. "Halval aastal" oli oma eelis, vaadeldes seda olen ehk nii mõndagi õppinud iseendast ja oma käitumisest, oma valukohtadest ja muredest, kuigi kohati pean tunnistama et on asju, mille osas olen olnud võrdlemisi messed up ja on asju mida enda puhul pean suutma palju selgemini mõista, sest päris sajaprotsendiliselt ma ei tea kes ma olen. Viimastel õhtutel on aga saanud veel ühtteist selgemaks. Mõned asjad kummitavad mind õrnalt ja on omajagu asju mida oleks tahtnud paremini teha, seda läbi aastate muidugi ja niipalju kui ma ka tahaks tagasi minna ja asju muuta, siis ma ei saa seda (ega vist ei tea ka kas tahaks, arvestades mida kõike ajaliiniga mängimine põhjustada võiks), tuleb tegutseda olevikus ja minevikus.

Vaadates aga tagasi möödunud aastale, siis ma pole kindel millest vel rääkima peaksin. Sõnad muutuvad raskeks ja ma ei tea mõnest asjast rääkimine on suutnud mu mõtted ka kuidagi sassi ajada. Kahetsen nii mõndagi nii mõnigi asi läheb tegelikult ajas tagasi. Oli üks teine asi mis kannatas mu kehva seisu läbi... asi mis oleks võinud mu jamadest puutumata jääda. Ning lõpptulemusena ehk see et liiga tihti ei suuda ma õigesti hoolida (või vähemasti tegutseda) asjade või inimestega kes mulle mingil moel korda lähevad. Septembris tuli midagi, mida ma juba tolleks hetkeks teadsin et on tulemas ning tegin kõik, et enamvähem lõpuski tugev olla... ning olingi, kuigi alguses lõid mu mõistus ja närvid täielikult lahku sundides mind viimastega tegelema, kuid jah suutsin täita oma tegelikult väga ammu antud lubaduse "ilma probleemideta." Siiski on olnud hetki mil igatsus on end võrdlemisi sõbralikult ja kergelt meelde tuletanud. kuid ma olen laśknud sel tulla ja mõnda aega olla, sest teadsin et see tuleb... Tegelikult oleksin pidanud kogu selle aja targemini käituma ofkoorz...

Olen tagasi ehk selle juures, et ei te mida täpselt öelda/kirjutada... üldjoontes kipub aasta jagunema pooleks (või ehk kaheks kolmandikuks kehvemaks ning üheks kolmandikuks paremaks), muidugi see ei ole hea-halb jaotus, pigem lihstalt et teine pool on see kus ma olen liikunud paranemise poole ja millega üldisemalt ahul olen. Mitte et ka esimesel ajal poleks oma häid hetki olnud.

Kardan et hakkan ennast kordama ja kui aus olla ma pole kindel millest rohkemast mul on üldse rääkida, mõneti on just halvad hetked need mis püüavad mu ähelepanu omandada kuigi tegelikult ei peaks see nõnda olema, samuti ei taha ma nüüd hakata järsku mingi aasta parim see ja see listi tegema (see läheks keerukaks ka mõne hetke pealt).

Ausam on lõpetada rääkimine asjadest mis on olnud, ning pigem vaadata seda kes ja kus ma hetkel olen. Ma ei oska ennast paremini defineerida kui taaskord ennast ränduriks või rändselliks kutsuda, sest olen kõigest teekonnast kusgail alguses, mõneti olen seal liiga kaua olnud, kuid astun neid samme mida pean kuigi kohati tunnen et ned on valusad), olen selle aasta jooksul nii kaotanud iseenda kui ka tagasivõitnud, meenunud asju mida olin unustanud kui ka avastanud ühteist enda kohta. Olen ehk vaid natuke parem inimene kui aasta alguses n ing tean et on oamjagu vigu aj jamasid millega pean veel tegelema. Olen saanud lahti mingitest valukohtadest ja vigadest, olen targem ja kogenum, piisavalt ehk et mõista kui paljut pean veel tegema, et tegelikult pole midagi selles eriliselt rasket, võimatut ega kardetavat...

Kuid kihu ma jõuan selle teekonna lõpuks... naljakas, ma näen variante, kuid ma ei ole üheski neist veel päris kindel... on veel asju mida pean enda puhul selgeks saama ja ära tegema, nende asjadega tegelemise kaugusele ma näen, sealt edasi...

Ning võibolal ongi hetk mil peaksin lõpetama, sest mul ei ole rohkemat öelda hetkel. Võibolla võtabki see mu aasta kõige paremini kokku see et meenutus sellest koosneb hulgast segastest lausetest ja meenutustest ning targem on jätta need hägusused ja ebaselgused eelmisesse aastasse...

Palun ulatage mulle üks tassike talve

2011-12-28T02:50:00.000+02:00

Tegelikult tasuks magama minna... ohwell. Üle hulga aja sai drägonit mängitud, rõhutan mängitud, kuigi ma ei tea, mul polnud väga palju tegevust mängu jooksul, muidugi neil hetkedel kui oli ravitsejat vaja siis sai ka päris efektiivne oldud :P Kunagi jätkab seda, siis saab ka Tomb of Horrors võidetud.

Muudest asjadest, jõulud olid vaiksed. Noh õigupoolest jõuluõhtu Rasmuse pool oli lahe, va paar inimest., aga muidu sai söödud kui ak aega veedetud hästi. Õigupooelst oli see vist üldse ka kõige talvisem päev kogu selle kuu jooksul, arvestades et meil oli mingi 9 kraadi sooja päeval...

Njah, tahaksin lihtsalt külma ja lund, mitte mingisugust detsoobrit.

Aastavahetus läheneb ning tunnen, et sel korral veedan selle lihtsalt ühikas istudes või lähen lihtsalt pikale jalutuskäigule tolleks õhtuks, ilmselt isegi linnast välja. Kuhugi mujale ei tundu nagu väga põhjust minekuks olla. Nurus toimuv pidu ei tundu väga tõmbav kuidagi, lihstalt ei tundu kuigi mul on julm kahtlus et kohapeal saab olema lihstalt liiga rahvast täis et end hästi tunda. Noh se eoleks esimene kord peale kolme aastat kui mitte midagi see aeg ei tee/või kusagil ei käi.

Kuid jah... unisus

Fyerellalist ja muust

2011-12-23T22:16:00.002+02:00

Fyerellal lõppes, semester lõppes, sess käib (kuigi võrdlemisi väike ja sõbralik teine), Jõulud ja aasta pimedaim aeg ning Kääbiku film kuulutati välja. Nõnda oleks see kõik lühidalt välja öeldult. Pikemalt aga...

Alustaks ehk sellest et eelmine reede üllatas mind tuksi mineva kõvakettaga, kuna mul oli vaja Fyerellalile jõuda, siis ei jäänud mul aega sellega siis mässata, pakkisin asjad kokku ja vandusin et selle asjadehulgaga rongikasse pean liiklema. Aga jah, sinna, rongi peale ning Fyerellal. Leidsin isegi koha kus sain vabalt laiutada ning nõnda sisi Jõgevale... Sain Rongijaamas Hanna, Ally ja Maarjaga kokku kellega siis Arno järgi ootasime, kes kuidagi mööda neid teid kohale eksles. Kivijärve, paik mille kohanime olen teab kui kaua teadnud, kuigi tegelikult olin vist varem sealt paar korda läbi sõitnud või midagi...

Aga jah, mäng oli tore tegelikult, meelduisid kogu see reedene infoõhtu, päevane pärandiotsimine ning see õhtune ülesannetelahendamine et maailma taas kokku panna... sellien politilahendus tõsiselt meeldis mulle, ning noh... ka lepingusõlmimine oli lahe. Mõned väiksemad hetked mis meeldisid... Eshoni õpetaja külaskäik. Arvestades et olin tegelikult mõnes mõttes kadestanud kogu seda Lohesortside kamba oamvaheliste suhete ja tutvuste teemat ning oli kuidagi hea, et kedagi minevikust võtta oli. Võitlus Üloga oli ka mõnus või õigemini, Ülo mängitud kaost teeniv vari minu ees ülbamas ja mina teda kiirelt kahe kriitilise löögiga lõpetamas. ta oli tegelt lootnud, et ma läheb kogu selle kahevõitluseteemaga kaasa, kuid nagu öeldud... Eshon pole kangelane, ta on keegi kes lahendab probleeme. Ning luua kaks uut olevuseliiku maailma juurde, oli ka tore.

Siis oligi nii mäng kui ka sari läbi. Vestlesin natuke kohapeal inimestega, kuid enamasti eelistasin kuni õhtuni pigem kuulata. Pühapäeva varahommikul siis Jõgevale ning seal tund aega passimist, Rong ja Tartu.

Oli hetki mil ma ei tahtnud Fyerellalile minna, alguses seetõttu et ei näinud veelk mänguis seda, mis olnuks seda pingutust väärt ning hiljem oli see minu jama larbiga. Neljas ja seitsmes olidki ehk need mängud mis mulle kõige enam meeldisid lõpptulemusena. Teistest on kas mingeid episoode aga üldiselt pole nad väga mulle mällu jäänud. Kuid nüüd peale sarja ei kahetse ma sellest osavõttu. Ning kudiagi suutis viimane mäng mind mu larbipelgusest ravida. Avastasin peale seda et tahan mängida...

Õigupoolest õpetas Fyerellal mulle ühtteist minust ja mu mängustiilist. Ilmselgel toonitas see välja mõned mu nõrgad ja tugevad küljed. Ma poel tugev rollimängija, ma oskan mängida mingisugust tegelast ja selle variatsioone, ning mingeid momente eriti hästi välja, kuid ma ei ole mingi eriti äge mängija. Minu viga oli ehk see, et alustasin Eshonit mängimast umbes samast punktist millest kunagi Treilothi... a la emotsioonitu, mõistus/intuitsioon teda juhtimas ning alati õige asja nimel tegutsemas juhul ka kui teised sellest aru ei saa. Kuid tegin suhteliselt kähku selle vea et hakaksin üle pingutama, Eshonit järjest keerukamas ja suuremaks ideaaliks muutma, milline ta tegelikult võimalik olla ja mingi hetk ma lihstalt rikkusin selle tegelase enda jaoks ära. Pluss ma hakaksin kadestama seda kuidas teised tegelased käitusid tegutsesid (välja arvatud seda kui nad tõesti nagu peata kanad olid). Lõpptulemusena olid mul momendid mul mu tegelane paigas oli ning enamvähem paika sain ta alles lõpuks. Tunenn et tegelikult kaldun jälle sellesse, et kipun nagu kuidagi oma tegevust õigustama või midagi (halb juba väga ammusest ajast sisse harjunud komme), kuid ma ei tea tahan selle lihstalt välja öelda... et minu suurim viga oli puhtalt selles et ma eksisin korduvalt selliselt töötavalt rajalt kõrvale ning see suutis kohtuda mu kohati ikka liiga palju kõikunud enesekindlusega. Ning njah, ma pole, rahul sellega kuidas ma enamus aega mängisin. Ning ausaltöeldes... mind ennast viskas ka üle vahepeal pooltõdedes ja mõistukõnedes rääkimine, kuid mõnel hetkel vedas mind mu suhtlemisoskus alt ja teistel ma polnud lihtsalt kindel mida teha. Võibolla siit ka see oluline teema, et kui mul on olemas piisavalt teavet asjadest suudan am normaalselt mängida ja tegutseda, kui mitte...

Aga jah, pühapäeval kaklesin ma mõnda aega kodus unega ning läksin peale seda raamatukokku, et Rasmuse tulekuni natuke netis istuda. Vahepeal sain teade, et Nuru koosolek toimub, helistasin Martenile ning uurisin mis nad teevad ning vabandasin mittetuleku pärast. Hullu sellest polnud ning aussaltöeldes, ma mõtisklesin antuke kogu nuru teema üle ning jõudsin järeldusele, et polegi kindel kui aktiivselt tahan selles asjas kaasa lüüa. Aga jah läksin koju, lugesin mõnda aega ja siis tuli S.Rass. Jamas natuke asjaga ning jättis mulle oma Xubuntu plaadi, et saaksin endale vajalikud asjad üle tõsta ning sisi tegelema hakata. Jamamist tuli rohkem kui kulda väärt. Ning kui avastasin et vana ketas segab uue windowsi püealepanekut, siis lõin käega ningh läksin magama. Hommikul sain lõpuks asjad päris korda aetud.

Nädal ise polnud lõpptulemusena midagi erilist, püüdsin natuke asjadega tegeleda, kuid eriti kuhugi ei jõudnud. Kolmapäeval oli Inglismaa ajaloo eksam, mille ilmselt B saan, kuna kahtlustan et mul ei õnnestunud midagi konkreetset/korralikku tarastamise kohta kirja panna. Aga noh Goblini kommentaar oli umbes selline, et selle kohat oligi üldse raske midagi konkreetset kirja panna või üldse aru saada. Eile sai käidud Dani väikesel jõuluistumisel. Tore oli, kuigi jinuni jõudnud aadressi puudutava valeinfo tõttu, läks mul kohalejõudmiseks natuke kauem kui oleks pidanud. Tore oli lõpptulemusena.

Ning mulle jõudis just kohale, et kasutan lõpptulemusena parasiitsõnana :p

Ohjah...

Ma ei tea, küsin siin praegu aasta lõpus kas võin tegelikult sellega rahul olla või pigem aks võin iseendaga selle kõige jooksul rahule jääda... Aasta esimese poole osas mitte, teise poole osas julgen vaid öelda, et olen arenenud, vähemasti seljatasin ma sügisel oma ehk mingi üle aasta käinud mandumise ning olen praeguseks jõudnud mõndade asjade osas edasi, kuid muidu on mul veel pikk tee käia. Olen ehk viimast liigagi palju kordi öelnud mõelnud kõigi nende aastate jooksul, ainult et oma masendusse tagasi kukkuda. Kuid tegelikkuses püüan ma jätkata oam teekonda paremuse poole, teadmata veel päris kuhu see siht läheb, kuid ma olen alati uskunud teekonna suuremasse olulisusesse.

Ma ei tea, oma nendest suurtest vigadest mida endale andestada ei suuda kipub üks meeltesse tõusma. See et kui miski mulle korda läheb ei suuda ma sellest piisavalt hoolida või seda välja näidata/õigesti teha. . Nõnda on see olnud mul iseenda, nii mulle oluliste asajde kui ak isikute puhul. Ma ei peedista end seepärast, kuid see onb midagi mida ehk jälle liiga hilja mõistsin.

On hetkel arutlusi, mille jätaksin võimalikku aastakokkuvõttesse (tunnen, et peaksin antuke rohkem nende asjade üle mõtisklema, mitte neid hetkel poolavalikkusesse paiskama, tegelikult peaksin mõned asjad puhtsalt iseenese pärast paremini läbi mõtlema...) ning värke mille puhul ma ei oska oam mõttele vormi anda. On inimesi kellega tahaksin hetkel rääkida, kasvõi niisama tühjast tähtsast...

Ohkan veel korra ning suunan oma mõtted kuhugi mujale. Mul on tunne, et see postitus veel jätkub Jõulureedet on ehk veel vaid paar tundi jäänud ja võiks ehk ka nüüd ülejäänud toa korda teha. Väike korra teener kuluks hetkel siia ära :P Sõnad on mõtetest keerulisemad... püüan ennast sundida midagi ütlema veel, kuid hetkel pole selleks ei õige aeg ega postitus.

Edit: muutsin pealkirja sest hoian eelnenut üheks teiseks postituseks.

And maybe i have a mission...

2011-12-15T02:50:00.001+02:00

Miracle of Sound - Sovngarde Song

http://www.escapistmagazine.com/videos/view/miracle-of-sound/5117-Sovngarde-Song-Skyrim

Soovitan kõigile seda laulukest. Ma ei tea see on lihtsalt üks neid lugusid mis kutsub kuhugi kaugustesse, eriti kui oled Skyrimit mänginud...

Kuid see pole, see millest siia rääkima olen tulnud. Ei. Kuid võibolla jõuan selleni tagasi.

Esmaspäev algas võrdlemisi ebaproduktiivselt, liiga palju und kipub ikka sellega võrduma. Vaatasin simpsonid ära (seekordne episood suutis lahe olla, võibolal siegi ainus nende jõuluepisood mis on mulle meeldinud). istusin mõnda aega raamatukogus ning õppisin ja lugesin asju. Sealt edasi sai käidud vaatamas siis uue Uru ruume. Ei olnud eriti lõbus käik, pool seltskonda polnud ka teab msi meeldiv. Ma ei tea... kuid mulle isiklikult koht ei meeldinud, võibolal muudan oma arvamust kui see on täesti korda tehtud ja oamnäostatud. Hetkel olen lihtsalt kuidagi kõhklev.

Teisipäev viimane saksa keele kontroll töö ning lühike loeng selartiga kus ta meile lihtsalt hinded andis. Sain aine hindeks B. Nõnda siis sealt edasi väike vahe ning läksin Kärtsi poole, et ta mu juukseotsi lõikaks, see tehtud kutsus ta mind õhtusele filmivaatamisele ja glögijoomisele. Miks ma mitte. Laenasin vahepeal ühelt korrusenaabrilt tema kõrvaklappe, et oma arvuti helilisi probleeme testida. Ei oska otsustada... olen proovinud nii temna kui Jaanuse klappe, ning paistab et neis pole raginat õieti olla, muidugi eranditega, Carry klappidel pidi olema väiek jama mis ei pidavat vahepeal ka raginat tekitama... ning Jaanuse omad ragisesid ainult siis kui neid Skyrimiga testisin. Nii et ei tea... pean veel uurima.

Aga jah õhtu Kärtsi pool, peale minu olid seal (H?)Elina (üks Kärtsi sõber kellega koso on saanud paaril õhtuil UG-s istuda) ja S.Rass. Vaadatavaks filmiks oli Midnight Chronicles, mis oli samanimelise sarja jaosk mõeldud pilootfilm (kahjuks sarjani ei jõutud), põhinedes Midnighti nimelisel rollimängul.Film oli asjalik, oli huvitavaid tegelasi ning noh mulle oli puuduseks see, et nagu polnudki seda rohkemat st.et asi oli ainult algus millegile suuremale.

Täna sai vanematega linnas käidud. Astusin ka Kärtsi poolt läbi, et talt Jaanuue turvis saada (ning Jaanusele selle eest Õlu tuua). Ajasime natuke juttu, jälgisin kuidas Kärts natuke Skyrimit mängis ning sain J. klapid.

Well homme ainult Saksa keel... ja seegi pole nagu eriline päris tund. Seetõttu ütlesin seda juba teisipäeval... audotoorne osa läbi ning kui ma järgmine semester midagi juurde ei võta, siis on auditoorse tööga terveks magistriastmeks kõik. Oeh... oleksin magistriastme loenguest ausaltöelda rohkemat oodanud kui filleraineid ja ilmselgelt mõningaid liiga nõrgaks jäänud asju... nüüd ainult lõputöö.

And maybe i have a plan... maybe even a mission...

Detsembriväsimus

2011-12-11T20:50:00.000+02:00

Blind Guardian - Time What is Time

Arvutijamad mõnes mõttes jätkuvad, ma ei tea kas see teema heliga on nüüd riistvarast, tarkvarast või konkreetselt ainult kõlaritest. Jamad ise algasid peale sed akui vahelduseks panin arvuti külge ühed teised kõlaris mis olid (põhjuseks katkine nupp mu tavalistel) ning avastasin et need imesid. Vahetusin siis tagasi vanadele ja sellest saadik natuke palju krõbinat neisty kostunud. Peaks korraks neid vanu uuesti proovima, äkki on vahe. Well teine võimalus on et mingi veidra tarkvaralöise jama põhjustas samal ajal peale topitud skyrimi 1.3 patch (Bethesda asjad on kohati kurikuulsad oma bugide ja jamade oampärasuse poolest, kuid se eon juba vaeruväärne). Midagi muud alati võimalus. Tegelt peaks vähem halama ja rohkem uurima.

Neljapäeval sai siis arvutiga Metsavana juures käidud, kes ühe oma töökaaslasega selle üle vaatas ja vendi korda tegi. Ajutine lahendus muidugi, lihtsalt selle eluea pikendamine, kuid vähemasti see probleem lahendatud. Muidugi ka tolle teise tüübi vihke selle kohta,. et midagi mu arvuti emaplaadil hakkab läbikuluma(?) ja seetõttu võib emaplaat ka mingi hetk minna... Mnjah... tuleb meelde mu kommentaar arvutite ja autode sarnasuse kohta, et alati peab midgai parandama/hooldama/välja vahetama.

Kilpe sai ka käidud tegemas. Ühte kilpi tegelikult natuke tehtud, kuidagi väsimus ja tassimisest valöutavad käed lihtsalt ei lasknud piisavalt tegemisele keskendua, nii et otsustasin et las teevad seda inimesed kelle epad ja käes asjalikumad tol hetkel olid. Sain siiski asja eest poolavalikult (st facebookis) kiita, kuigi smaas nagu ütlesin chloele, et mind pole mõtet (ja et ta võib mu nime sealt maha võtta).

Reede õhtul nii urukoosolek kui ka UG. Esimesel sai natuke asju arutatud, polnud vägaaktiivne arutluses, pigem osaline asja taas käima lükkamises. Pigem küll uues kohas ja uues kuues. Paik kõlas heana vähemasti. Hiljem siis Underground, tegin oma "pubsweepi" ehk alustasin Zavoodist ja liikusin pmst vastupäeva (ilmakaareliselt natuke vastu ja siis taas päripäeva :P) läbi pubide, kuni jõudsin viimatinimetatusse kus istusid, Kärts, Suur rass ja veel paar vähem või rohkem tuttavat, hiljem ilmus muidugu ka V.Rass ja veel huvitavat rahvast. Mõnus õhtu üldiselt. Lisaks mina ja S.Rass valmistasime ette mõningaid jõuluõhtuplaane

Täna oleks fading olnud, aga see failis iniemstepuuduse tõttu...

Viimase nädala on unegraafik ikka natuke liiga viltu olnud... 11-12 aeg ärkamine, kui saksa keelega päevad välja arvata. Vähemasti need imelikud ja põhjusetud (?) unenäod mida vahepeal nägin on jalga lasknud. Paraku mõjub see hiline ärkamine produktiivsusele kuidagi liiga laastavalt.

Blind Guardian - Fly

Herkelugemine Daniel Abrahami "The Dragon's Path." Vähemasti alguse järgi tundub huvitav olevat/tulevat. Õigupoolest ostsin selle hulk aega tagasi, aga kuidagi libistasin end selle lugemisest üle. Mitet et järgmine nädal ei tuleks veel muude asjade tihe (lugeda magistritöö kirjanduse lugemine). Ülejäänu jääb jõuludeks.

Natuke lund sai ka lõpuks Tartusse

Running in the woods and saving the worlds since 2003

2011-12-07T23:54:00.000+02:00

Blind Guardian - Imaginations from the other side

Üksildane Oktoobriöö II - Nathan Fiddle. Shamaan, okultist, maailmarändur ja poole kohaga hitman.
Fyerellal V ja VI - Eshon Arath'Estanar. Teh grand shadow mage, ning alustav varjuelemendi vardja.
Et see nimekirjadest välja ei jääks, võib ehk juurde lisada ka eelmise aasta detsembris toimunud Fyerellali vahemängu.

Niisiis kokku 92 üritust.

Larbivähene aasta nagu näha, ehk alustamisest saadik kõige vähem mängudel käidud aasta üldse. Ma ei tea, polegi nagu midagi erilist öelda selle kõige kohta, vähemasti mitte midagis ellist mida ma aasta jooksul juba korduvalt poleks öelnud. "Aasta mil Ghost quittis larbi." Või noh see kas larpimise maha jätsin on küsitavam, pigem olen lihtsalt puhanud, kuigi ma tõesti ei tea kas naasen mängijana, võibolla ainult korraldajana, sest viimase vastu tunnen ma tugevamat huvi ja tahet kui mängimise vastu, mingi teatav aversioon on seal ka kuigi see paistab taanduvat heade ideede eest.

Ma usun, et säde on veel alles, kuid võibolla on see säde seal hoopis teise eesmärgiga...

Nii, et tavapäraste larbi ja minevikuheietuste asemel pigem räägin hetke natuke larbiga seonduvast tulevikust. Olen seotud Chloe Jää ja Tule laulu projektiga noh asjast on loota natuke rohkemat kui ainult Talvelaagri rollimänguline osa. Siis on Juunior, mille korraldusesse ma end pakkusin, kuid mille puhul on mul ehk kõige rohkem kõhklusi, st. võib juhtuda et lahkun. Mis puudutab toorelt minu asju, siis järgmine aasta saab ilmselt näha nii uut sarja, kuid tõenäolislet alles aasta teisel poolel, kuna magistritöö nõuab oma. Samuti ilmslet ka mõnda ühemängulist kõrvalprojekti. Need kõik aga sõltuvad arvust eri teguritest.

Ma ei tea, kogu see jutt on tekitanud mingisuguse kahtlase või hägusa emotsiooni, on kindel et mingi aja oli larp mulle tähtis, kuid ma ei tea mida ta nüüd on. Võibolla alles siis kui olen oma eluga suuuremaltjaolt asjad taas paika saanud, oskan ka kogu selle larbiteema enda jaoks täielikult lahti mõelda. Võibolla keeldun ma nägemast nii ilmselgeid küsimusi kui ak vastuseid kogu selle asja juures.

Kuid hetkel pole mul ka midgai rohkemat öelda

Dialoogid üliõpilaste, arstide ning graafikakaartidega

2011-12-07T01:09:00.000+02:00

Iron Maiden - Ghost of The Navigator

Unine olen ning peaks ka tegelt suht nüüd magama minema ka. Enamus päeva võrdlemisi uimane olnud tegelikult, siiski ma ei tea, lihtsalt mõned random mõtted tahaks siia üles visata enne magamaminekut. Ei tahtnud tegelt enne seitsmenda õhtut midagi konkreetselt ütlema hakata, kuid too post tuleb ilmselt valdavalt larbiteemaline.

Aga jah hommikul sai Saksa keele suuline töö ära tehtud, jättes siis neljapäevaks osa eelnevat kontrolltööd ära teha (pool sai läbi, teist poolt tahab mult õppejõud uuesti) ning siis viimase töö järgmisel nädalal. Vastamine ise läks võrdlemisi korralikult, sattusin vastama koso iniemsega kellega eelmiselgi suulisel, mõlemal opli ülesanne meeles. Kuigi mulle ei meenunud paar üksikut sõna... aga see selleks. Sain läbi.

Selart jäi see nädal ära, jättes ainult õhtuse mäesalu loengu. Vahepeal oli aga vaja artsi külastada. Konkreetselt mulel ei meeldi arsti juures käia ning suurelt jaolt läksin et saada saatekirjad paikadesse kuhu vaja tegelikult jõuda, pluss sain kinnitust et mul võib olla kerge kroonilinbe nohu. Aga well... kogus ee juusteasi viis muidugi sellele, et pidin andma arvu proove. St kas on mingi nahateema või millegist muust tingitud. Ortopeedi jurde sain päris ruutu kirja. Ainuke asi, mille poolest perearst mind üle viskas, oli vihje sellele et pikad juuksed meesterahval on ebanormaalsus, kaudne vihje küll... aga noh igal ühel õigus oma arvamusele. Ma ei eta, haritud inimeselt ootaks nagu ma ei tea mitte selliste vihjete tegemist. Ok sieenesest ta vihjas lõppu et need on lihstalt moest väljas, kuid njah poogen tegelikult sellest.

See et ma pean end ka füüsilsilet rohkem käsile võtma (liiga palju ülekaalu) oli see eest muidugi asjalik soovitus.

Neetud arvutiga jäi Metsavana juures käimata, pean seda ehk homme tegema. Mu jupsiva graafikakaardi ventilaatori saaga jätkub :P

Aga ma ei tea... hetkel nagu kuidagi kõik. Avastasin et on veel asju mille üle peaksin mõtisklema kuid neist ehk mõni teine kord.

Ahjah, Mäesalu andis oma loengu lõpus suurepärase idee D&D settingu jaoks :P

Kaugel lumeväljade keskel...

2011-12-04T23:24:00.000+02:00

Malukah - The Dragonborn Comes

Reede päeval kuulasin vist tervelt paar tundi järjest ainult seda ilusat laulu/coverit. Aga jah, lund tahaks, eepikat ka ilmselt. Ma ei tea... lihtsalt ei salli neid lumetuid detsembreid, tahakis tegelikult juba et kusagil poole novembri peal on lumekate maas.

Tegelikult tänasest polegi nagu midagi rääkida, kui aus olla. Ärkasin veel tugevalt hämarates oludes (pakuks et kell seiste või midagi) oma segastest unedest ning unine pea suutis tabada mõtte mis mind halvatuna poolärkvel hoidis. Njah mu surmahirm, kunagi lõi see tegelikult tihedamini selliseid momente välja, kuid unise epaga selline mõttekäik saada oli antuke valusam. VÕi noh see pole isegi niivõrd surm mida kardan, vaid lihtsalt eksistentsi kadu. Mitteolemine pigem (ehk siis seda mida tegelikult enamasti surma puhul kardetakse, võimalust ets ellest hetkest pole enam midagi edasi). See mõte lihtsalt keeras end mu mõistuse ümber ja hoidis mind ma ei eta halvatuna pole ehk õige mõiste aga ma ei oska sellele muud nime anda... nii 10 min. Õnneks olin füüsiliselt veel nii unine, et suutsin ikka magama vajuda... umbes neli tundi maganuna pühapäeva varahommikul üles vedamine oleks olnud näruna.

Muu päev njah, ei midagi erilist, natuke tervisemänge, arvutiga mängimist ja saksa keele suuliseks kontrolltööks õppimist. Semester on tegelikult lõpusirgel ning sess ka varsti. Peaks nendeks asjadeks ka väheke rohkem valmistuma. Tahtsin tegelikult tuleval nädalal jõuda suuremat hulka kirjandust läbi vaadata, aga asi paistab kalduvat nüüd lähimad poolteist nädalat pigem saksa keelele. Kogu see suulise tuupimine on ak seetõttu et peame mingeid tekstilõike ja dialoogi peast teadma, muidu pole selle osas nagu suurt muret. Ok muude asjade osas, igasugused reeglid ja konstantselt meelest minevad artiklid. Aga well jõuab magistritööga ka tegeleda.

Ning hoolimata kõigest tunnen et mingi osa mu hingest on kõigest hoolimata suutnud paraneda.

Järgmine pühapäev saab loodetavasti ka fadingut teha jälle, oleks hea see lühike kampaania ikak ära teha. Äkki detsembri lõpp ja jaanuar ananvad selleks ka lisavõimalusi.

Ma ei tea, mõnes mõttes ei taha ma oma vana hirmu külll lahti lammutama siin hakata, kuid siiski... olen lihtsalt keegi kes üritab olal eksistentsi küljes kümne küünega kinni või midagi. Kellegi olemasolu lõppemine on alati häiriv mõte (siinkohal ei räägi ma konkreetselt surmast), üks neid asju mistõttu ma ei salli fantaasias/ulmes/õuduses igasuguseid hingede söömisi-hävitamisi (naeruväärne fakt on ehk see et ühel-kahel mu tegelasel on esimene võime olnud) või kellegi eksistentsi ajarännaku käigus toimunud muutuste läbi kaotamine. Ajarännakutest võiks veel ehk omaette peatüki kirjutada, kogu sellega kuidas sündmuste käik ja isikud võivad muutuda jne. Lihtsalt sisimas (ja mitte ainult selle hirmu pärast) tahaks nagu loota/oletada, et see olek pole nagu kõik...

Kas on olemas mingisugune surmajärgsus... jah lähme lihtsalt hetkel sellejuurde. Nüüd lähme mu tundmustest selle suhtes eemale ning tahaksin öelda, et iseenesest pole selle eksisteerimine mitte midagi võimatut kuigi jah selle tõestamine oleks muidugi oamette ooper. Teaduse ja üldsie ratsionaalsuse vaatlusvõimeksus ellele ei küündi üheltpoolt selel keeruka tõestatavuse poolest, teisalt ka seetõttu et seos religiooniga on nii tugev, et kohati vist isegi ei tahetagi :P Tegelikult me kõik, teame et mõneti on teadus tänapäeva religoon, vähemasti püüab seda olla.

Liiga palju mõtteid, et neist tegelikult saaks koherentselt rääkida. Ohjah, aga lõpetan nüüd, saksa keel tahab natuke tuupimist veel ning üks film vaatamist (võibolla)

2011-12-03T18:16:00.000+02:00

Abney Park - I Am Stretched on Your Grave

Tõbine olen, koos saasta enesetunde ning võimaliku õrna palavikuga, ilmslet eilne vihmane päev ja õhtu suutsid mulle rohkem kallale pääseda kui arvasin, vist... ma ei tea eileõhtune väljaminek oli suhtelislet mõttetu, eriti kogu see Undergroundis istumine, Metsavana ja Priidu naljad viskasid lõpuks väga üle, nagu ka kogu see vaidlus laevade teemal mingi muinas eesti überalles tüübiga. Ok... enamus vestlust seda nii väga ei sisaldanud, kuid kerge mulje jäi temast küll selline.

Ülo helistas mingi hetk ja pakkus mulle kohta mängul. Kahju et 2 asja: esiteks mind ei tõmba lovecraft, teiseks mul poleks enam olnud aega ja võimalust kostüümikoostamiseks enivei (enamus kaltsukaid laupäev kinni ja puudus muu rõivakraami osas). Ükskõik ka tegelikult kogu sellest asjast. larp lihtsalt ei tõmba, isegi olen jälle selles seisus, et pean iseennest sisimas veenma Fyerellalile minema. Fye puhul ma veel mõistan oma kõhklusi, millegipärast ründab mind selle käigus kogu selle saasta aasta tagajärjed ja see kuidas viiendal mängul sisemiselt kokkukukkunud olin (mõnes mõttes olen ma hullult rahul et seda keegi vits peale gemide tähele ei pannud). Nii et seal taandub asi mingile teatavale pingele ja hirmule, mitte millegile muule. Asjad mille ehk suudan üle mängida, somehow, aga kuues mäng näitas et suudan.

But still... mõnes mõttes ma ei taha larbist rohkem rääkida. Mingis osas on mul isegi mingisugune õrn vaen selle suhtes sisimas. Nagu oleks see mingitel hetkedel liiga palju mu elust võtnud või midagi. On asju milles olen pettunud, on asju millest olen tüdimus ning on olnud ka ehedalt saaste mänge mille käinud olen, kudi ei ma ei süüdista larpi milleski. Pigem on see muude asjade ohver. Njah, loodan et kord leian ma mängu ja tegelasega kellega võidan oma tahte mängida tagasi, ma loodan/usun seda.

Ning kui aus olla... siis olen ma olnud terve nädala õrnalt over the edge. Kõigepealt tuletas Yoshy ühte mu kartust meelde. täiesti kogemata, kuid see oli vajalik meeldetuletus. Otsustasin peale seda minna asja arstlikult välja uurida, kas mul on olihtsalt mingi juustejama, mis koos kõrge juuksepiiriga jätab natuke vale mulje või ma tõesti kiilanen vaikselt. Mitmeid muid selle tunnuseid nagu ei paista väga olevat... vist aga siiski. Mõnes mõttes on see olnud nii ammune kartus ja noh võimalus aktiivselt see välja tuua on mind kudagi suutnud mind liiga rabast välja viia. Ausaltöeldes, ma ei taha mõelda, mis millegi tõsisema jamaga võiks juhtuda. Alguses tundsin seda mõtet kaaludes küll mitte paanikat aga liiga kahtlaselt liimist väljas olekut küll. Tean miks mulle see mõte ei meeldi ning seda mis kõik mind selle juures häirib. Aga ohwell vähemasti on mul julgust lasta see asi endale selgeks teha, mis värk on. Kui tuleb vastus mis mulle ei meeldi... well see pole veel maailma lõpp, kuigi mu hea tuju naasmiseks läheb ehk kaua...

Ning noh mul on vaja nagunii saada aeg ortopeedi juurde, et taas oma õlg ette võtta.

Ohjah. Muude asjade osas on tegelikult tuju võrdlemisi ok. Teisipäev sai Selartiga räägitud ning natuke veel juhatust oma magistritöö osas saadud, tegelen nüüd selle teema täieliku välja vormimise ning kirjanduse välja otsimisega. Ning mul on tunne, et selleaastasest saksa keele taastamisest saab ka selle juures kasu olema. Näeme mida ma väidan kui mingit sügavamalt teaduslikku saksakeelselt teksti lugeda püüan :P

Ning siis unenäod. Väike disclaimer: need ei ole selle teemaga mis augustikuus (need kes teavad mida ma mõtlen, teavad), vaid pigem lihtsalt kahtlased/kohati häirivad. Ning olen neid iga öö näinud, taipamata mida mu alateadvus öelda üritab, ühiseid elemente on tegelikult vähe olnud, pigem hulk kahtlasi unesid paari heaga.

Tegelt hooolimata kõigist jamadest olen ma siiski võrdlemisi stabiilne (lihtsalt mõne asja osas natuke üle serva)

Tuletab meelde et vajan siiski ilmslet ühte psühhiaatri aega ka veel. Ning hambaarsti juurde.

Blind Guardian - Goodbye My Friend

Ballivõlur

2011-11-27T02:04:00.000+02:00

Niisiis Ballilt tagasi ning rahul sellega.

Mõnes mõttes oli see üks neid kordi kui ma kartsin et lähen kohale ning veedan terve aja seda lihtsalt pealtvaadates ning nukrutsedes, tegelikkuses pean ma tõdema et peol läks minu jaoks natuke aega et tuure alla võtta, kuid lõpuks sai omajagu tantsitud (vältisin lõpptulemusena vist ainult seda jube kiiret keerutamist ja valssi). Ning kui kõik läbi sai oli peas mõte, et oleks võinud rohkem. tahaks mingil muul üritusel ka saada... Mulle lihtsalt meeldib midagi selles balliõhustikus ja pseudokeskaegsetes tantsudes.

Haavaloeng oli lahe, kuid vist mingiajajama või muu tõttu jäi Irve jutt Drachenfestist ära. Samas mulle endale pole isiklikult vahet, olen sealkäinutelt väga palju asja kohta kuulnud ning kui ma just ei leia võimalust kogu see summandus kuidagi kõrvale panna (õigemini isegi leida need rahakogused) tekitaks see liigset tahet sinna minna.

Kuidagi selline magusmõru tunne oli vahepeal. Kuidagi selline suur rõõm ja lahedus nings amas ka selline teatav ängistus, viimasel olemas mustthat põhjust, milledega suutsin siiski kohapela rahu teha. Kuid ometis ee andis mingisuguse sädeme uut jõudu mulle (kusjuures mäletan nagu oleks eelmine sama teinud).

Naljakas arvanuks äkki et räägin üritusest rohkem kui kokkutulekust, aga hoopis balli osa on selline mis rohkem meelde jäänud. Samas oli väga lahe mõte neid asju sedamoodi koos teha ning loodaks et järgmine aasta samamoodi.

Võibolla oli nukker see, et pidin veel ühele inimesele ning ehk üldse ametlikult ütlema seda, et no more SR. Luban kunagi mingisugust sarja ja paari kõrvalprojekti, kuid seda tõenäoliselt peale seda kui magistritöö ning muu sellega seonduv tehtud. Ausaltöeldes ma isegi kohati tahan selle SRi asja pärast inimeste ees vabandada ning ehk kunagi tõesti tuleb mingis vormis lõpptulemus kogu asjale, kuid ilmselt mitte SR8-na, sest ma ei taha teha mängu sundides end põhjusega et kuidagi tuleb teha viimane mäng. Kui selleks on mingisuigune idee või võimalus siis püüan kuidagi asja sisse tuua.

Aga jah... neetud küll tunnen ikka et tahaks tagasi ja rohkem. Kuid peaks nagu jõudma natuke rohkemast ka nagu rääkida ja kirjutada...

Võtan nanowriomost osa või võtsin, see on hetkel natuke hägune, kuid pean natuke mahajäämust korvama, mis on süvenenud muu tegevsue alla kulunud päevade ja vahepealse osalise umbejooksu pärast. Nii et hpüüan ilsmelt edasi sinna kus mul on konkreetseid plaane ning kirjutan selle osa välja. 50 000 kirjutada ei jõua, äkki 35 000 lõpuks, kuid kogemuse osas on olnud tegu millegi lahedaga ning noh, olen katkestanud oma muud lood palju varem. nanowrimo on muidugi ka olnud see põhjus miks ma mingi kuu aega kirjutanud pole, lihtsalt kogu sellealane ressurss on sinna läinud.

Ning see jõulutee mille ostsin on suurepärane :)

Aga jah lõpetan ehk nüüd

Ghostwizardi seiste ametit

2011-10-26T23:17:00.000+03:00

Gemm/demm, kirjanik, ajaloolane, üliõpilane/magistrant... kas jmul tegelikult on neid rohkem?

Tegelikult ei ole see postitus minu kutsumustest ja nende hulgast, vaid pigem juurdlus teemal kaui palju lugeda üht või teist ala osana enda olemusest. Juhtusin kunagi ühest kirjutamise alasest blogist lugema teemal kui oluline on kirjutamise juures enese kirjanikuna tunnistamine. Sattusin mingi hetk mõtlema et hoolimata minu pikast kirjutamise huvist vaatasin ma end väga pikalt sõnadega: et ma tahan kirjanikuks saada, suhtudes siegia sjasse nii et pean selelst asjast nüüd nii kirjutama ning ehk saan kunagi ka end kirjanikuks lugeda. Tegelikult röövis see kuidagi "osa südamest" mis pidanuks sinna alla minema. Ma ei tea aga kohati on tunne, et mõned mu tagasilöögid ajaloovallas on ka selles tunne et pikalt ma kuidagi ei tunnistanud ajaloolasena or smthing. Need on olnud lihstalt mingisugused veidrad mõtted sel teemal ja tunnen et sel on vaatenurgal on oma point, kui lihtsalt mingil hetkel katsetad siis sa ei pea end lugema selle alaga tegelejaks, kuid kui sul on huvi ka kas kavatsed hakata millegiga aktiivselt tegelema või tegeled siis tasub ennast ka lugeda selel ala esindajaks, kasvõi natukenegi. Öeldes seda endale lülitub kuidagi enesekindlus ja mõistus asjaga korralikule lainele...

Ohjah veider ja ilmselgelt mitte selge mõttekäik, kuid vähemasti julgen öelda, et ajaloolaseks või kirjanikuks tunnistamisega mul enam probleeme pole. On aga üks asi mille osas ei suuda ma ennast defineerida ning see on larpar/rollimängur olemine, võibolla viimast rohkem kuid enese esimesena tunnistamine tundub kuidagi liiga raske ja võimatuna, kuigi ometi kunagi tahaks ikka jälle mingile mängule ka jõuda, kuigi ma ei tea pole olnud üritust milele oleks erilist tõmmet olnud. Gemmamine on ka selline veider asi, ma tahan kunagi midgai korraldada ja olen ka liitunud nii Jää ja Tule kui Juuniori korraldustega (kuigi viimases kaasa löömise osas pole ma teab nii kindel, mitte et viiamse osas muidugi midagi toimuks üldse), SR... ma ei tea Yoshy pole huvitatud ning mul enesel ei jätku lihtsalt südant selleks, kui kurb see ka mõnes mõttes poleks. muude asjade osas, tahaks hakata tegema mingisugust uut sarja, kuid vajan selle jaoks mingit konkreetsemat ideed...

Tänane on olnud töine päev, töötasin kirjalike töödega päeva raamatukogus, siis Seppeli loengusse ksu temale minev töö sai ära antud ning seejärel raamatukokku, kus sai mõndade inimestega kokku saadud, siis juba kodu ja homseks saksa keele suulise töö jaoks õppimine. Kui see nüüd ära saab siis veel Selartile meretranspordi asi ära tehtud ning siis november...

Wake me up when october ends :P

Püüan vaikselt otsustada kas lähen rollimängijate kokkutulekule või mitte. Mõnes mõttes nagu võiks minna, kuid ma ei tea lihtsalt. üheltpoolt ma ei taha endale hetkel eriti palju rahalisi välja minekuid teisalt ma ei eta mida seal teeksin, räägiksin natuke rollimännguasjadest ja kõik? Näeks inimesi ja chilliks? Iseenesest ju võiks... peaks varsti mingi konkreetse otsuseni selle osas jõudma

Martsipanimaitseline lõhkeaine

2011-10-25T23:23:00.000+03:00

Päeva tsitaat: C4 on jah mürgine, aga rootslaste oma on martsipanimaitsega

Selle oma all siis mõeldud plastiklõhkeainet...

Aga ohwell... tänane päev veedetud produktiivsuse tähe all ning seda saava dilmslet olema ka kõik järgnevad. Üritan end veel sundida natuke saksa keele suulist osa tuupima, aga uni kutsub kuidagi liiga palju. Samas muidugi seiste hommikul ärgatud ka et kaheksa saksa keeles olla...

Raamatukoguelu tegelikult ei mõju hästi rahakotile, kohviku hinnad pole küll teab mis hullud aga võiksid olla natuke tudengisõbralikumad, eriti arvestades et ma üldiselt ei taha kulutada mingit tundi mis mul kuluks selleks et käia kodus ja mässata veel vahepeal söögitegemisega. ja nagunii koduskäik kipub tsipake produktiivsusele mõjuma, kuigi jah olen täielikult lülitunud hetkel ära arvutimängudelt ja sarjade vaatamiselt, seda kuni esimese novembri õhtuni. Andsin siegi Oblivioni plaadi igaks juhuks Barbari kätte hoiule :P

Aegutus... homne tuleb taas töökas päev ning ulmekirjutamise võib homme ära unustada. Tõenäoliselt seda ka kuni novembrini. Siis on plaanis hakata paari kirjutamisplaani teostama/jätkama. tegelikult kui aus olla siis oli nädalavahetus selles osas edukas. Kuidagi tuli raamatukogus hoog peale ning lõpetasin peatüki jao looga :P

Oijah, elu, ebaelu ja magistritöö ootavad kõik novembrit :P

Tahaks loota et seekordne tööotsimine läks õnneks. Ootan midugi ikka veel vastust, kui see üldse tuleb, tahaks vähemasti vestluselegi jõuda või midagi.

Aga arvan et hetkel kõik... uni...

Hingetorm

2011-10-24T00:54:00.000+03:00

On hetki kus on tormituuled ainsad asjad mid aoma hingest leian, teistel hetkedel aga muud asjad. Tegelikkuses ei ole mul huvi laskuda oma sisemuse piltlikule kirjeldamisele. Kuigi ma ei tea, kuidagi lohutav on asju nii kirjeldada.

Ometi saadi ükskord hakkama minu iseloomu kirjeldamisega moel mida ma poleks eeldanud. Ma tõesti ei võrdleks end lambakoeraga (see võrdlus tehti ühe lauamängu raames) kuid õesti see kirjeldus et liigun kusgail eemal piiridel aga olen olemas siiski ja püüan... või vähemasti tahan olla õigel ajal ja õiges kohas ka olemas. tean et see aspekt, oletus tehti küll minust paari mu karakteri tulemusena, kuid kui palju olen tegelikult just seda asja oma tegelastesse sisse mänginud, eriti mu lemmikmtegelaste ühte tavalist iseloomujoont, külmad ja kauged, kuid... hoolivad. Sardren hoolimata kõigest omas seda sädet oma hinges, Treiloth ja Eshon on näidanud seda välja korduvalt, hetkegi midagi tundmata, minumeelest oli see suur jupp Thorfinnist/Gwerdarianist (kuigi najh kui aus olla siis on iga mu juuniori tegelane lihtsalt olnud püüe Sardrenit asendada..) Teiste tegelaste puhul on keerulisem öelda, kuid eri asjad sähvatavad läbi. Ning noh siia lisanduvad ka mõned muud rpg tegelased ja asjad... Aga asja tuum on see, et ma hoolin neist inimestest kes mulle vähegi korda lähevad, missest kui palju ma poleks ka nendest hoolimises ka feilinud.

Ma ei ole hea inimene, on palju põhjuseid miks ma ei saa enda kohta nii öelda ning see arvamus pole depreka või mingite jamade pärast.

Mõnikord olen esitanud endale selle küsimuse et kas ma olen tegelikult mõeldudki ainult üksinduses kõndima, arvestades milline kord juba mu suhe inimestega on. Ma lihstalt ei ühildu kergesti ja kui üritan siis teen ma ikak või jälle mdiagi valesti või mõjuvad inimesed mulle ühel või teisel moel liiga palju. Tõde on see et püüan leida seda tasakaalu enda ja inimeste vahel, kuid alatasa kui mu närvid on hetkel nihkumises, siis on ka see tasakaal olematu. Olen seda juba ilmslet niipalju öelnud kui olen et ma tahan distantsi iniemstest, mitte kõigist ja kahtlemata on neid aegu ja kordi kui tahan ka seltskonda.

Viimasel ajal ning ma ei eta kui kaua see viimane aeg on kestnud on kohati ikak nii et tahaks lihtsalt vahepeal kellegiga koos kusagil chillida ja midagi teha, mitte larbil, mitte drägonilaua taga, vaid lihtsalt linnas chillida, filmiõhtuid pidada ning muud sellist. Kuid ma ei tea, kedagi nagu pole enam kusgail, mitte kunagi. Nii et kuidagi see juhtub alati nii et siis kui ma midagi teha tahan pole kedagi, siis kui ei taha/pole mul midgai rääkida või pole mu tuju just sada protsenti kindel on järsku kõik mul "jalus".

Hmm... Blogger läägab...

Oeh... veel probleeme mida alistada, veels amme astuda ning nii mõnigi hetk tundub see heitlus igavesena. tean lihstalt et alistumine tähendab ehk midagi hullemat kui surm. Ok üledramatiseerimine, kuid kohati on tunne et võin libiseda seisundisse kus ma lihtsalt muutuks eimillekski, ning kõige hullem on see et minu alateadvuses või kusagil istub midgai mis mind just sinnapoole mulle kontrollimatult kisub. Kohati on mul tunne et olen mingis konstantses siseheitluses olnud kümme või veel rohkemgi aastat...

Mulle ei meeldi minevikus toimunu puhul arutleda teemal what if. Kuigi mõni hetk olen küsinud mis oleks saanud kui näiteks ma poleks maal üles kasvanud, kui ma oleks näiteks Jõgeva gümnaasiumi asemel mõnda teise kooli läinud või ühe või teise asjaga varem alustanud. Esimene on see võibolla kõige kurioossem, ehk siis kui mul oleksid olnud lapsepõlves mõned laiemad võimalused kui järjest enam *****käivas maakohas elades. Mu lapsepõlv ei olnud midagi kohutavat ega hirmsad, kuid sel oli ilmselt puudujääke, mis lõid selle esimese haava, mis sai aluseks paljudele teistele. Põhikooli lõpp ja gümnaasium olid ebameeldivused...

Kuid lasta mingitel vaevadel mineviku pärast end üle võtta... ma ei lase sel hetkel juhtuda, kuigi pean ehk veel suutma neile küsimustele otsa vaadata, ehk isegi saan mõne vastuse. Mõni hetk on tunne, et see ongi see kuhu kogu mu jõud kaob, üritusele mitte lasta kogu sel sisemisel jamal end üle võtta.

Ma usun tegelikult et minus on enamat kui lihtsalt see nihilistlik valu ja depressioon, kuid vahepeal on lihstalt neetult raske seda meeles pidada. Võin olal nädala "tugev ja selge," kuid peale seda, seisan taas kõige sisimas olevaga silmitsi, kuni järgmise sellise hetkeni mil kudiagi suudan murda oma katkisuse.

Mul on lühiajalised eesmärgid, kuigi vahepeal on tunne et peaksin leidma ka mingisuguse Grand Scheme, kuid ma ei tea esimestest nagu ei piisa igal hetkel, sihtpunkt pole ka tegelikult see mis puudub, ei ma ei tea see on midagi muud. Lihstalt midgai mis offsetiks selle hävingu mis mind enda embusesse kutsuda tahab.

Kunagi ammu vaatasin ma tahtmatult larbi ja rollimängude poole, kuid nagu ütlesin need pole mind aastaid enam aidanud, ehk ainult alguses. Kirjutamine, se eon paremini sujunud mul, kuid ma ei tea, kuidagi pole ta nagu piisav vastus. Arvutimängud on hullem kui alkohol kui aus olla. Kool, ka selle depressiooni ohver. Inimesed? Sry... see on minuenese keskne asi.

Viimane on kuidagi asi mille osas ma ei oska midagi öelda. On inimesi keda loen enda sõpradeks, iniemsi keda ühel või teisel põhjusel respekteerin aj siis hulk vähem või rohkem häid tuttavaid. Kõik muu on kõik muu kuni selle arvestatava hulga inimesteni kelle vastu ma negatiivsemalt meelestatud olen. Sellest võiks muidugi omaette ooperi kirjutada, kuid minnes mu üldise inimseedimatuse juurde, tahaks ma ilmslet öelda et olen ehk lihtsalt liiga pettunud inimkonnas... võibolal ma lihtsalt tahaks loota inimeste arukusele... aga noh idiootsust on inimkonnas sama palju olnud juba kromanjoonlastest saadik... Ajaloolasena ei näe ma küll seda et inimkond oleks kuhugi välja jõudnud... Samas ei usu ma massi vaid üksikisikutesse... ning tahtmata on ajalugu näidanud kui palju need siiski rohkem loevad kui ajudetu mass

Tahan magama minna, kuid samas ma ei tea. Võimalik et lihtsalt pinge ajendab mind siin järjest asju välja karjuma, kordama varemöeldud sõnu ning kahtlemata olen lihtsalt hetkel natuke paari asja üle frustreerunud. See kraam tegelikult vajab vahepeal välja elamist, sest...

ma ei tea mida enam rohkemat öelda. Tunnen ennast närusena liiga paljude asjade pärast... jälle... konstruktiive enesekriitika ronib ka viimaks pähe tagasi. Mingi hägune positiivsus ka, elu ei ole tegelikult metsas hetkel, vähemasti mu mõistus ütleb seda mulle, see et mu emotsioonid hüppavad... seda ravib vaikselt.

Kuid ühte asja pean ma siiski veel tõdema ja see on inimestega suhtlemist puudutav... liiga tihti ei hinda ma piisavalt neid isikuid kellega rohkem suhtlen.

Kuid see on ka kõik hetkel... magada vaja sest homme Seppeli ja Saksa keele rohke päev...

Sügiskirjad raamatukogust

2011-10-22T12:47:00.000+03:00

Terve viimaks...

Või noh seda olin juba kolmapäeval kui kogused nohu ja köha välja jätta mis ehk alles tänaseks korralikult taandunud on. tervis leidis muidugi veel nädala jooksul "lahedamaid" viise painamiseks, eriti justs ee vaimne osa, rünnates mind frustratsiooni, paanika ja pingega. kooli ja tööotsingu osas. Aga Aga tuli 2:1 võit minu kasuks lõpptulemusena.

Hetkel raamatukogus ja Seppeli tööga tegelemas. Tahtsin selle tegelikult juba septembris ära teha kuid üliõpilaslikult venis see ikka oktoobrisse, õnneks tähtajani veel aega on nii et ei mingeid probleeme selle nurga alt. Selarti ristisõdade töö ka kõrvale sirvimiseks, kindlustasin endale vähemasti osa kirjanduse kättesaadavuse, olgugi et paar raamatut on siiani kahtlaselt haihtunud.

See ehk viib mind ühe probleemini raamatukohus ning seda on need haihtunud raamatud. ma ei hakak väitma et need on kas varastatud või mingil poolmüstilisel kombel kadunud, vaid sellele asjaolule et inimesed kohati asetavad neid mingitesse random punktidesse mis neil endal meeles on, et and oleksid ainsad kes saaksid antud materjalile ligipääsu. Ning seejärel kui asi tehtud unustavad nad need oma "peidupaikadesse" ning sisi oota taas koristuspäevani kui need loodetavasti omadele kohtadele tagasi jõuavad. Ma pole ise eriline isetuse etalon ja ma suht mõistan seda peitmise rakendamist, kuid vahepeal see lihtsalt frustreerib, peitke kui tõesti kardate et keegi teine sama teeb või kui lihtsalt ei jõua nii varakult raamatukokku ets elle kasutamiseni esimesena jõuda, kuid vähemasti pange see mingil hetkel õigesse kohta tagasi, eriti juhul kui teate et keegi teine enamvähem samal teemal tööd teeb.

Teine asi mis ehk kergelt frustreerib on raamatukogu arvutid, mis on vist täpselt needsamad kui siis kui ma Ökoloogiasse sisse astusin ning kohati jääb mule et arvutitel pole kohati isegi hiiri välja vahetatud. hetkel istun ma ühe võrdlemisi korraliku taga, st.ta jookseb ilma mingi jamamiseta, ning hiir ja klaviatuur töötavad probleemitult. All arvutiklassis tuleb aga täpselt teadamillise arvuti taha istud, sest A) sa võid sattuda millegi taha mis oleks pidanud 65 milj aastat tagasi välja surema, B) vasak hiire nupp vaevu liigub, 3) on midagi muud arvuti tööd pärssivat. Aeglased on nad muidugi kõik, kuid paremad poel õnneks mitte nii aeglased (ja ausaltöeldes Office 2007 on liiga kange asi nende masinate jaoks IMHO).

Elu ise on aga jooksunud omasoodu kui hakata muust kui koolist rääkima. Eelmine pühapäev oleks tahtnud fadingut edasi teha, aga see jäi ära kuna ainult kaks mängijat jõudsid kohale ningplaneritud sessioon ei oleks olnud nii hästi mängitav ainult kahega, pluss teised ei tahtnud ainult kahekesi mängida, ega polnud mu tervis ka nii hea et oleks tahtnud midgai väga tegema hakata, õigupoolest langesin peale Siimu ja Olli äraminekut taas uimasusse, millele Theraflu osta võtmine vähemasti mingit suuremat oimetust ei põhjustanud.

Üleüldse mõjus kogu see tõbisus produktiivsusele kahjulikult.

Muust ei oskagi nagu enam midagi konkreetset öelda, avastasin et Goblibn kirjutab Seppelile minuga samal teemal nii et loodan et ta jõuab täna raamatukokku, et saaksin neid raamatuid mis tal hetkel käes on. Muidu ons elle nurga alt chill (kaalun hetkel teema B valikut, kuna esimene tundub mõne nurga alt liiga häguseks jäävat). Kirjanike kokkusaamsiel sai ka käidud aga põhiliselt üksnes läbi astudes, kuna kooliasjadele keskendunud mõistus ei suutnud ennast tol hetkel kirjutamiseks sobilikule lainele viia.

Ei oskagi millegist rohkem rääkida, mõtlesin lihstalt niisama natuke kotkastest rääkida aga see selleks

Une aedades

2011-10-15T22:04:00.000+03:00

Ma olen uimane, meeletult ning ma pole kindel kumb on selles süüdi, kas tõbisus või siis Theraflu. Viimasega võtsin hommikul meelega selle nö päevase Theraflu ehk siis selle mille kohta apteegis öeldi et see ei tohiks uniseks teha, vähemasti mitte niipalju kui ööseks mõeldud variant. Well pakk hoiatas võimaliku uimasuse eest, kuid kui uimasus on viimasest tingitud siis on see suutnud mind unisemaks teha kui need mida varem olen võtnud. Kusjuures sellega tekib see väike küsimus et ma nagu poleks varem näinud kahte eraldi rohtu...

Või on asi palavikus mis mul ka vist on?

Ei tea võimalik et äkki mõlemad koos, kui hommikune poeskäigu aegne aktiivsus ja kerge linnas käik kõrvale jätta olen terve päeva mingisuguses pooloimetus seisus ja enamasti voodis veetnud, praegu ka pigem kutsub mind pikali heitmine ja mingis limbos lebamine, aga ei tahan üritada ka natuke "teadvusel" olla.

Plaanitud raamatukogupäev jäi ära, linnas olles andis uimasus ennast suht korralikult tunda ning lisaks tundub kõht jätkuvalt imelik, mistõttu tõttu ei tahtnud ma olla raamatukogus ja saada juhuslikult kaela seda, et see tõsisemalt jupsima hakkab. nii et jah kodu. Mängisinh natuke, püüdsin asju lugeda ja produktiivne olla ning siis vaatasin et pean teise korra rohtu võtma...

Siin ma siis olen...

Õhtud on pikkadeks muutunud ning hommikud libisevad järjest varasemateks, septembris juhtus see kuidagi ootamatult (see et järsku pime oli) kuid nüüdseks nagu ikka on see harjumus, varsti taas kellakeeramine ning kunagi ka lumi.

Kolmel päeval järjest postitamine on minu kohta tavatult tihe, kaks korda nädalas pole midagi tavatut kuigi vahepealses praktikas on kohati ka kord nädalas midagi väga veidrat. ma ei usu et ma lähen üle mingisugusele kirjutan midagi iga päev graafikule, kuid püüan siia oam mõtteid ja tegemisi natuke tihedamini kirja visata. Kuigi blogipidamine pole just olnud suurim abi minu sisemiste jamade puhul siis, mingi pidepunktlus tal on ja teiseks usun et asjal on mõju ses osas et see aitab mul vabaneda sellest "mõttesilmusest" mille tagajärjel vahepeal muutun võimetuks rääkima, mõtlema või kirjutama. Ning noh kui aus olla olen liiga palju kordi omanud mõtteid või juhtumisi mida oleksin tahtnud kirja panna lihtsalt jätnud oma mõttesoppi lebama, kuna ei viitsinud konkreetsel hetkel seda kirja panna.

Blogipidamine on muidugi iseenesest juba veider asi. Kuid tegelikult ka mitte, kui arvesse võtta kui laia funktsiooni blogindus omandanud on. Minnes aga asja tuuma kallale, näeme seal seda tüüpilist traditsioonilist blogi-päevikut, kus inimene räägib oma elust, tegemistest ja mõtetest ning seda kõike blogide poolavalikus formaadis. Päris pikalt ma ei pannud seda poolavalikkust eriti tähele, jah oli postitusi kus ma ei rääkinud mõndadesta sjadest mida ma ei tahtnud et satuksid valedele ekraanidele või pöördusin postitustes lugejate poole, kuid enamasti kirjutasin seda mis pähe lõi, alles sellel vahepealsel mõnes mõttes kaotsiläinud aastal hakaks mind lugejate küsimus vaevama ja häirima. Olen tegelikult mitmel korral kaalunud pigem sellisele arutelublogile ülemineku peale, et räägin maailmaasjadest, rolli- ja arvutimängudest ning et lihtsalt vahepeal ka oma elust, kuid pole ühel või teisel põhjusel selleni jõudnud, ning noh ma polegi kindel kui tihti ma sel juhul postitaksin kord kuus äkki, arvestades et sellised postitused üldsiselt võivad mult nõuda pikemat mõtisklust või töötamist, või ka mitte... nii et pooltavapärane segaformaat oleks parem ses osas. Teine asi mille üle omajagu olen mõelnud on blogi poolavalikkuse kaotamine ehk siis selle kitsa ringi siseseks muutmine, asi mille osas ma pole kuagi kindla otsuseni jõudnud ega näe ka erilist mõtet, sest tegelikult enamjaolt vahet pole. Üldiselt asjad mida ma ka kitsa ringi puhul blogisse kirjutaks poleks ehk need mdia ma varjaks, neid viimaseid eelistaksin igal juhul rääkida vaid väiksemas seltskonnas ja silmast silma,s est mõned vestlused ja arutluse dongi üksnes nii õiged... Ma ei usu, et mul oleks lugejate seas inimesi kellega mul otseselt probleeme oleks, kuigi vahepeal tahaks taasomandada mingi pildi enda lugejatest...

Uimasus ründab...

Ohjah, püüan praegu kaaluda kas võtan veel hiljem enne magamaminekut veel ühe Theraflu, kuidagi kahtalne on see kui asi on mind nii uimaseks muutnud (kuigi ajh enne magamaminekut ei ole see ehk enam nii probleemirohke, kui täna päeva ajal). Mingi palavik on ka vist igastahes keha tundub kuidagi liiga soojana. Homme on vaja natuke tervem ja selgema peaga olla, esiteks siis päeva ajal demmatava Fadingu jaoks ning ilmselt siis pean homse õhtuga korvama ka mõned puudujäägid õppimises mid täna ei teinud. Poile õnneks midagi väga hullu selle kohapealt.

Mida edasi see aasta tehtud saab see on iseasi. Kui nüüd oktoobrikuised kirjatööd ära saavad siis läheb täis tamp magistritöö osas. pean minema ja Sealrtiga natuke rohkem asjast rääkima (ning võibolal ak sellest tööst mdia ma Läänemere Ristisõdade jaoks kirjutan). larpide osas pole aga nagu midagi plaanis, Fye tuleb alles detsembris nagu midagi muud polegi, fadingu larp oli mulle rahaliselt ebamugaval ajal ja midagi muud nagu polekski. Hanna ja co mäng küll pakub huvi, kuid absurdielemendid on need asjad mis mind asja puhul häirivad, võimalik et tähtsustan seda osa koos mitmete teiste inimestega üle, kuid samas ma ei tea. Pealegi najh teistpidi halb aeg selleks hetkel. Kirjutamise soas vaja ka mingi hetk jätkata, muidugi praeguse seisuga näib et asi jõuab Täheaja asemel hoopis Mandi ja Metsavana veebiajakirja, kuid samas tahaks püüda ikak variant üheni jõuda, kuigi mul oin tume tunne et vajan vahepeal toimetajat.

Ei jaksa tegelikulte nam väga midagi rääkida/kirjutada. Öelda on paljut tegelikult, kuid hetkene pea pole just parim asi selleks, uni kutsub kuid ise küsimus on kas ta ka tuleb

Taaskord tõbine

2011-10-15T01:00:00.000+03:00

Ma vihkan haige olemist, suht terve päev läks selle nahka lõpptulemusena.

Aga jah, ilmselgelt viiamste päevade väiksed vihmakätte jäämised on suutnud kuidagi korralikumaks külmetuseks moonduda või lihstalt olen mingisuguse viiruse leidnud (imelik kõht tahaks nagu viiamsele vihjata). Kuna tervis ei tahtnud minuga väga sõbralik olla, siis otsustasin et olen pigem kodus ja ravin ennast. Ehk siis sõbrad tee ja HoMM, vaatasin ka hiljutise Criminal Mindsi episoodi ära ning ajasin Olliga msnis juttu

Ohjah, tervis andis lõpuks natuke järgi, nii et panin end soojalt riidesse ja vedasin end Krooksu F-i sünnipäevale. Sai mõnda aega seal istutud, erinevate huvitavate iniemstega juttu aetud ning avastatud et mu msn keeldub mulle uusi kontakte näitamast või vastu võtmast, pean ilmslet uurima milles asi. Ohwell, sai vel Chloega natuke Jää ja Tule laulust räägitud, as in larbiformaadis (jah suutsin end mingi hetk selle korraldusse segada). Lõpuks tunes et mul poel enam kohapeal midagi roihkemat teha ja otsustades mitte oma tervisega mitte liiga palju mängida, liikusin koju. Haarasin veel vaid ühe kiire juustuburgeri.

Ma ei eta kas se eon väljaskäigust või lihstalt asjaolust et vestlemine juhtis mu tähelepanu kõrvale, kuid taas on võrdlemisi saast olla. Otseselt palavikku ei tundu olevat, kuid njah..

Plaan homseks: õppimine ja natuke põhjalikum kuna kavatsen Seppeli töö skeleti homme valmis teha, pluss saksa keelt kõrvale õippdia. Kui tervis kavatseb mõrd olla, siis ohwell... rõhk saksa keelele ning kodu...

When answers are elusive, sleep brings questions we never asked

2011-10-14T00:40:00.000+03:00

Mõnikord on mul tunne et esimene lausepool vastab ka päriselus kuidagi liiga tõele (osade küsimustega ongi tegelikult ju nii) ning et ka teine kipub kohati tõene olema. Või noh, on aus tõde ometigi et kui me ei suuda leida õigeid vastuseid, siis tasub natuke meelele puhata lasta ning küsida kas hoopis esitatud küsimused need kõige õigemad on.

Ohjah... haige olen hetkel, või vähemasti võrdlemisi tõbine. Tervis on täna juba niigi liiga imelik olnud, alustades sellest veidrast emotsioonide sassimineku hoost ja deprekast mis mind tabasid ilma mingi ilmselge põhjuseta keset Seppeli loengut. Sellele järgnenud mingit veidrat uimasust ja vahepeal üldse mõtlemisvõime kadu. Nagu see kuidas peale loengut getteriga vesteldes hakkasin arvama et olin paar tundi tagasi poti koos amkaronidega augule unustanud (õnneks loogiline mõistus tuletas end meelde) või kuidas mu mõistus üritas end pangas ja poes välja lülitada. Nüüd siis kergelt palavikune tunne, imelik kripeldus kurgus ja kõht on ka kuidagi. Viiamsega seoses suutsin veel õhtul omada midagi mida tahaks kutsuda seletamatuks näljahooks, lihtsalt nagu keha oelks nõudnud et epan nüüd ja kohe midagi sööma. Ohjah keha ja mõistus mõlemad vist sõdivad minuga või midagi... külmetusnähtused võin veel vähemasti tänaste vihma käes jalutamiste kaela ajada.

Tahan ohata ning oma youtube muusikavideote listis mingit korrastustööd teha...

Sai täna siis veel natuke õppelaenu võetud, pool täissummast. Ohwell oleks tahtnud tegelt leida mingi muu lahenduse, kuid midagi sellist lihstalt ei tekkinud. Noh teades kuidas inimestel üldse nende asjadega on võin vähemasti kommenteerida seda et kõigi nende aastate peale vaid poolteist korda õppelaenu võtnud olen pole nagu midagi apokalüptilist, ses osas suutis mind juba Rita ühel Zavvi istumisel maha rahustada, kuigi jah õnnelik ma seepärast siiski pole. Rahaseisu osas tulevad õnneks ka õppetoetused appi ning seega on hetkel rahamured põhiprobleemide seast läinud, vähemasti paraeguseks.

Esmaspäev sai ka nüüd ühe mõne kuu psühholoogi juures käidud, pean tunnistama et mul on produktiivsemaid käike olnud kui see. tegelikult on see natuke vale sõnastus. Sain räägitud arengutest ja muudatustest, ühtteist hingelt välja räägitud, ning mingeid pisemaid nõuandeid saadud. Kahest tunnist jäi aga kuidagi väheseks. ma ei eta, lootsin et seal rääkimine lööb mõistuse selgeks, kuid ikka jäi midagi meelesoppidesse kummitama.

Tahaks oma tervisele hetkel öelda, et ta lõpetaks jupsimise, kuna haige olek, pole just mu lemmikplaan hetkel. Vähemasti tõbisena tundmine mitte, see veider närvihoog on õnneks ammu üle läinud, nii et vähemasti ei pea ma selle jama pärast muretsema.

Tahaks kellegiga lihstalt vestelda, maailmast, universiumist ja üldse kõigest, mis mind ennast ei puuduta. Viimasel ajal on saanud taas rohkem mõelda rohkem või vähem tiipide teemade üle ning tahaks tõesti lihstalt kellegiga sellistest asjadest rääkida. S.Rass oleks optsioon aga tema kättesaamine on viimasel ajal võrreldav Loch Nessi koletise jälitamisega.

Ohjah aga arvan et lõpetan hetkel. Tekts on vähem või rohkem segane ning on tunne, et mu tervis hetkel epad justs elgemaks ei muuda...

Hakkide kauge hüüd

2011-10-04T22:45:00.000+03:00

Tänane päev algas varakult, ehk siis sellega et ärkasin oma 6.30 seatud äratuse peale ning tegelesin peale seda veel mingi 35 minutit ärkamisega. Siis toit ning siis Rebase loengusse. Lootsin et saan natuke nautida hommikust õhku kuid hoopis sain nõrga ja tüütu vihmasabina.

Well... Rebase loeng polnudki seekord nii hull kui paar vahepealset. Ok ma ei nõustu ta käitumise osas just igal hetkel, kuid seekordne tõi välja selle mis mind isegi natuke rohkem häiris, ehk siis mõndade rühmakaaslaste käitumise/tegutsemise, eriti veel see tsikk kes on veendunud, et ta ilmselt teab ja tegutseb kõige paremini (ning loaskub tihtipeale vaidlustesse Rebasega).

See sai tehtud suundusin koju ja istusin natuke arvutis, edasi siis tagasi Lossi 3 ja Selarti loengusse. Kuidagi konspekteerimine absoluutselt ei sujunud ning seega keskendusin lihtsalt kuulamisele. Loeng keskendus valdavalt paavstivõimu küsimustele Euroopa perifeerias ning sisaldas muuseas ka juttu Kreizwaldis toimuvast seminarist. tuleb välja et meie sõidame sinna ning, ethetkel on veel mingid teemad rahastamisega. Miski minust tahab sinna minna, aga miski ka mitte. Tean et see viimane on minu longelised keeleoskused ja mõningane kartus liigse pinge ees. Kuid noh, ma tegin oma otsuse, teen võimalikult hea töö valmis. Ning kui ma peaksingi suutma hakkama saada seminarikõlbuliku tööga ja tundma et mu inglise keelne vestlusoskus pole piisav sinnaminekuks või kui tõesti tuleb mingi rahaline jama lennupiletitega... siis olen rahul ka sellega et mul oli seminarivääriline töö.

Päeva lõpetus oli siis muinaskultuurid, kuid sellest ei ole midagi nii konkreetset rääkida...

Ikka ja jälle need momendid mille käigus tunnen, et justkui kägistataks mu hinge ning need teised kus tunnen mingisuguse pinge kasvu sisimas. Viimase kohta tahaks öelda et hirm on arutapja, kuigi hirm pole ehk see õige mõiste, pigem lihtsalt eri asjad, mis puudutavad põhilislet kooli, raha ja aega ning peast läbi käivad. Saan muidugi nendest asjadest ja hulgast muust esmaspäeval psühholoogiga rääkida, ehk jälle mõne soovituse või isegi nö selguise hoo et ise neile lahendusi leida.

See hingeline lämbumistunne... see on midagi mida ühekorraga on nii lihtne kui ka keeruline kirjeldada. See pole mulle midagi tundmatut... heh pole nagu mõtet hakata lugema kokku kõiki neid kordi kui olen seda varem tundnud. Ikka seesama maailmavalu(ja viha), enesevihkamine, depressioon, pinge, hingevalu, frustratsioon ning kogu see muu kompott. Ning viimastel aegadel on see kõik armastanud just olla selline ühildane hägune tunne, mis kusagil mõttesoppides istub ja mind "ründab." Kuid pole midagi parata, mina ründan teda vastu kuni olen selelst kõigest lahti saanud.

Samm-sammult eesmärkide poole, kuigi elu üritab korduvalt väita et ta on mõttetu... ohwell... we see about that, me and my inner wizard and warlock sitting on my shoulders. Yeah its worser and better than having a little shoulderangels or -devils. :P

Hiljutistest sarjaavasustest tundub hetkel Terra Nova üks huvipakkuvamaid. Sisu siis selline et aastal 2149 on Maa saastatuse ja ülerahvastatuse pärast praktiliselt elukõlbmatuse veerel. Kuid teadlased on avastatud häire aja ja ruumi koes, mis viib alternatiivversiooni 85 miljoni aasta tagusest Maast. Kuhu siis nüüd vaikselt ja aegamööda püütakse inimesi asustada. Oleksin küll eelistanud et sündmustiku keskmes on kamp lahedaid sõdureid, teadlasi ja muidu spetsialiste a la Stargate, kuid pean leppima sarja teise põhikomponendiga, nimelt on tegu peredraamaga (ma pole kindel kas see on õige mõiste selle kohta). Kuid seni on sari ennast huvitavana näidanud nii et lootust on et seda ka edaspidi vaatan. Mõne teise hiljuti tuitvutud sarja osas pole ma aga nii kindel...

Nii lämbumistunne on suutnud minema ujuda ning tee võiks uuesti keema panna. Thea oleks tegelikult hetkel paljut Saksa keele sõnade õppimisest Morrowindi mängimiseni. Arvan et esimene on produktiivsem kui viimane.

Insert mingi arukas pealkiri siia

2011-10-02T18:17:00.000+03:00

Pühapäevad tahavad kippuda kalduma ebaproduktiivsuse poole minema. Mängisin hetkel lihtsalt aja surnuks löömiseks minecrafti, alguses üldse ei jooksnud tahtmine selleks, kudi sisi kui natuke ressursside otsimiseks kaevandasin ja koobastiku suure hulga söe ja raua ning avastamisvõimalustega leidsin. leidsin siegi hulga zompareid keda mättasse lüüa. Mingi hetk käis Jaanus kes tõi mulle Olli pardli ära. Surusin tal veel korra kätt ning soovin talle edu, sest alates homsest ootab teda ajateenistus.

Eile oli õigupoolest Jaanuse ärasaatmispidu ning üldse tegelikult mitu muud tegemist. hetke üldse nädalast rääkides, siis vähemalt üks asi millest enamvähem suutsin lahti saad aolid need viiamstel nädalatel vaevanud uimasus/väsimushood mis mind ikka väga randomilt rünnanud olid. Juhuks kui ikkagi tegu vitamiinipuudusega sai ka end vitamiinitablettidega vaerustatud (sest kui aus olla siis ma konstantselt unustan mingeid puu või köögivilju osta :P)

Ma olen pannud Rebase loengus jätkamise tõsiselt kahtluse alla. Lihstalt ma üritan see nädal veel, aga muidu pole mul mingit tõmmet sinna. olin varem kuulnud seda et ta on karm õppejõud, kuid tema muud iseloomuomadused olid mul küll kõrvust mööda libisenud. ma ei taha olla elu sees olukorras kus pean võtma tundi õppejõuga kelle käitumine klassi ees on IMHO haridustöötaja jaoks kohatu, ma tahan olal vähemalt neutraalse suhtumisega, mitte et mul vaikselt keeb tema osas üle. Ok olen asjade osas olnud pettunud ka ühe või teise õppejõuga, kuid tõesti nee don olnud konkreetsete asjade osas ja kuighi olen leidnud kas õppejõu kesisena või tema aine teostuse nõrga/igavana, siis mul ei ole tekkinud otsest vaenulikku tunnet nende kui inimeste vastu. Rebane on aga erand ses osas... ohjah, aga ma annan veel asjale võimaluse, ning kui ak mitte siis... mingi võimalus kidnalsti on ainelt minema saamiseks. Kui ei siis teistpidi ons eda ainet võrdlemisi raske läbi kukuda ning eks ma epa keskenduma sellele kui palju mulle Saksa keel meeldib...

Sai nüüd ka üle mitme nädala ulmekirjanike asjal kirjutada, lootsin et saan kohapeal mingeid fillerlõike oma steampunki jaoks kirjutada, kudi ei võeti mingi uus ja konkreetne teema mida ma hetkel mõtteliselt ei suutnud küll sinan rakendada. Kuid muidu oli istumine fun ja lahe, nii et selles osas sai tore õhtu veedetud. Oleks tahtnud esialgu jõuda ka neljapäevaõhtusele istumisele, kuid asjatoimetused tulid ette.

Sain Hyperioni Languse läbi ning pean tunnistama, kuigi raamatu algsu nagu mulle kuidagi ei istunud siis teine pool aj lõpp läksid taas huvitavateks ja lahedateks. Kindlasti üks paremaid raamatuid (koos Hyperioniga) mida see aasta olen lugenud. Üleüldseolen tegelt see aasta lugenud nii head kui halba kraami, viimaste sekka tahaks kangesti visata Tigana ja Tiiger! Tiiger! Tiganast olen rääkinud, et kuigi raamatus oli omajagu huvitavat, häirisid mind tegelased ja kogu toimuv oleks võinud ikka kordades rohkem lahti kirjutatum tulla. Lõpp oli küll kuidagi liiga naaivne minu jaoks. Viimane, ütleme lihtsalt nii et teema tundus huvitav a la Krahv Monte Cristo kosmoses ning see et inimestel on varjatud anne teleportreeruda (kusjuures selle mõjude ühiskonnale kirjeldus oli minu meelest isegi õnnestunud), kuid teostus jättis kõvasti soovida. Võite seda lugeda spoilerina aga mingite random hetkede ajendil tegutsev psühhopaat ei ole minu jaoks eriti lugev tegelane ning sellele šüžee ülesehitamien ei töötandu nagu... Ma ei usu et raamatu pooleli jätmine mulle erilise kaotuse oleks toonud.

Laupäev sai siis Fading Sunsi mängitud (ehk siis lauatagust rollimängu, mitte larpi). Sellele eelnevalt sai muidugi väike puhastus toas tehtud. Valisin tegevuspaigaks oma lemmikplaneedi ja süsteemi nimega Gwynneth. Tegu siis päikesesüsteemiga kus kaks päikest (enamus planeete nagu ka siinnimetatu tiirlevad esimese ümber nendest), sisaldab opaari kummalist astronoomilist nähtust ning omajagu muudki. Planeedil endalgi omajagu toredat. party oli siis Oliver Hawkwoodist aadlikuga, Uku palgasõdur ning Siimu insener. V.Rass jäi kahjuks oma lahingvennaga tulemata (loodab järgmise korra peale). Ning S.Rass on ka lubanud kohale ilmuda. Igal juhul siis seltskond läks uurima paari mestarahva küla tühjaks jäämist ja muidu kahtlasi teemasid, lõpetades siis kaklusega kivitrolliga ühel külaserval ja soost vana tankirisu väljakaevamisega.

Õhtul siis Jaanuse lahkumispidu, sadasime juba õigupoolest peale mängu lõpetamist Jaanuse poole. Muidugi pidime veel ootama paari inimese järgi ning seetõttu sisustasime selle aja jälgimisega, kuidas Jaanus võrgus Space Marine mängis. Siis jõudsime lõpuks momendini kus Oll ta kiilaks ajas :P Sealt edasi Krooks. Nagu ikak õhtu ise algas seal lõbusalt, kuid vajus aja jooksul minu jaoks ära. Mingi aeg lihstalt kadusin sealt et korra koju tulla, msnis istuda ja lihstalt natuke lugeda. Poolteist tundi hiljem liikusin Krooksu, avastasin et rahvas oli S.Rassi kohale saanud ning et mõned teised inimesed ära läinud.

Rahvas vestles eri teemadel ja minu tuju järjest kukkus, selge mõtlemine läks ja ma ei eta mis veel. Püüdsin kuulaat aga teine lauapool lärmas nii palju mingitel teemadel, et tahtsin juab karjuda et and vait jääksid. Siiski ma kuidagi sundisin end paigale jääma, pooleldi et tahtsin siiski seal mõne inimesega suhelda, pooleldi kuna pean harjutama "oma suhlemisvõimet inimeste seas" + üleüldse inimtaluvust. Jama oli natuke selles et ma oleks tahtnud vestelda seltskonnaga: Jaanus, Hel ja Oliver, kuid ma ei mahtunud laua ääres nii nende juurde et oleksin saanud midagi eriti öelda peale kuulamsie ja mõne üksiku sõna kaasaütlemise.

Pöördemoment oli see kui hakkasime ühe inimesega suhtlema weird stuffi teemadel. Weird stuffi all mõtlen am midagis ellist mida inimesed tihtipeale üleloomuliku või veidra alal liigitavad. Kuulasins eda mida sel inimesel oli oma kogemustest ja juhtumistest rääkida, ning olgugi et mul on kahtlane tunne asja osas et inimene võis olla kohati üle reageeriv, asju liiga ette kujutav ja võibolla ka mõne nurga alt jama ajav, siis teisalt oli huvitav sel teemal vestelda. Polnud enam teab kui ammu seda tüüpi vestluses olnud. Ning see lõi mul pea selgeks, nii hämmastav kui see poleks ka olnud.

Sealt edasi lõpuks ma enam ei viitsinud. Kui Oll ära läks otsustasin et ka aitab. Ühikas, natuke arvutit ning uni...

Ärkasin kaksteist läbi või midagi...

Saunaõhtud, animed ja letargiad

2011-09-25T13:34:00.000+03:00

Ma ei ole isegi kindel mis mind see nädal tabas, aga enamus päevi nädala sees olin lihtsalt kohutavalt uimane/unine. Loenguteks suutsin ennast üles äratada, aga vaba aja oli kuidagi lihtsam voodis vedeleda ja loota et ärkan üles. Õhtuti olen rohkem ärkvel aga vajun neetult kähku ära ka. Kahtlane, pakuti et ehk on asi vitamiinipuuduses.

Rebase saksa keel oli huvitav, st. mul oli varemalt kuuldusi selle õppejõu kohta, kuid jah. Okei Saksa keele õppejõudude Dr. House tema kohta öelda, pole tegelikult õige kommentaar, kuid enamvähem liigitab teda. Minu esese isiklik kogemus oli järgmine: 10 min peale loengu algust olin veendunud et pole kedagi veel nii kähku vihkama hakanud, 20 min hiljem olin hämmelduses aine praktilisusest: ma saan üheaegselt saksa keelt taas selgemaks ja samas ka õpin inimesi tolereerima. 30 mintsa hiljem juba polnud kindel kas see õppejõud lõbustab või ärritab mind rohkem. usun tegelikult et ta oskab õpetada, kuid nõnda audiooriumi ees käituda? Eriti veel hommikustes loengutes. Teisipäeval võtsin tegelikult tunduvalt paremini vastu kui arvestatavalt uimasemal neljapäeval, samas on mul õrn küsimus, et kui palju ma tahan seda õppejõudu taluda? Ohwell tuleb toime.

Jõudsin lõpuks neljapäeva õhtul drägoni tegemiseni, ehk sisi oma pathfinderi kampaania jätkamiseni... taipasin kusagil mängu keskel et olin liiga uimane et demmata, püüdsin edasi, lõpetasin natukle kehvalt. Pisiavalt et kaalun järgmise sessiooni alguses natuke lõpu "retconnimist," sest mulle ei meeldinud too konkreetne lahendus. Well ja S.Rassi polnud, kuid olen selle faktiga juba leppinud ning ta külalismängijaks taandanud.

Päevane osa reedest lihstalt libises mööda, käisin ja asjatasin mõningate asjadega ning siis vedasin end õhtul Heli korraldatavale peole. Fun oli, kuigi ma ei tea mõnes mõttes tundsin end kohapeal pisut üksildaselt, ma ei tea miks. olen kindel et sel polnud mingit pistmists asjaoluga et olin ainuke inimene kes sausas ei käinud. Eria sjadest räägiti palju, mingitest larpidest, warhammerist, drachenist, igasugustest vanadest ja möödunud asjadest ning loomulikult ka arvutimängudest. Võibolla kõigist nendest asjadest isegi liiga palju. Lõpuks viskas Hel meid kõiki oma kodudesse ära.

Laupäeva õhtu osutus tsipake kurioossemaks. Põhimõtteliselt sõin õhtust ja plaanisin siis hakata vaatama filmi "Green Lantern" omades juba ette teadmist kui halb see on. Paraku aga mingi hetk tekkis mul tunne et tahan natuke käia ja mööda linna jalutada. Peale mõningast läbi linna hängimist sattusin kokku Maarjaga ning nõnda ka Iti ja Monaga, kelledega koos sai korraks kiigatud paari pubisse ning siis mindud Illegaardi kus istusid Rita ja Roju. Sai seal oldud ja juttu aetud, jutt kaldus muidugi väga "chick-talkiks" mille tõttu oli mul küll hetke tunne et tahaks kuhugi varjuda :P Aga jah, sealt edasi otsustas enamus rahvast liikuda Animatsuri aftekale, mingi imeliku uitmõtte tulemusena liikusin ise ka sinna. Õnenks olis eal kohapeal piisavalt tuttavat rahvast nii et hullu polnud. Need tunnid seal aeg veedetud ning siis koju... vaatasin lõpptulemusena GL-i lõpuni, leidsin et njah... oleks võinud parem olla ning siis uni.

Täna siis püüab nii raamatukohust kui ka lõunakast läbi hüpata...

Sügistuuled

2011-09-19T22:49:00.000+03:00

Tänane hommik algas külmalt, st. selles mõttes et ärkasin ajal milleks olin äratuse pannud ning avastasin et tahan ennast sügavale teki sisse keerata ning unustada, et midagi väljaspool ka eksisteerib. Esimesel kahel ärkamiskatsel olin liiga unine selleks enivei. Well paistis et unisus mingil määral tuimestas mind külma suhtes sest kui ma lõpuks päriselt üles ärkasin andis külm ikka väga tunda. Brr... varsti vaja aken ära tihendada, pole midagi parata.

Veetsin osa tänasest päevast mööda linna jalutades ning ülalnimetatut nautides. Puud lähevad järjest kollasemaks ning ilmad jahedamateks. Õigupoolest peamine eesmärk miks end linna vedasin oli see, et mul oli vaja vestelda kellegiga kes oskaks mulle saksa keele teemadel nõu anda. Probleem oli selles, et eelmine nädal sattusin ma lõpptulemusena mõtisklema fakti üle kui palju mul oleks vaja ikkagi mingisugune kursus võtta, et oma oskusi mingilgi määral taastama asuda. Loogiline mõtlemine ütles ka lõpuks et arvestades et ma käänded ja pöörded efektiivselt unustanud olen (usun et sõnavara saaks ma ruttu selgeksja suhtlemine vajab enivei praktikat) siis oleks ehk kõige kindlam back to basics... millega on jama... aastad tagasi kui veel esimese aasta ajaloolane oli, võtsin kohustusliku ainena saksa keele algkursust mistõttui on mul see aine tehtud. Paraku on esimesest aastast natuke liiga pikk aeg möödas... ÕIS iseenesest pakkus seda ainet mulle, kuid see oli kahtlane kuna aine näis täiesti samana sellega mida aastaid tagasi võtsin ning hinge ronis kahtlus et äkki on see vaid seetõttu saadaval, et ainekood vahepeal muutunud on (umbes samamoodi nagu mulle olid saadaval ained Vanaaeg ja Keskaeg :P). Sain oma kahtlustele kinnituse. Pakuti mulle muidugi välja et läheksin ja võtaksin Rebase mingisugust erikursust ajaloolastele, mille lõpuks 1. aasta ainevalikutets leidsin. variant ongi nüüd see et lähen sinna ainult et ma ei ole kindle kui vaimustunud ma olen keeleaine võtmisest kl kaheksa hommikul... iseenesest olen reganud, paar h veel mõelda... Iseenesest Saksa keel on korraga nii vajalik kui ak meeldib mulle.

Võibolla ma lihstalt muretsen hetkel puht praktilistel kaalutlustel, kun a ei taha omada liiga palju aineid juhuks kui tööd saan, tegelikult õnneks suudan hoida esmaspäeva ja reede vabana jne. Iseenesest mul pole midagi peale keelte sellist mis nõuaks konstantset kohalkäimist kuid samas on kõik ained samas ka piisavalt huvitavad et tahan neid võtta...

Lisaboonusena sain nüüd uut filosoofiateaduskonna (varemalt keemia) hoonet seest vaadatud, varem olins eal käinud vaid Jakobi auditooriumis (nillesse minekuks ei pea ülejäänud majaga tutvuma) ning lihstalt kusagil random ruumis kunagi aastaid tagasi. Ei midagi erilist polnud seals ees aga kuidagi mõnus oli seal natuke ringi vaadata.

Blind Guardian - The Maiden and The Ministrel Knight

Sügistuuled... need on alati mõnes mõttes olnud mulle soodus jõud. Ausaltöeldes esimene viga mis sel sügusel tegin oli see et ei pannud paari nädala jooksul midagi kirja, peale nende paari asja mis kuu alguses välja tõin või sõnastasin. Läks natuke aega mõtisklusi ja mõistmisi, et kuigi blogikirjutamine mind otseselt ei aita, siis vähemasti võimaldab ta mul hoida sihte silme ees ning natukenegi auru välja lasta. Nii et jah natuke mõtisklustest ja möödunud paari nädala jooksul tehtud.

Kool on vahelduseks taas huvitav, eriti kuna selleaastane ainevalik õnnestus tunduvalt paremini kui möödundu aastal. Siin kohal räägin siis kahest Seppeli ainest: "Inglismaa ajalugu normannidest Victoriani" ning vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini ning Selarti läänemere ristisõdadest, mis on kõik suurepärased ained. Nendele on veel mõned lisaks, mida tegelikult poleks vaja olnud, kuid otsustasin lõpuks et miks ka mitte. Viimane on omamoodi huvitav kuna asi sisaldab endas kirjatööd läbi mille on võimalik saada ühisseminarile mingi Saksa ülikooli rahvaha (Kreuzwaldi või Kreuzbergi omad, enam ei mäleta) kuigi selleni jõudmine pole mu põhiplaan, siis on mul kindel kavatsus kirjutada hea töö ning klui osutun kõbulikuks, noh ütleme see on secondary objective mis suudaks vägagi kasulikuks ja toredaks osutuda kui õnenstub.

Hammerfall - The Metal Age

Need kaks ja pluss nädalat on tegelikult omajagu sisukad olnud. Okei esimene nendest oli võibolal see kõige sisukam ja tegevuserohkem, teine langes rohkem sellise vaiksema kanti. Nädalavahetused on muidugi teine teema olnud, kõigepealt siis Kadri Iirimaale saatmise pidu/istumine ning nüüd siis toimunud kilbitöötuba Aurini pool.

Mõlemad olid lõbusad üritused, oli tore veel korra Kadrit enne Iirimaale liikumist näha, natuke juttu ajada ning lihstalt mõned head hetked koos veeta. Üleüldse kogu seltskond oli fun ja tore. Kuidagi kurblik-mõtlik tundmus võttis minus üle tagasi sõites, kuid seda oli ka mõnes mõttes oodata...

Kilbitöökoda oli ka muidugi fun. Eriti ilm mis meid võimalikult vähe soosida püüdis (selgest taevast tulev vihm ja ootamatud tuulehood), kuid sai jätkatud eelmisel aastal alustatut, ning niüüd on hulk kilpe mis vaid servade teipimist, märke ja käepidemeid ootavad.

Tristania - Lotus

Tegelikult oleks mõlema asja kohta rohkemat öelda, kuid enam poles eda tuju või hetke et nendest korralikumalt või pikemalt rääkida. Proovisin, kuid sain mõlemast vaid häguse sõnadelaviini niong nagunii kõiki hetki ja mälestusi ei saagi sõnades edasi anda... Well, viimaega seoses üsk asi mida ma saavutasin: Lahendasin oma Aurini-frustratsiooni kõige lihtsamal moel mis julle võimaloik, olnud vaja mingit talle ära tegemist või temaga rääkimist. lihstalt lasin peast läbi asjad milles Aurinit ei seedi ning milles teda asutan ning saavutasin taas oma tasakaaluka seisu tema osas. St. jah Ghost: võidupunkt, frustratsioon: mitte

Blind Guardian - Bright Eyes

Tõelised nimed

2011-09-06T22:04:00.000+03:00

Korduvalt on ühes või teises olukorras tulnud jutuaineks minu nime eelistused. nagu enamus inimesi teavad eelistan ma pigem kasutada oma hüüdnime kui pärisnime, ning vastavalt sellele on jäänud ka eri muljed sellest. Olen ehk üks-kaks korda sellest juttu püüdnud teha, kuid pole tegelikkuses seni selleni jõudnud. Hilkutiste vestluste ja asjade tulemusena olen otsustanud vähemalt siin rääkida natuke pikemalt oma nimeteemast.

Esiteks peaksin tegelikult rääkima selelst mida ise nimedest arvan. Nimi on midagi millega üldsuse ees ennast tähistame, oma olemasolu märgime, ühtepidi on see lihtsalt silt, teisalt aga arvestatav osa inimesest endast. Sest asi või olend kaotaks oma definitsiooni, seda saaks küll kirjeldada, et need mõõtmed värv ja olemus, kuid mitte kunagi nimetada. Minu probleem on see, et mu eesnimi on lihtsalt silt mis mulle külge kleebitud on olnud. Nimed on tavalislet antud, mitte ise võetud, enemasti inimesed harjuvad oma nimega ja kasvavad sellega kokku, ning kui aus olla ma ei leia selles midgai valet, enamus on õnnelikud oma nime üle ning probleemid tekivad ehk üksnes siis kui lapsevanematel on olnud natuke liiga lennukas fantaasia...

Ning kui aus olla, õnneks pääsesin ma hullemast eesnimest kui algselt plaanis oli :P ma ei pea seda halvaks nimeks, lihtsalt mina ja see pole kunagu sobitunud

Olen ilmselt üks neid juhtumeid kus ei ole kunagi täielikku sidet tekkinud mu eesnime ja mõistuse vahel. Perekonnanimi mind pole kunagi häirinud, õigupoolest eelistasin lapsepõlves konstantselt seda kui mu poole sellega pöörduti. Võibolla on see mingi eriti imelik lapsepõlvekiiks, et nimi mulel sisse ei harjunud, kes teab, aga seda ei juhtunud ka hilisema aja jooksul. Kui hakkasin internetis liiklema tõusid kaks nime mida tahtsin kasutada Ghost ja Wizard ning paratamatult tuli moment kus need kokku kombineerisin. Sealt sai alguse see kuidas juhtusin nime Ghost üha rohkem enda kohta kasutama...

Kuidagi juhtus lõpuks see kuidas eneselegi algsues märkamatult hakkasin enda kohat mõttes Ghost ütlema ning avastasin et mu enda jaoks olid hüüdnimi ja pärisnimi ühildunud. ma ei kanna seda mingisuguse maskina, vaid tegelikkuses suutis see saada oskas minust, nime asemel mis minuga kunagi ei ühildunud. Kas see on eha või halb? Ma ei oska vastata, arvan lihstalt et meil kõigil on õigus nimele mida tahame kanda. Ning ütleme lihtsalt et kasutan seda endakeskis, sõprade-tuttavate seltskonnas ja rollimängurite seas. Marko on lihtsalt see "silt," mis mul on alati olnud ja kasutan seda laiema rahva seas ning ametlikuks asjaajamiseks. Samuti pole mul kunagi olnud midagi (ok mõned hetked välja arvata) selle vastu kui keegi mind mu ametliku nimega kõnetab, kui talle see suupärasem või õigem/tõelisem tundub, tema valik ja asutan seda.

Õigupoolest jõuan siinkohal välja punktini mida olen mõnda aega plaaninud, ehk siis selleni et kavatsen mingi hetk oma eesnime ära muuta. Üheltpoolt tunnen et endale nime võtminemis mulle endale ka sada protsenti aksepteeritav oleks vabastab mind mingil määral, teiseks nagu am ütlesin, igaühel on õigus omada nime millega end kõige paremini tunneb. Kas see saab ka lükkama Ghosti oam troonilt, eks näis, mingi kauge mõte mu peas ütleb et võibolla. Ilmslet teen seda kunagi järgmine aasta, tõenäoliselt peale magistritööd ja kui oman tahtmist hakata mässama kõigi dokumentide uuestivormistamise ja teab milel muuga. Nimi... sellega on üks-kaks varianti mille vahel praegu otsustada püüan

Iron Maiden - Run to The Hills

Aitab nimevärgist, viimased päevad on olnud üheaegselt nii kummalised kui ka selged. ma ei tea, ma poelks arvanud kui stabiilne olen hetkel olnud, vahepeal küll emotsioonid mängisid minuga ning sain veel täna sellist külma/ebamäärast halba enesetunnet, kuid muidu pole mu tunded närvid minuga väga palju mänginud. Ma ei ole küll mingios õnnelikus tujus, midagi siiski istub kaugemates mõtte soppides, kuid depressioon pole üritanud mind kollitama tulla

Mõnes mõttes on mul hetkel hulgemast rohkem enesekindlust ja tahtejõudu kui tavapäraselt, tahtmatult liigub mõte sellele et oelks mul seda selgust varem rohkem olnud oleksid ehk mõned asjad teisiti, kuid tean et see oleks nüüdseks vaid soov muuta minevikku ning pean pigem meenutama viimases tehtud vigu ja neid vältima. Tean kui habras on mul see "tugev olek" olnud ning tean kui palju pean võitlema selle püsimajäämise nimel.

Kool on nüüd täie hooga pihta hakanud, esmaspäev ja reede on hetkeseisuga vabad, täna olid ladina keel, läänemeremaade ristisõjad ja muinaskultuurid, loobun ilmslet viimasest sest mulle üha enam tundub et olen seda varem teise nime all võtnud. Homme Inglismaa ajalugu ning paar ainet neljapäeval. Seppeli ained on ehk ka need millega hetkeseisuga kõige rohkem rahul olen (ehk siis "Inglismaa ajalugu normannidest Victoria surmani" ning "Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini").

Aga jah, muude asjatamiste juurde edasi...

Iron Maiden - Fear of The Dark

200 päeva seiklusi, 200 ööd saladusi II ehk lihtsalt palju mõtteid

2011-09-04T18:11:00.000+03:00

Alustame ehk sellest miks pealkiri sisaldab rooma numbrit 2... ütleme lihtsalt nii et mõtlesin korra läbi mis ma eelnevasse blogiposti kirjutasin, kustutasin selle ning liikusin siis edasi enda mõtete natuke paremini lahti mõtlemisele.

Võiksin siin ehk rääkida tervest möödunud nädalast või mängust, kuid tegelikkuses ei ole mul tunnet et mul oelks neist midgai konkreetset rääkida, ega ka sellest et see on selle blogi kahesajas postitus. Mis sel tegelikkuses vahet kas see on sajas, kahesajas või kuuesaja kuuekümne kuues postitus, polegi kuigi need annavad õigustuse kasutad lahedaid pealkirju või et teha postitusi mis on mingid tagasivaated elule või blogile. Mõnes mõttes teengi just tagasivaadet pigem elule ning septembri algus, olles nagu tavaliselt igasugsute uute asjade ja kooliaasta (ehk siis minu jaoks praktiliselt tegelik aasta algus) alguspunktiks, siis on just see punktiks millest teha tagasivaade möödunud aastale.

Ma ei ole veetnud veel tühjemat ja mulle rohkem viga teinud aastat kuis ee, võibolla kümnes klass, kuid isegi see on vaieldav. kaotasin rohkem iseennast ja muid asju selle aasta jooksul kui midagi uut omandasin, oli paar nurka mille alt avastasin et olin maandunud. Mu ammuaegne hobi muutus mulel talumatuks ning muutusin isegi iseendale liiga kinniseks, närvid olid nagunii juba varem paljude asjade ümber krussis, kuid see kuidas need mu kooliasjadesse ja ellu tungisid oli kohutav ning kohati isegi usun et kaotasin mõneks ajaks igasuguse ühenduse kõigega mis mul elus vähegi tugev või kindel oli. Kes selles süüdi oli?

"Vaatab peeglisse."

Kas saab olla varjatult nihilist, vaikne enesehävitaja kelle ainus tegelik soov on kõngeda omaenese probleemidesse ja masendusse. Minu jamade tegelik süda, ma ei oska öelda kuidas midagi sellist on mu sisimasse tekkinud, "sügavik" millesse kaedes see sinust haarab ja neelab kuni jääb üksnes inimvare. Ma ei tea kui palju olen end sellena tundnud või kartnud selleks muutumist, kuid pean tunnistama et on ka olnud hetki ksu olen seda endale tunnistamata olnud. Ei mingeid konkreetseid eesmärke/ambitsioone, ei mingit usku ellu ega maailma, liiga palju depressiooni, vihkamist, enesevihkamist ja puudulikku enesekindlust (kusjuures need asjad veel tegelikult arvestatava ego olemasoluga... liiga valus tulemus), hingevalu küüsis olemist, minevikus toimunud jamades kinni istumist ning tuksis närve. Okei arvutimängusõltuvus ka (alkohol pole vähemasti enam pikalt seda). Ärme muidugi paranoiat ja hunnikuid hirme unusta, samuti ka kahetsusi mis ei peaks olema kahetsused. Kõige hullem on ehk see, et kui suudan ka oma probleemid ette võtat, siis varem või hiljem ikka rebitakse tagasi sügavikku... Ning mis on olnud selle "nihilismi" hinnaks? Liiga paljud asjad nii varem kui ka "möödunud aastal."

Kuid see "viimane aasta" on mind ses osas ka kõige enam õpetanud. Olen avastanud oma vigu ning oman ehk suuremat ülevaadet nendest asjadest kui eales varem, ses mõttes konkreetsetest vigadest ning tean ehk kuidas üht või teist asja lahendada. Kas see saab olema lihtne? tean varasematest kogemustest et lõpptulemusena võib kõik mis ma ette võtan minan väga raskeks ning pean oskama olla ka ettevaatlik ja rahulik selle kõige juures, mitte laskma hirmul oma aru tappa või heituda tagasilöökidest, sest well see on raske. Mõnes mõttes olid need neetud sõnad, et pean võtma ette mõned sammud isegi siis kui need mu hukutavad... well minu enese hukutamine ei kuulu plaanide sekka, minu probleemidel peaks aga lõpptulemusena pigem sedamoodi tegema. Võibolla polegi see ilmtingimata vale väide, mu probleemid on osa minust seega kui selel segapudru lahendan, kas ma olen ikka see vana Ghost või pigem new and improved Ghost? Arvan et ei hakka hetkel sügavamasse filosoofiasse laskuma, kuid tean et mul on ego ja tahet oma plaanide teostamiseks, asjad mida liiga kaua olen suutnud valesti suunata.

Eesmärkide puudumine on saanud ka omad lahendused mõlemad vähemal või rohkemal määral literaalsed, esimene ilmselgelt rohkem, kui hästi läheb saab ühte minu lugu Täheajast lugeda, kui mitte, siis vähemasti kogemuste ja oskuste võrra rikkam. Teine on muidugi magistritöö ja kuigi ma pole kindel sisi võibolla järgmisel sügisel doktor, viimane on samm mis on juba väga pikk perspektiiv, kuid tahaks selle endale võimalikuks teha. need kaks on hetkel lühiajalised kuid nende teostamine aitab pikemas perspektiivis...

Käies läbi neid aastaid mis olen seda blogi pidanud meenub omajagu nii head kui halba, järgmise päeva pärast hoolimatuid hetki D&D õhtutel või pubilaudade taga, mõningaid vähem või rohkem metsikuid seiklusi (kasvõi see unise peaga Tallina reis või kiirabiauto peale hääletamine), tumedaid kuid meeldivaid mõtteid samal ajal mööda öist Tartut hulkudes. Depressiooni kohutavaim külg on see, et hakkad nägema ka häid mälestusi halbadena. Kolm aastat omade õigesti tehtud asjadega kui ak asjadega mida kahetseda. Isegi asju mida ma endale andestada ei kavatse, kuid askepteerin neid vähemasti minevikuna, laskmata neil olevikku üle võtta.

Need kolm aastat mis olen seda blogi pidanud on sisaldanud omi seiklusi ja saladusi, mis kahtlemata pole olnud suunatud ainult päevale või ööle. Mõnes mõttes võiks öelda, et "seiklus" on iga asi mida siia blogisse kirja pandud ning "saladus" iga asi mis siia ei jõudnud või üksnes ridade vahelt välja loetav, kuid see teeks ka iga mõtiskluse seikluseks... kes teab ehk leidub ses mingi point.

Ilmselgelt ei taha ma teha mmingit nimekirja asjadest ja kaudne vihjamine viib asja liiga krüptiliseks. Iseenesest räägime ka siin poolavalikust paigast kuhu ma polegi tahtnud igat asja kirja panna.

Ohjah, veel midagi on südamel või hingel tegelikult mida lahata tahaks ning selle aja sisse mahtunud. Tunnistan et see on ehk üks neid asju mille puhul mul on kahetsusi, olen kohati käitunud nagu viimane idioot, olnud eriti mitme oma vea küüsis sellega ning mida kõike veel. Ometi on olnud väga palju häid hetki ning olen saanud abi mida hetketi olen vajanud, kuid pole kunagi suutnud ehk piisavalt vastata. Ehk ka asi mille käigus olen olnud kohe liiga palju "iseenda vang." Mida tulevik selles osas toob, ma tean ja ma ka ei tea, olen ilmselt aimanud mis järgmiseks tuleb ja aksepteerin seda kui ehk kõige loogilisemat tugemust, võibolla saan valesti asjadest aru, võibolla loodan m ingeid teisi lahendusi, kuid eks näis ma pole hetkel kindel lihtsalt. Olen suutnud selle asja piisavalt peast läbi käia...

Viimase asjaga seoses andsin juba pikka aega tagasi ühe lubaduse.

Niisiis jah nihilism peab saama annhilieritud, kooliga tegeletud ja viimaks võiks kuramuse tööturul ka vedada (sad fact: Eesti tööturg baseerub õnnele). Ma ei vahi enam minevikku ega aele oma vigades, ega anna alla. Teoorias on see kõik lihtne, kuid tean omadest kogemustest kui raske see kõik saab olema. Hetkel seda kõike kirjutades on tunne nagu mingi leek näriks mind seest ja kahtlemata koos liiga keeruliseks muutunud sõnadega nagu polekski midagi muud kirjutada, teooria ja mälestused on saanud siia kirja, tasub ehk millegi konstruktiivse kallale veel täna asuda. Iseenesest on väsimus ja palju mõtteid, sõnu mida olen öelnud varemgi kuid pole suutnud teostada. Vajan mingit meeldetuletust mis mind sel teel hoiaks, midgai enamat kui lihtsalt desktopil olev fail sisuga: "Tea miks pead tugev olema ning ole seda."

Lõpetuseks ei saa ma ehk minna üle ega ümber oma elu omajagu mõjutanud hobist mida olen püüdnud oma probleemide tõttu vähemalt mõneks ajaks endast eemale heita. Njamh larp, olen sellega ja see on mu probleemidega piisavalts eotud, et ka sellest mõni sõna vahetada. Nädalavahetusel mängul käimine kuidagi avardas mu meelt üldse (süüdistan natuke tähistaevast), kuid andis mulle õppetunni selles aspektis, et kuigi minu oskused rollimängu osas langenud seoses probleemidega mis mul larbi osas on, taipasin aga ühel hetkel kui palju ma ikkagi larpidest endist ja gemmamisest tean, ning kuidas kuramuse päralt olen end liiga palju vajalikel kordadel tagasi hoidnud. Teine mõistmine oli kahtlemata asi millele juba enne mängu tähelepanu pöörasin, et ma ei saa oma larbiprobleeme lahendada nende eest pagedes vaid neid pigem lahendades, ning osad ka lahenesid.

Kindlasti on veel paljudest asjadest rääkida. On mingisugune kahtlane mõte tegelikult kolida ümber wordpressi, kuna seal saaks tegelikult vajaduse korral mitte nii poolavalikud blogipostid parooli alal panna, kuid ma ei tea, hetkel ehk mitte.

Viimane suvepäev

2011-08-27T03:09:00.000+03:00

Võiks öelda, et veel on jäänud viis päeva augustit või et vähemalt on veel nädalavahetus, kuid tegelikult laupäev ja pühapäev ei loe. Suvi lõppeb tänasega ning need kaks järgmist päeva või kogu ülejäänud augusti lõpp on lihtsalt mingisugune hägune limbo, mis minu jaoks isiklikult pole kumbki.

Ehk teisisõnu esmaspäeval taas kool, mida ma tegelikult ka ootan...

Olen nädala sees korduvalt tundnud et mul pole kas midagi siia kirjutada või lihtsalt pole tahtnud, tegelikkuses on asju millest midagi öelda või rääkida, ehk isegi mingisugune suvekokkuvõte vaja teha...

Celtic Circle - The Dragon's Breath

Suvi möödus kiirelt, võibolla isegi kiiremini kui oleks soovinud. Kahtlemata möödus kõige kiiremini just august, kuu algus oleks peaaegu nagu eile olnud... Mõnes mõttes olen ma Juulist saadik elanud kerges planeerimata eksiilis. Võibolla algas see reaalselt sellega kui pidin lõpuks SRi ära jätma, võibolla millegi muuga. mIngi aja elasin ma jupsiva tervise ning depressiooni piirimaades, püüdes leida selgust ja vastuseid mõningatele oma küsimustele, tehes plaane mis võiksid olla mu järgnevad sammud ning hakkasin neid astuma, one step at a time, when the time comes... then i jump. Ning esimene hüpe ongi esmaspäeval.

Kahtlemata ka uus psühholoogiaeg ja ka aeg mõne muu arsti juurde, et mõningate oma tervisehädade osas selgust saada, magistritööle täistuurid ning kõik muu. Trenni osas pole kindel, kavatsen kindlat jooksmas käia ning kodus harjutusi teha, kuid muu osas on kahtlane, mõõgatrenn ei tõmba, osalt ehk soovist larbimaailmast veel mõnda aega tagasi hoida, teisalt ak sellest et Aurini ego ja snoobsus on kasvanud tasemele, mille käigus olen kaotanud tahtmise trennis käia, olgugi et varemalt suutsin teda respektida salgajuhi ja treenerina, siis nüüd on see kaheldav. Kuid Aurinist räägin natuke edasi. Siiski kui midagi eriti huvitavat tuleb, siis ehk lähen, Fyerelallile lubasin eri põhjustel minna, kasvõi pooleks mängukski kui ma rohkem ei peaks jaksama. Muidugi see võib ak kõik olla. On üks mõte üht projekti korraldada siiski, kuid ma ei tea veel... liiga palju ebakindlust sellega.

Ma väida tegelikult et vihkan larpi... kuid ma pole ka Eesti larbiga rahul.

Ehk nendest asjadest rääkimisega peaksingi esiteks suunduma sinna kaugesse aega, kus ma nädal atgasi end hilisõhtul linan vedasin. Olin vadanud tegelikult mõned episoodid Batman Beyondi kui mul hakkas tunduma, et konkreetne õhtu on sobiv aeg jalutuskäigus ja kes teab, ehk ka mõnest pubist läbi kiikamiseks. Zavoodis oli inimgrupp keda tundsin, kuid kellega suhelda ei viitsinud. Nemad muidugi vihjasid edasi Krooksule. Mõne hetke polnud ma kindel kas lähen, kuid siis otsustasin et mis seal ikka. Noh alguses oli Krooksus vaid üks-kaks mõistlikku inimest, hiljem sadasid juurde ka Oll ja V.Rasmus. Seltskonna kvaliteet paranes seeläbi tugevalt. Querr astus ka sealt läbi, sain temaga mõne hetke juttu aetud, arvestades et polnud teda teab mis ajast näinud...

Igal juhul õhtu muutus meeldivaks, enamus aega jälgisin kogu vestlust eemalt, ajades paaril teemal enamasti Olli, V.Rassi või F-i tüdrukuga juttu. Teiste inimestega vähem, kuigi jah Aurin suutis nagu ikka minu tuju rikkumisega hakkama saada, hakates jaurama kuidas ma olen käpard et ma ei tule Pööripäevale ning et kui tore oleks et ma ka ikka tuleksin, sest olen nagu ikkagi Tartu VG osa ja ta nii väga tahaks seda. Sry Aurin on hetki mil sa oled käitunud päris viisakalt ja lahedalt, ning mingia ja sa andsid trenne päris hästi, kuid enamus aega on mul su snoobsusest ja ülbest käitumisest, mis peale sõjaväge tunduvalt kasvanud on, tõsiselt kõrini. Ning mis puutub mu liikmestaatusesse... siis ma pole kindel kas mul seda üldse ongi, pigem onb olnud lihtsalt olukorrad kus olen sõdinud Tartu VG all ja puna-mustas, kuid see on ka kõik. On olnud perioode mil olen tahtnud selle asjaga kaasa lüüa, aga need on praeguseks möödas. Okei, sain ilmslet oma frustratsiooni Aurini osas natuke välja karjuda (lihtsalt jah tema käitumine viimastel kuudel, pluss ehk mõned asjad enne seda kui ta sõjaväkke suundus), naljakal kombel usun et olen temaga võimalik kord taas läbi saama hakata, kuid jah eeldaks tema poolt ka natuke viisakust.

Tahaksin öelda, et võibolal olen mina siin see paranoiline sotsiofoob, kuid niipalju kui kurjad keeled räägivad, pole ma sugugi ainbuke inimene kellel probleemid Auriniga sagenenud on.

Samas pole see blogi loodud Aurini ego üle arutlemiseks, võiksin oma läbisaamist aastate jooksul pikalt veel lahata, aga jätans elle võibolla mõneks teiseks korraks. Pealegi on se epaik ka liiga poolavalik selliseks aruteluks. Enivei... Oll suutis meeldetuyletada mu ühaenam kasvavat austust kaabude vastu, asetades mu pähe F-i kaabu, mille vastu mul õrn salaarmastus on. Tahaks endale midagi samalaadset, juurdesobiva mantliga hankida... ohjah vajaksin tegelt isegi kahte uut mantlit, riidest ja villast, nahka ma enam ei kavatse, kuigi oma meeldivus on mööda öiseid tänavaid oma vanas ja kulunud mantlis ekselda. Njah, plaanid kui vaba raha tekib. Mantel ja kaabu.

Well... mingi hetk möll vaibus ja suundusime laiali, liikusin koos Olli, Aurini ja Üloga Zavvi kus istumsieks ruumi polnud ning siis liikusime nö kodude poole. Aurin lahkus esimesena, ning liikusime kolmekesi edasi, kus Ülo püüdis mult kätte saada pihtimusi selle kohta, et mid jkuhtus et ma nüdü larpi vihkan (seni oli selle küsimuse vist esitanud ainult Daleios kui temaga tolle nädala esmaspäeval kokku sattusin), vastasin umbmääraselt mõningad peamised põhjused, ei jõudnud täpsustama hakata sest ta pööras koduteele ära. Jalutasin siis lihtsalt Olliga ning ajasime juttu, rääkides alguses larbist ja arvutimängudest ning jõudes välja elu ja paljude muude asjade juurde. Mingi hetk lihstalt istusime tänavanurgale maha ning vestlesime veel mõnda aega ning siis läbi väga varavarahommikuse tartu kodu poole. Meeldiv tagasirännak oli... mõnda aega möödas sellest kui sellisel hommikutunnil Annelinnast tulin ning tunne oli ka hea, tunduvalt selgem kui enne.

Arvestades mõningaid minu ja Olli vahelisi vestlusi viimase poole aasta jooksul tundub, et ta on mures minu pärast, st ühe konkreetse asja osas, kuid mõistan teda selles küsimuses.

Blind Guardian - Otherland

Edasine aeg möödus vaiskelt, omades omi momente. Püüdsin oma Pathfinderi kampaaniat jätkata, kuid edutult, kuna inimeste libises kogu aeg käest ära. Tervis ja meel olid mõnel hetkel veidrad, kuid seda on olnud asjad juba tükk aega. Kirjutamise osas on praegune aeg olnud tulus, arvestades et olen kirjutanud moderni urban fantast seiklust ning siis mu uusimat steampunk leiutist (olles tunduvalt mõistlikum kui tuumapunk). Natuke ideesid on ka minu kampaania juurde rakendatud olnud. Muude asjade osas muidugi vahelduva eduga tööotsingud. Kolmapäeva õhtul jalutasin mõnda aega linnas ning ajasin Yoshyga juttu, kuid see selleks, neljapäeva õhtu oli see mis tegusamaks kujunes.

Õhtuste plaanide sekka kuulus siis ulmekirjutajate koosistumisele minek. Peale mõningast päevaajast askeldamist jõudis siis õhtu kätte ning sai siis Suudlevate Tudengite poole liigutud. Taverna välikohvikus nägin aga Zelorit ja Argkunni kellega juttu ajasin. Kuidagi suutis kogus ee asi minusse jätta aga ebameeldiva tunde, ok... mul on aegajalt vastureflekse inimestele, ning Zelor sai ka ühe võrdlemisi halva naljaga hakkama, nii et polnud vist üllatav. Kohale jõudes tuli välja, et peale minu on veel ainult kaks kirjutajat +1 iniemne, kes oli üks kirjastus fantaasia inimene. Olin mõne hetke nii mõttes eemal, et suutsin jätta endast mulje kui täiesti teadmataust inimesest, st. unustasin hetkeks ära Kirjastuse Fantaasia olemasolu :P Aga samas sai tolle inimesega teatavaks et Fantaasia on see koht mille kaudu ehk kunagi mõni lugu avaldada, ma pole kindel mil täis raamatuni jõuaksin, kuid mingi loo püüan küll täheaega sokutada.

Muuseas sain ma kergenduseks teada, et see Imeulme mõiste (fantasy kohta) on miski mida õnneks vaid mõned veidramad isikud kasutavad ning üldsus on selle maha vaikinud. See et see jutulaboris kirjas on on ka vist miongi eri juhuste kokkusattumus. See polnud mulle nii suur probleem, kuid hea et see mõiste pole kuidagi varjatult üldkasutusse liikunud. Samuti tekkis mul tunne, et kuigi paar inimest on lahedad ning et nendega võib suhelda, siis eelistan ulmerahva setegmistest suuremas osas eemale jääda, tegu seltskonnaga milles on rohkem intriige ja draamat kui larparite seas :P

Aga jah, mandi saabumisega saime lõpuks kirjutamise kallale asuda. Teema: Impeeriumi õhtud ning žanr vabalt valida. Mõtisklesin hetke, leidsin peast paar ideed ning suundusin kohe neid 19. saj meenutavasse maailma liigutama. Ehk siis hakkas valmima midagi mida kaudselt võiks iseloomustada märksõnadega koletisekütid, libahundid, pseudolondon, steampunk. Igal juhul kavatsen selle pikemaks vormida, ning vastukaja oli igati produktiivne, pluss teiste inimeste lood.

Blind Guardian - Bright Eyes

Kuulan mingi üle kuu aja taas BG-d. Meeldiv... tänane päev möödus asjatades ning vaikselt multitaskimise poole suundudes. Hulk mööda linna liikumist ning kooligas eonduvaga tegelemist. Õhtul vedasin end linna jas eltskonda mis sisaldas paari-kolme tuttavat. Midagi erilist polekski selle kohta rääkida kui aus olla, sai pirol istutud ning siis pubidesse vaadatud... Ajhaa sain "Kardinali mõõgad" läbi loetud, nüüd on mu lugemislistis järgnevad laenutatud esemed: "Hyperion," "Tiiger! Tiiger!" ning Medieval Herecy," kui nüüd paari lõputööga seonduvat asja mitte arvestada.

Raamatutest võiks ma üldse eraldi posti kirjutada, mida ma ehk homme ka teen

Hetkel ilmslet midagi übertarka nagu nädalast rääkida poleks. Postituse algus sai tegelikult kirjutatud reedel, nüüd on käes juba laupäev,...s eda see vaikne kirjutamine teeb :P Loodan tegelikult et homme on soe ilm ning ehk isegi piisavalt soe vesi et julgen suplema minna, kuigi kahtlen selles.

Liiga väsinud, et rohkem kirjutada.

Tuumapunk

2011-08-18T15:23:00.000+03:00

...pole ilmselglet minu teema :P

Aga asjast pikemalt rääkides, läksin eile Creppis toimunud Tartu ulmekirjanike koosistumsiele, jäädes sellele sellele muidugi mingi 5-10 min hiljaks. Well kohale jõudes sain teada te nad alustavad üldjoontes seda etteantud teemal kiejutamisega, aegas elleks jäeti alguses 20 min tõstes seda üle pooletunnisele ajale. Teema oli Raudkull ja täringuga veeretati mille zanr mis mulle kohe väga ei istunud... Tuumapunk. Esiteks pole tegu reaalse žanriga vaid millegiga mis Estconnil välja mõeldi, põhimõte on selline et see võib olal ükskõik misasi, ainult et tuumareaktorid peavad olema. Noh asi oelks võinud hullemini minna tegelt... oelksin võinud saada erootilise fantaasia

Algne kahekümneminutine ajapiirang oli minu jaoks liiag vähe ja ausaltöeldes nihkumine ei aidanud väga palju. hakkasin vormima paika maailma ja selle tausta ning ideesids elle jaoks, kuid ei jõudnud tegevuseni. õigupoolest olin sunnitud toppima lihstalt midagi lõppu. Üldjoontes rääkisin lihstalt ühest kahtlasest planeedist, seal teenivast leitnandist ning Raudkulli nimeliustest Gunshippidest, mida kohmakalt kegreteks ründealusteks tõlkisin (eestimeelde lahingukopter ei oleks sobinud). Asja ettelugemine mul võrdlemisi venis ja põhiviga oli nagu mulel välja toodi, liigne maailma kirjeldamine sündmustiuku asemel.

Samas polnud see midagi faili, arvestades et selle istumise ja kirjutamise eesmärgiks oligi suuta panan oma mõistust kirjutamsie mõttes kiirelt tööle ning võimeliseks kirjutama ka muudes žanrites kui tavapäraselt harjunud. Fantasy, sci-fi ja küberpunk on minu jaoks ok, õudus ma ei tea, tuumapunk on lihtsalt mdiagi millele ma pihta ei saa ning erootilisele ulmele ütlen ehk lihtsalt ei. Lodoame et järgmine kord läheb žanri osas paremini. Samas jälle see lähenemine in suurepärane võimalus enese osksute arendamiseks nii et käin ilmselt edaspidigi seal kui võimalust juhtub olema.

Teine asi on ehk see et peaks püüdma ise ka ulmejutulabotisse kirjutada.

Aga jah, peale seda asja ei viitsinud ma hetkel pikemalt Creppi jääda. Olin lihstalta rvanud et seal käib mingisugune koosistumine ja vestlemine. Ning avlmistanud ette mõttega, et lähen sinna mingi tunnikeseks kohale. Mitte et kell on üheksa läbi ning olen ikak veel seal. Edasine arutelu keskendus mingisuguste kokkutulekute ja Hargla poole mineku ümber ning tunjhdsin et konkreetsel momendil eohkem ei jaksa. Ajasin veel hetke väljas Priiduga juttu ning siis tagasi koju, kus facebooki vahendusel natuke S.Rassiga vestlesin.

Peale seda unustasin end natukeseks HoMMi mängima (seetähendab kuuendat hommi :D) ning avastasin et kell oli pool kolm saanud. Sealt edasi kirjutasin üht pooleliolevat asja ning siis uni.

Kui nüüd järgi mõtlema hakata, sisi ilmslet tean millest mu unisis tingitud on, kuid ei saa hetkel puhkust lubada... vaja asju ära teha

Ma pole munchkin, ma olen lihtsalt ühe mehe adventureing party

2011-08-16T11:50:00.000+03:00

Awesome unenägu ehk munchkinmaag Ghosti seiklused, tuntud ka kui ühe mehe adventuring party:

Asi algas sellega, et olin mingisuguses kujutluses teispoolsuses ja mõtisklesin selle pildi üle. Sisuliselt nägi kogu asi välj nõnda et hinged läksid mingisugusesse metafüüsilisse merre, ja kohati liikusid sealt edasi veealustesse linnadesse, otseses mõttes paradiisisaartele (õndsate saartele oleks ehk parem termin) või mingisugusesse taevalinna. Chillisin seal kujutluses ja käinis ujumas (ma ei osanud vist tolles unenäos ka ujuda) ning siis asi nihkus tavaliseks rannaks. Mäletan et mul oli kusagil mu seljakott rõivaste ja toiduvaruga, viimane koosnes merekivi kommidest ja präänikutest. Käisin veel ujumas/suplemas ning sattusin mingi mehega kes mind tundis, kuid mulle ei meenunud. Ohwell...

Sealt edasi asjad nihkusid ning öö oli kätte jõudnud. Kas oli olnud lihstalt loamp nihkumine hilise õhtu peale või oli mu unenäomina midgai muud vahepeal teinud või nt. maganud :P seda ma enam konkreetselt ei mäleta. Aga hulk tuttavat rahvast oli kohapeal kellega juttu ajasin. Mingi hetk ajasin taga oma seljakotti, lootes et keegi pole seda ära varastanud. Plaanisin juba vaikselt hakata seda loitsuga enda juurde tagasi kutsuma, kui avastasin et hajameelsusega olin ma selle endale selga unustanud. Pomisesin ja läksin tagasi magamiskohta otsima.

Leidsin mingi punkti, kuid jäin siis magavat Elinit jälgima. Midagi oli viltu ja hakkasin kahtlustama et ta on seestatud. Aura lugemine ei tahtnud mulle vastust anda või lihtsalt õnnestuda, nii et läksin ja küsisin talt otse. Silmad välmad välgatasid korra põrgulikeks, vihjates et mu oletus oli õige. Halvasin ta kuidagi paigale ja nõudsin et ta Elinist jalga laseks ning ta hinge rahule jätaks. Deemon naeris et hinge jaoks on juba liiga hilja. Vastasin külma rahuga, et hingi ei saa kunagi tegelikult hävitada ninb neid saab ka neid hingesööjatest päästa. Selle demonstreerimiseks tõmbasin ma põrgulisest Elini hinge välja ning panin selle vormituda oma käe ümber tiirlema. Sellele järgnes pagendusloits, mida pidin poolepealt eksorsismiloitsuks ümber vormima, et deemon koos Elini kehaga põrguasandile ei põrutaks. Seejärel hing kehasse tagasi, kiire taaselustamine et asju korralikult paika saada. Jätsin endise seestamisohvri rahulikult puhkama.

Yoshy või keegi teine kobises kohapeal midagi mu munchkinluse üle, ja hakkasin vastama et olen one man army kuid siis mõtlesin ümber et ei, i am a one man adventuring party. Tõmbasin sisi endale keebi ümber ja läksin magama. Kuuldes veel seda kuidas Maarja mu kallal korra nokkis, et mu magamaminek näeb awww välja.

Ghost, 16. augusti hommik

Niipalju siis unenägudest. Mind kummitanud unenägu suutis ka lõpuks maha rahuneda, eelmine esmaspäev oli viimane kord kui seda nägin. Ilmselt jah mu alateadvus on end selle küsimuse osas maha rahustanud, pluss arvan et teisipäevaõhtune vestlus aitas selles osas kaasa.

Eilne õhtu viis mind linna jalutama ning peagi märkasin ma enda ees olevat tuttavat kiilaspead ja S.Rassi. Saime kokku ning ajasime juttu. S.Rass küsis mult Selle kohta milall siis lõpptulemusena mõtlen SR-i teha ning et tal on tegelaseplaan ja rääkis siis ühest kahtlasest fantasy loost, mida ta lugenud oli. Well asi liikus edasi ja seltskonda lisandus Curunir kellega veel juttu ajasime. Siis juba liikusime Möku eest edasi Treppi, kuhu ilmus Daleios. Arutlemise ja rääkisime asjade üle. Oll arutles kuhu edasi minna, et kas siis Krooksu kus Cele mingi seltskonnaga istus või siis Püssi kus istus Lohe koos mingite USA mariinide või kadettidega, Enamikku rahvast ei köitnud väga kumbki variant. Istusime edasi kuni lisandusid ka V.Rass ja Mikey.

Mingi hetk läks S.Rasmus ära ning meie liikusime linna edasi. Rahvas läks ikkagi Krooksu ja chillisin lihstalt kaasa, ajasime muidugi igasugsutel teemadel juttu, meenutused mingitest kunagistest seikadest jne. V.Rass püüdis veenda meid Eve Online mängima :P Liikusime Krooksu kus Cele nagu ikka "lärmakas" oli, well am ignoreerisin teda, ajades põhiasjalikult juttu seltskonnaga milelga olime sinna tulnud. Enamus nende juttu puudutas mütokat mis kõlas küll täielikult nagu mingisugune alkofest (oot see ongi seda ju olnud kõik need aastad...). Nemad läksid Cele poole edasi, kuid meie jäime linan istuma, kuan see tundus põnevam/huvitavam.

Siis lihtsalt mööda linna edasi liiklemine. Mingi hetk lahkusid ka V.Rass ja Mikey ning jäime linna. Chillisin veel mõnda aega kaasa, kuid väsimus ja osa seltskonna liigsus jõudsid mulle lõpuks kohale ning läksin koju magama.

Mis muidu elus toimunud, mitte midagi sellist millest ehk pikemalt rääkida. Eelmise esmaspäeva õhtu oli veider. Kustutasin toona kirjutatud posti ära, kuna tundsiun et said sellega kõike ndale vajaliku välja öeldud ning tundsin et epaksin siin rääkima rohkem tehtust ja toimunust. Ohwell... Olliga sai ka natuke neil teemadel vesteldud.

Aga tegelikult mul aitab rääkimissest, ehk teen mingi hetk ülevaate suvest kus käsitlen momente, milelst poile jõudnud kirjutada

Abney Park - Death of The Hero

The same dream again..

2011-08-04T12:32:00.000+03:00

Täpsemalt küll mitmed korduvad elemendid mõnes unenäos mida öö jooksul, tavaliselt enne ärkamist näen (või kas ikka, arvestades et unenäod on hägune bisness). Seda tüpi unenägusid on mul juba oamjagu suve jooksul olnud ning hetkteks olens eda juba mitmel ööl järjest näinud. Igatsus? See et ma olen sügisega arvestanud (ning juba ammu leppinud). ma ei tea, igal juhul on paar kindlat elementi mis mind ikka kummitavad. Nende seas ka ehk üks asi millel liiga palju mingi hetk lasin oma mõtteilma kummitada. Arvan et see on tegelikult mitme teguri, muuhulgas ka asjade mis antud teemasse ei puutu mõju et neid unenägusid näen.

Ma hüppan praegu neilt asjadelt eemale, kas ma jõuan ka tagasi nende juurde, eks näis. Olen nädalavahetusest saadik haige olnud ning mu tervis polnud teab mis usaldusväärne juba mõned nädalad. Arvan et mitte külmetusse puutuvate tervisehädade osas oli see esimene kord kui mul mängukorraldus reaalselt tervisele hakkas. Aga jah, nädalalõpul: palavik, jamad kõhuga (kas ikka külmetus?) ning jupsiv kurk. Paaril viimasel päeval on olnud kurk ainsaks osaks mu tervisest mis vilets on olnud. Kuigi tänane hommik algas küll halva enesetundevooga.

Aga olgu asja juurde jmillest pikemalt tahtsin rääkida... SRi ärajäämine ja selle põhjused. Soovisin foorumis rääkida asjast lühidalt, mitte väga laskuda asjadesse milleks see koht ka polnud. Siin poolavalikus kohas on aga mul tahet ja julgust selleks rohkem. Kesine mängukoht, puudulik gemmtiim (vaid kolm mängujuhti, täiskohaga asjadega tegelemas vaid üks, teistel kas ajapuudus või tegelemas asjaga piiratumal määral), isikliku transpordi puudumine, ühe mängujuhi tõsine ajapuudus (kujutan ette et tema praeguse ajalise tihedusega ei tahaks yoshy ennast mingi nädalavahetuse ennast rihmaks joostes ka veeta) ja teise terviseprobleemid, plott oleks tahtnud rohkem töötamist, asjad oleks küll ok olnud keskmsie mängu jaoks kuid lõpptulemusena oli ka mõistmine et nii koht kui ak plott võiksid sarja viimase mängu jaoks olla kordades ägedamad. Võibolla sisi kokkuvõetult kohaprobleemid, tõsised korraldusalased probleemid ja vajadus teha midgai paremat kui lihtsalt mäng.

Suurem osa selelst sai läbi võetud Yoshyga pühapäeval rääkides. Häiriv asi mida mõlemad avastasime, oli see et kui püüdsime mängust suhelda läks meie tuju järjest saastemaks, aga kui meie jutt liikus muudele teemadele siis järsku suutsime vestelda kõigest palju rohkem ning meie tujud tõusid, justkui vihjates et me kumbkki pole tegelikult konditsioonis mängu tegemiseks. Yoshy argumendid olid ka piisavalt tugevad, eriti need mis puudutasid seda et oelme mängude osas omaenese lati liiga alla lasknud aj et SRil pole hetkel piisavalt palju inimesi selle kallal töötamas. Sest tegelikkuses paljud meie parimad ideed sündisid ja said seltskonnaga koos läbi töödatud just siis kui meil oli veel 4-5 liikmeline tiim, mitte 1,5 gemmi nagu Yoshy praegust ja eelmisesuvist olukorda iseloomustas.

Usun, et tegelikult on võimalik terve mäng üksinda valmis kavandada ja plottida, pole kunagi selles kahelnud, kuid tean ka kuivõrd hea on mängu kalalal, eriti sellise kallal mis mei hõlma ühte väikest ja kindlat seltskonda, töötada korraliku tiimi ning tihedate kosoolekutega. SR on tegelikult tiimitöö ja võimalik et oma löögi andis sellele ka Rasmuse lahkumine. Mäletan et kui kunagi esimesed kaks mängu koos Dalei ja Yoshyga sai tehtud sisi nägime seda et meid oli ainult kolm (ok teisel oli Oliver poole kohaga korralduses) tõsise probleemina, eriti olukorras kus üks oleks võinud meist ära kukkuda ( ala et keegi saab mängupäeva hommikul ootamatu haigushoo) vana sarja ajal oli ju tugevaim külg asjaga aktiivselt tegelenud sõpruskond kes me ju olime... Võibolla ka põhjus miks ma ühegemmi korraldustele kohati kõhklevalt vaatan.

Tegelikult võtsin ma endale peale toda koosolekut 24 tundi et mõelda läbi võimalusi ja et kas ma ikka ise ka tahan mängu teha, see tõi päris korraliku masendushoo endaga kasa ja planeeritav ajaühik kasvas 72h peale, lõppedes kolmapäeval toimunud kooolekuga, kus sai veelkord läbi planeeritud kõik sammud ja probleemid,s eekord siis koh kuribohiga. Lõpptulemusena sai otsustatud, et kui teeksime lihtsalt mängu siis võiksime praegu ennast kahe nädalaga tappa ja panna kokku mängu, kuid tegelikkuses on hetkel probleeme selle tegemiseks liiga palju ning ei tasu ennast tappa mänguga mis poleks piisav sarja lõpetuseks.

Lõpuks kui edasilükkumisteate üles lõin tundsin kergendust. Olen rääkinud siin korarlduslikest ja tiimi poolsetest põhjustest, mis üldisel skaalal on olnud primaarsed põhjused, nüüd jõuan üldplaanis sekundaarsete kuid minu jaoks isikpikult primaarse põhjuseni. Mu tervis. Viimased nädalad mängukorraldust olin tihedalt halva enesetundega, ärritusin ja väsisin kähku. Ma ei adunud seda kohe mängukorraldusega seonduvana ega ei taibanud ma enne pühapäevast koosolekut. Kusjuures Iti esitas mulle üks hetk hea küsimuse mõned nädalad tagasi, et kui ma ei taha ega suuda larpidel käia miks siis ma korraldan. Väitsin et see säde on mul veel korraldamise osas olemas, kuid avastasin et lõpptulemusena et see säda vajab puhkust, sest lõpptulemusena hakkasid mitmed mu larbil mängimise probleemid välja lööma ka korraldamise osas, hakates lõpuks mu tervist mõjutama ning olekdis võinud tekitada jama isegi kohapeal kui asi oleks mänguni jõudnud. Püüdsin iseennast selles osas üle mängida kuid piir tuli lõpuks ette. Lihtsalt mul polnud hetkel südant mida selle mängu alla panna.

Siin oleks siis nüüd kokku võetult nii primaarsed kui ka sekundaarsed põhjused. Luban vaid seda et mu enese uastusest SRi vastu ja sellest väiksest tahtest selle maailmaga tegeleda, tuleb ilmselt kunagi üksikmäng mis paari mänguga toimunu kokku võtab ja lõpetab

Ning taaskord see point et ma olen kõiges muus praegu tugevam kui larbis. Viimane olles siis muabsoluutne nõrkpunkt millest siis sai nüüd täiel määral puhkus võetud. Fyerellaliga on ka ilmselt see seis et kui leian põhjused või tahte siis lähen, hetkeseisuga on veel mõte et ma ei lähe, nagu am ka Monale paar nädalat ütlesin, kuni suudan asjad enda jaoks välja selgitada. Ma ei vihka larpi, kuigi tunnen et saan nüüd sellega jamamise alt vabanenud aega kasutada kõige selle jaoks mis mind hetkel rohkem huvitab, ega pole ma lõplikult quittinud, missest et olen mõnele inimesele seda maininud. Kui olen leidnud põhjused ja tahte, ning ennast oma "larbitõvest" välja puhanud, siis ma ilmselt tulen tagasi, kuid ehk ainult pisiavalt lahedatele üritustele ja korraldama.

Enne ütlesin ma et Üks Lihtne Tööots oleks ehk olnud see mäng milelle oelksin pidanud suvel jõudma, kuid nagu am ka välja tõin seda ainult settingu poolest. Drachenfest (mitte et mul oleks olnud erilist võimalust sinna minna) oleks see mäng olnud, ning seda Irve kirjelduse põhjal mängust, mitte Jaanuse poolsetel põhjustel.

Kuid olen iseenda jaosk juyba liiga palju larbist rääkinud. Mul ona sju mdia teha ja püüangi nüüd läbi mõelda mida esiteks ette võtta

Suvepäevad vol 2

2011-07-28T10:23:00.000+03:00

Kell on kaheksa hommikul, ohwell hommikune õhk teeb head ausaltöeldes. Eilne peavalu oli õnneks ajutine asi ning ausaltöeldes päev läks peale seda ka paremaks.

Muidugi kõik asjad ei alanud kenasti. Nimelt mingi hetk silmasin kahte jommis tüüpi lohistamas kolmandat, ning seda ühikakoridoris. Ignosin seda ja läksin tagasi oma tuppa asjatama, hiljem avastades et troo tüüp magab köögipõrandal, selja peale mingi kirjutis soditud. Tekkis tunne nagu mul hakkaks halb, et nõnda siis koheldakse oma natuke liiga palju joonud sõpra/tuttavat, kas nad ei tahtnud teda tuppa magama või oli see mingi haige nalja pärast... ma ei tea... Läksin mainisin seda adminile, kes hiljem rääkis et oli tüübile kiirabi kutsunud kuna ei suutnud teda üles ajada. Ohjah... vähemasti oli tüüp külje peale magama jäetud.

Arvan et liigun edasi natuke paremate asjade juurde. Käisin täna ka suplemas, niong avastasin et suudan end mingil määral veepeal hoida. lühidalt nagu suudan ka veel liikuda aga paistab et sel harjutamisel on isegi mingi võit olnud...

Muidugi nüüd jõuan ma üphe ebameeldivuse juurde, mis mind esmaspäeval tabas... avastus et mu mobiil ei tööta. Proovisin seda laadima panna (kuigi mäletasin et aku polnud nagu tühi olnud), vaid avastamaks et asi ei reageeri ka sellele. Vandusin ning läksin teenindusse, kus peale mõningast jamamist anti mulle asendustelefon, mis näeb välja nagu oleks ta niimõndagi üle elanud. Kuan nad pidid mulle kõigepealt teada andma kas asi läöheb garanatii alal ning kui palju asi orienteeruvalt maksma läheb. Pean ütlema et olin paranoiline kopgu asja osas, tean et mobiiliteenindused omavad kalduvust igasuguste pisijamade (ning ka nende eest mis pole vigase kohaga seotud) garantiid tühistama. Eile tuli mulle aga sms mille läbi sain teada et mu telefon on saadetud kuhgugi karmimasse parandusse, uurisin teenindusest ja sain vastuse mid aolin kahtlustanud, kui nad lihtsalts ellise teate saatsis siis garantii on alles. Seegi eha uudis, ainult et pean olema selle asendustelefoniga kuni mingi paar nädalat.

Õhtul sai üle hulga aja drägonit tehtud, midagi mida tükka ega ootanud olin. Rasmus bitchis küll kergelt selle asja kallal, et ma Pathfinderit tegin, aga muidu oli ok ja lahe mäng. Ma ei tea mis tal õigupoolest Pathfinderi vastu on, saaksin aru kui Oll tuleks välja mingi tema meelest oli vanas asjas see ägedam loogikaga, mida mõista suudan. Okei Barbariani rage powerite osas seda bitchimist ma mõistsin aga muidu. Mõneti lööb siinkohal pähe kogu see teeema LoL vs DoTa, kus nagu nii Rass kui ka Kuriboh hullult põiklevad eemale vastamast miks nad viimast esimesele eelistavad. Konservatiivus? Vanade asjade eelistamises kinni olemine? Ning arvasin, et mina kipun viimast eelistama :P Ok mul oelks ilmslet üks põhjus miks DoTAt eelistada ning see ons elles, et tamaga on mugavam kohapeal LANida.

Aga hetkel pigem mängu juurde tagasi. Gloomshire on häüstiplaneeritud asulaid minu mõttes. Läksin võrdlemisi lihtsalt selles osas, sünge ja kahtklasevõitu asula, veel kahtlasem ja neetum mets seal juures ning selle sees paiknevad hauakääpad. Võrdlemisi standard mäng oli tegelt, mis jätkub...

Ohwell aga palavus on tuppa hiilinud, nii et lõpetan

2011-07-27T12:17:00.000+03:00

Linkin Park - In The End

Ma pole küll kunagi Linkin parki otseselt fännanud, kuid see lugu on olnud üks mu alatisi lemmikuid. usun et see hakkas mulel kunagi meeldima tema video pärast, ellu tärkav tühermaa... lendvaalade ja monoliitse ehitisega. Laulu enese meeldima oli asi mis mind ilmslet teisejärgulisena tabas. Olles paadunud in the end tüüpi mõtete mõtleja, siis olen kahtlustanud et sel lool on mulle mingisugune varjatud tähendus mida ma otseselt.

Oeh... üle nädala 25 oldud ning ei tunen erilist vahet vanuse osas. Ei hakka ilmselt tundma enne paari kuu möödumist, kuigi 25-seks olen küll suutnud ennast tunnistada, erinevalt eelmisest aastast kus veel pool aastat hiljem tahtsin öelda et 24. Vanusekriisid ja muu selline teema on mul nagunii mingi kahekümnest saadik olnud, nendest olen vähemsti nüüdseks lahti saanud. Tegelt kohati tunnen ennast ikka liiga vanana, kuid olen õppinud seda tundmust lõpuks üle elama. On küllaga asju mille puhul loeb rohkem pealehakkamine ja kehtib see kui vanana sa ise tunned (ohwell... mõistuse piires ikkagi) Võibolla on see jama ka selles olnud, et ma pole kunagi tundnud end päris enda vanuses, pidevalt on tunne et vajaks kõige jaoks rohkem aega ja liiga vanana tundsin end tartu tulekust saadik. Tegelikkuses on hea küsimus kas olen sellest jagu saanud... pinna peal vähemalt.

On asju milles olen targem... eriti peale just viimase aasta kogemusi...

Natuke naljakas, eelmine nädal oleks võinud olla kuidagi nagu sündmusterohkem, vedasin ennast kahel õhtul Soronturi poole mänguõhtule, kus ma tegelikult ääretult vähe midagi mängida sain. Olin esimesel õhtul ühes Maffia voorus jutustajaks ning teisel õhtul sai Munchkinit ja DoTA-t natukene, planeeritud demmamiseni ma ei jõudnud, samas vist ei jõudnud Marten oma Akna mängu ka teha. Ohwell... toit oli kohapeal hea ning vahepeal seltskond ka... viimasel oli kõikuvust ja mõlemal õhtul leidsin end olukorrast kus tundsin et aitab inimestest ning et lähen koju. Teisel korral sain isegi autoga :P

Mõnes mõttes ma kahetsen et ma Shadowrunnile isegi npc-ks ei läinud... mitte et ma PC-ks oleks saanud või midagis ellist. Ausaltöeldes pole siin midagi sellist et mängul oleks toimunud midagi sellist mis nõnda tõmbav oleks olnud... ei, asi oli pigem õhustikus, mulle meeldib kohutavalt Shadowrunni maailm (ehk küberpunk meets fantasy) ning olustiku poolest oelsk hea meelega sinna läinud. Võibolla oli just sama asi ka Fadinguga, mäng is epolnud nagu midagi erilist kuid maailm ja õhustik meeldisid.

Abney Park - Airship pirates

Minu ja larbiga on üldse nii olnud, et ma polen poole kohaga loobunud, kuid tegelikkuses lihtsalt puhkusel. Mind ei tõmba lihtsalt mängudele, isegi teatav vastumeelsus lööb vastu, nii ürituste kui ka mõnel juhul neil olevate isikute vahele. Lisaks on ülepldse teatav tülpimus, tüdimus ja väsimus ses küsimuses. Ma suure tõenäosusega (90%) ei lähe varjutuulele, sest lihtsalt ei suuda leida konkreetset põhjust miks minna. Fyerellal on ka paik kuhu ei tõmba, kuigi tõenäosus tema jaoks oleks nagu suurem. Juhtusime tegelikult kogus eda larbiasja Chloega rääkima, mille käigus sai nagu põhitegurid läbi vaadeldud: et mängudel pole enam midagi otseselt huvitavat ja uut, pole enam seda erilisuse tunnet ning kõik muu. Omaltpoolt oleks mul veel üks põhjus miks pikemat pausi hoida. Kunagi oli larp paik kuhui läksin lihtsalt nädalavahetuseks jamade eest varjule, nautima teist maailma ja aega, omama seiklusi. Kuid ma pole enam mõnda aega suutnud hoida oma jamasid kodus ja nende mõju on ilmselgelt ka mulle larpi sisse pugenud. Lisaks on veel mu "larbipalavik," ehk sisi see kui kähku ma mängudel ära väsin, peavalud, suutmatus mängida, suutmatus mõelda ja muud teemad mis mul tekivad. tahaks tulal ja üritust nautida, mitte njah tulla kohale ja olla veel surnum. Arvan et mingi hetk tulen ma taas tagasi kui olen suutnud leida põhjused mängimiseks, tahte ja ilmslet mingi hea mängu, sest miski minus siiski tahab veel larpida, väike hägune sädemeke, mida kavatsen hoida mõneks heaks ürituseks.

Mu sisejamad mõnevõrra mõjutavad mind ka korraldamisel, väitsin tükk aega et korraldada ma tahan ja suudan. kuid tegelikkuses on frustratsioon ja väsimus mind selle juures palju rohkem rünnanud kui nad pidanuks. Kuid tegusteme sellega edasi. tuleb küll viimane SR, aga ta tuleb.

Agalloch - Haunting Birds

Iseenesest kuhu ma nüüd jäingi... Sai Soronturi pool chillitud ja Kuribohiga koosolekuid peetud.Nädalalõpul oli aga hansakas, mis minust seekord suht täielikult mööda läks. Peale paari inimesega lühidalt juttu ajamise ma sellega rohkem kokku ei puutunud. Nägin iseenesest ka paari tuttavat keda ammu näha ei saanud, kuid kõik. Laupäeval sai käidud mängukohta ülevaatamas ja sellega mõned jamad avastatud, iseenesest o9li mõnus sõita mingitesse teistesse Eesti nurkadsse + hea jalutuskäik läbi looduse. Siiani hämmingus selelst kuidas ma ei tundnud äar soosaart kus ometigi olin varem käinud. Sealt tagasi tulles oli mu tuju võrdlemisi mõrkjas, kohavariant polnud iseenesest kõlbmatu, ei a oli kasutatav aga ilmselgelt olin lootnud rohkemat. Vaatasin ühe kiire alternatiivi ak välja juhuks kui edasise arutluse või mingite jamade tekkimise korral minna. Tartus tagasi käisime Kuribohiga metros, kuhu peale einesaiade tellimist pidime ka varjule jääma, sest väljas oli järsk vihmatorm tekkinud. See möödas suundusin ma koju.

Pühapäeval oli nagu plaan et S.Rass teeb drägionit kuid see jäi ära...

Solitude Aeturnus - Beneath the Fading Suns

Tervis on olnud kahtlane, terve eilse päeva olion lihstalt peavaluga rivist väljas, ei suutnud eriti ei kirjutada ega midagi muud olulist teha. Iseenesest võisin ma eile ujumas käies külma saada, kuid siiski... olen selliseid kahtlasi peavalupäevi varemgi omanud, seekord vähemasti silmad ei valutanud. Kuid muyidu jah veidrad hood tervisega, nii füüsilise kui vaimsega. Hetkeseisuga handlin veel mõlemad ära.

Ujumisest räääkides, olen leidnud selles oma rahustuse, olgugi et on hetki kus tunnen masendust sel teemal et ei oska seda ju tegelikult, lapsepõlves ei pakkunud ujumine mulle huvi ning mingi aeg hiljem kujunes mul välja mingisugune. Püüan praegu vaikslet õppida, kuid õpetus mida kasutan arvestab rohkem basseini kui jõega, pean lihtsalt ise loogilise mõtlemise kokku võtma ja modifikatsioonide vajadusega arvestama. Kaelane vette minnes on siiani probleem, et vool hakkab ennast tunda andma... teine jõekäänak võtta või siis minna Anne kanalisse, kuigi viimase vee kohta kuuleb igasugu õudusjutte ning jõeäärne ujumiskoht on vähemastiu ülesjõge linna eesotsas.. Igal juhul kui vette saan, siis ma ei taha enam tükk aega välja tulla.

Oeh... arvestades hetkest palavust siis on küll tunne et täna veedan küll tunnikese vees...

Tristania - Equilibrium

Tundub nagu oleks peavaölust rääkimine olnud halb valik, kuna midgai nagu annaks nüüd taas tunda. Võibolla on see lihtsalt päike ja palavus... ma ei tea. Mingil määral tahan hetkel magama minna, kuid on asju millega pean tegelema ning päike ei laseks seda mul teha nagunii...

Okei, lõpetan hetkel (tegelt üpool posti kirjutasin ma öösel enne magamaminekut enivei). Peavalu on suutnud tagasi tulla...

25

2011-07-16T23:38:00.000+03:00

Ööpiknik oli huvitav, õigupoolesta lustasimse seda pirogovilt ning olime siis sunnitud vihkam tõttu edasi liikuma. Valisime lõpuks oma asupaigaks Toomkiriku varemed, lahe oli seal liivapõrandal ja kivide keskel istuda, ainsaks valgusallikaks Dräguni kaasavõetud latern. Awesome oli ning lõpuks täheldasin et kell on liikunud momendile kus mu sünnipäev oli kuupäevaliselt kätte jõudnud. Well... mingi hetk viskas mul inimestest üle ning kadusin lihtsalt linna jalutama. Võtsin ette viimasel ajal tavapäraseks saanud marsruudi kõndides üle Narva mäe Raadile ning peatudes siis alles linna servas. Mõnes mõttes just tagasi kõndides leidsin end "igaviku servalt," õigupoolest olis ee üks koht, mis mulel eriti praegu valgete öödega meeldib. Kas see on endine karjäär (minu oletus kergelt järsu liivakalda põhjal) või lihtsalt mingisugune loomulik süvik, võibolla isegi natuke mõlemat. Valdavalt selline metsa kasvanud süvik mille serval mul istuda ja elu üle mõelda meeldib Nõrkus vaate vastu "kõrgustest."

Aga jah peale seda vedasin end koju istusin veel paarkend minutit arvutis ja siis koju. Hommikul oli meeldiv asjaolu, et ma ei ärganud õnnitluste peale, vaid lihtsalt ärkasin, asjatasin ning alles siis hakaksid need sadama. Päevast endast polegi nagu midagi rohkemat rääkida, käisin vahepeal natuke linnas, viskasin Kolme Ahvi pubile pilgu peale ja fikseerisin selle lõplikult õhtuseks istumiseks.

Seitsmes-kaheksaks öeldes arvestasin kohe faktiga, et ilmslegelt keegi enne viimast terminit ei jõua, seega istusin mingi kolmveerand tundi üksinda kohapeal, Siis jõudsid Rass ja Oll ning aja jooksul tiksus veel rahvast kohale. Veetsime sisis eal aega kuni kell sai üle kesköö ja rahvas tahtis Zavvi edasi liikuda, et seal šampust juua... ohwell, sai siis nagu sinna liigutud, teepealt Soronturi ja Chloe kaasa haarates. See oli ka ilmselt see hetk millest Olls assi läks sest kuigi ma ei mäleta kes Šampuse ostis, siis tema tõi laudkonnale üheksa õlut. istusime seal, ajasime juttu, mind sunniti pidama kõnet millega ruttu ühelepoole sain. Well osa rahvast kadus lõpuks ära, mõnda aega toimus väike lauajalka,. kuid siis suundusime koos Olli ning V.Rassiga Trepi ülalkorrusele kus nad tahtsid hakata shotte jooma. Well 9 õllet ei olnud veel veider, kuid see kuidas ta hakkas seal välja tegema tekitas küll tunde et ta on väheke sassi läinud. Well oleksin ilmselt nende ja meiel järgnenud Dräguniga seal kauem istunud, kuid kahjuks sai Oll kokku oma venna ning mingi tolle sõbraga kelle ta ka lauda kutsus ning peale seda lihstalt langes seltskonna kvaliteet julmalt (arvestades et O. venna sõber paaril korral sülitas pubipõrandale) ning mul ei olnud tahtmist hakata mingeid kangeid pitsitäisi jopoke laskma. Ehk sisi läksin lõpuks koju. kavatsesin tegelikult isegi teha veel hetke minna vaatama nö edge of eternity, kuid väljas sadas ning ülikon pole ideaalne vihmaga väljas kondamiseks... ilma vihmavarjuta vähemasti mitte.

Laupeäv möödus vaikselt, ärkasin tegelikult kõigest peale paaritunnist und, avastades et olin arvuti käima jätnud. Mängisinh natuke ning sisi magasin veel paar tundi, siis muutusin asjalikuks. Lõunasöök ja siis üritasin vaikslet kirjutamsiega jätkata. Ei jõudnud täna kaugele paraku.

Mingi hetk vedasin linna et midagi sünnipäevarahade eest vaadata. Otsustasin tegelikult osta raamatu milelle olin tükk aega mõelnud, ehk Way of The Shadows. kahtlesins elles esialgu natuke, kuid otsustasin et ok, tegelt võib... jama oli ainult selles, et kesklinna apollos toda polnud ning rahva raamatu oma oli 2 euri kallim. Seega oli ainus loogiline samm minan lõunakasse. Õnneks oli vahepeal tekkinud mugav buss, mis sinan tasuta viis. Nii et tehtud, käidud. Mõtlesin üldse natuke raamatuostu üle, tahaks ilmselt veel mõne endale hankida, eriti arvestades asjaolu et raamatukogus käies nagu ei leidnud erilist lugemist + võiks ka mdiagi head ja ajalooteemalist mis pole mu lõputööga seotud ette võtta (kas siis raamatukogust või osta). Eks vaatab sellega... on veel väike plaan endale kaabu osta... aga see tahaks ka soblikku mantlit nii et jah. Plaan ehk kunagisse tulevikku.

Hetkelugemine on sisi eelnevalt mainitud raamat. Üritasin lugeda ühte laenutatud asja nimega Kraken, kuid see lihtsalt kuidagi ei tahtnud istuda ja viisin selle peale mingi 40 lk lugemist tagasi. raamatukogu on nagu kuidagi ulmselt tühi Tigana ja kardinali mõõgad on vist nii popid et läheb aega kui mõne keegi tagasi toob... või peaksin mõnd harukogu üritama? Tuleb meelde see kuidas talvel võibolla vaja mineva raamtu pärast end karlova ja ropka piirile vedasin :P

Aga hetkel nagu midgai rohkemalt öelda poleks

Edge of Eternity

2011-07-14T22:21:00.000+03:00

Viimast õhtut 24... mingisugust erilist selleteemalist masendushoogu pole nagu sisse löönud, kuid õhtu on alles poisike, nagu Oll tavatseb asjade kohta öelda.

Ma ei tea mu sünnipäev on minu jaoks alati olnud imelik päev, mõnes mõttes on ta kahetähenduslik päev, mõnes mõttes ka asi mis peaks meenutama, et mulle antu võimalus elada ja et ma ei raiskaks seda lihstalkt masetsemise peale. Kohati ma tunnen et mul on sünna, teistel juhtudel on see lihtsalt päev mil inimesed mind õnnitlema kipuvad, aga ma sie mitte midagi ei tunne. kas see mitte eelmine aasta nii polnud, st. tartlastest vist ainult paar inimests ed aüldse mäletasid veetsin õhtu mingi teise tüübi sünnipäeval kuhu Ronaldi kutsega sain)

Siis kui ma 20 sain oli ehk kõige veidram, need hood ja momendid mis mul siis olid... ängistus oleks vist parim sõna nende kohta olnud, või pigem lihstalt toores tundetu masendus. Need tabasid mind tol päeval ikka mitmel korral. Muidu ma vist pidasin seda üle mitme päeva sõpradega aega veetes.

Ma ei oma hetkel tuju kirjutada mingit tagasivaadet oma elule, olen seda ühel või teisel moel korduvalt teinud ning mul pole selles osas iseendalegi enam midagi rohkemat öelda. Tean mida olen valesti teinud, mida ehk isegi õigesti ning mida tegema pean. Seda kas ma vorlonitele või varjudele vastata oskan, see on omaette küsimus, sest kaks nii lihstalt küsimust võivad omada ometigi võrdlemisi keerukaid vastuseid.

Mineviku serval oleks ehk parem öelda, vaaadates möödaniku kuristiku poole hetke tagasi ning astudes siis samme tuleviku ududesse. Tegelikkuses aga seisame kogu aeg igaviku serval, tarvitseb meil vaid seisatada hetkeks ning mõistame et oleme ajaliku ja ajatu piiril, minevik ning võimalik tulevik silma ees lahti rullumas. Kõik on suurem osa mingisugusest tervikust, isegi üksildased rändurid külmade tähtede all...

Aga ööpiknikule nüüd...

Valgete ööde lummuses

2011-06-30T23:55:00.000+03:00

Tahtsin siia kirjutada tegelikult sorcerer of white niights või midagi muud sarnast... arvestades et kusagil on postitus pealkirjaga sorcerer of starless night. Kuigi see oli mõeldud nö täiesti tumeda öö kohta (ja omas teatavaid mõjutusi Tiste Andiidelt ja Kurald Galainilt) siis tähtetetu öö sobib ka praeguste võrdlemisi valgete olude kohta öelda.

Kuua ega asju millest rääkida, kuu aega mõtteid mida läbi närida. Pean auslat tunnistama et antud aasta läks võrdlemisi aia taha, kuid seda ainult ühe nurga alt vaadates. Tegelikkuses olen selle aasta jooksul (ja viimastel kuudel) omajagu õppinud nii iseenda, inimeste kui maailma kohta. Olen olnud sellele seisule ka varem lähedal, näinud oam nõrku ja tugevaid kohti, kuid alati sellelt ära libisenud, ühel või teisel moel. Kuid nüüd on erinev, tunnen end nagu konstantselt kusagil metafoorilises purgatooriumis olevana, pidevalt üritamas astuda samme edu suunas ning üha enam mõistmas oma tegelikku kohta asjades. Ning ma kavatsen hoida end sel rajal, kui vaja kümne küünega hoida kinni sügaviku servast et mitte sinna sadada. Nagu seda sai üks hetk tõdetud, mul on piisavalt egui et asjadega toime tulla, ma olen seda lihtsalt terve elu valesti rakendanud.

Kogu see ego ja isekuse teema nagu ühes vestluses välja tuli... see oli veider, kuid omamoodi õige... On hetki olnud kus olen oma isekust, eriti mõningates käsimustes, mõistnud. Kuidas ma seda mõistetud hetkedel olen püüdnud lahendada? Valesti või õigetsi... ma poles elles kindel. Kuid huvitavam küsimus on selles kas mõnes mõttes mu ego võrdub ka mu tahtejõuga. Mingi selle aspektiga kindlasti. Naljakas mõelda, et mõnes mõttes saaks see ego õigesti rakendamine ilmselt mitmete mu probleemide lahenduseks, rääkidama sellest kui paljude nendega see algupäraselts eotud on.

Käik psühholoogi juurde oli võrdlemisi produktiivne kogu värgi osas, otsustasin Suija igatipidi asjast välja jätta seekord. Tore oli tolle vanamehega vestelda, aga ma ei eta, tal polnud väga tugevat efekti peale huvitava vestluse ja ehk tunnikeseks tõstetud tuju. Üliõpilaspsühholoogiga oli aga seekord asjalikum vestelda tolle pooleteose tunni jooksul. Rääkisin enamvähem kõigest, sian kuidagi pildi selgemaks ning hulgaliselt ka nõu kogu värgi osas. Peale seda põrutasin otse tema soovitusel karjäärinõustaja poole, kes omaltpoolt mu probleemidele lahendusi pakkus. Eks näeb kuidas nüüd ühe tol päeval avanenud võimalusega saab.

Tõde on muidugi see, et vajan teatavat kauguist inimestest, sest lihtsalt mingil tasandil eksisteerin ainult mida ise ja paratamatult suudavad iniemsed mulel halvasti mõjuda, olgu siis tegu heade või halbade asjadega. On olnud olukordi kus see on olnud ainult teistest tingitud, kuid tegelikkuses on selle taga siiski midagi minus. On see tõesti mu paadunud üksinduseihkamine? Ilmselt, kuid eelõige tahan ma olla vaba ja mina ise, nii et kui see tähendab iniemstest rohkem kaugenemist, siis ons ee valik mille olen nõus tegema ning mida ak pean tegemae et sisimas tugevamaks saada. On siiski inimesi kellega olen nõus rääkima ja keda lähemale laskma, mõned isikud kellest hoolin ning aegajalt olen nõus ka võtma neid harvu hetki seltskonnas kuid muidu... njah... Peale kõige muu liiguvad asjad vist sinna suunda, et ei tee mingit suurt sünnipäeva või värki poole kuu pärast... äkki istub kusagil kuid pole kindel.

Olen püüdnud viimasel ajal rohkem aega kirjutamisele pühendada, seda nii artiklite, bakatöö kui ka loodetava osalise kirjanikuameti pärast.. Muidugi ma pole kindel kas oeln võimeline selle ajaga kirjutama valmis midgai millega romaanivõistlusele põrutada võiks, kuid mingil määral kavatsen ma seda siiski üritada ja olen ka sel teemal natuke askeldanud, kui ka ei õnnestu sinnani välja jõuda siis oeln saanud vähemasti oma oskusi arendada.

Magistritööga püüan ka tegeleda, ehk õnentsub rahaasjad ja kõik ikkagi niis aada, et lõpetan järgmisel kevadel. Üritada tasub, kuid selleks on vaja ka kogu see üllitis rüütlikultuuri osas valmis saada. Lugesin selles osas hiljuti ka Georges Duby raamatu "Guillaume le Marechal ehk maailam parim rüütel läbi," soovitan seda lugemist kõigile kusjuures, tegu mikroajaloolise teosega mis käsitleb läbi Marechali eluloo vaatlemise ka 12. saj teis epoole ja 13. saj alguse Prantsuse ja Inglise feodaalühiskonda, selle mõttemaailma ja eluviisi. Jääb küll minu teemast (Saja-aastane sõda) varasemasse aega kuid mõtiskluseks hea lugemine. Üks asi on öelda mõne viisaka žesti kohta et rüütellikkus pole surnud (ma tegelikult väidan et oli, aga kuramuse nekromandid ei anna milelgile rahu), ütleme et huvitav on selle eri take ajaloos jälgida. marecghalie nese elulugu on etgelikult juba omamoodi huvitav lugemine.

Lugemisvarast rääkides... sain Malazani põhisarja viimase raamatu ehk siis TCG (The Crippled God), eepiline oli ja paari momendiga mus ma tahtsin tõsiselt pead vastus eina taguma hakata. Lõpp oli seekord natuke etteaimatavam, st. asjad läksid võrdlemisi plaanipäraselts eekord :P ja mõndadele asjadele jäi vastus saamata. Ning ütleme et ma ei tahaks E nahas olla D ta kätte saab, ning üks kummaline lõik QB-ga... sellele jäigi täpsem vastus saamata, oh seda kõrbemadu küll... arvan et räägin mingi hetk malazanist pikemalt.

Hetkelugemine siis Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus."

Kuhu ma jäingi... oeln saanud siin valgete ööde ajal omajagu väljas jalutada ja mõtiskleda. Mingi hetk jalutasin siegi linnast paar-kolm kilomeetrit välja jääva ristmikuni (vahemaa võib väiksem olla, oleneb kuidas linnapiiri hinnata) Mingisugune kakuline saatis mind sellel rännakul mõnda aega ning üldse jalutasin ja tundsin end hästi. Arvestades et mu nii füüsiline ja vaimne tervis minuga aegajalt messivad, siis oli see omajagu moment of solace. Teistpidi olin ka otsaga looduses... midagi mille järgi pikemat aega ihatsust tundnud...

Ohwell, paljust on rääkida tegelikult, nii et postitus jätkub, tahan lihtsalt ühe hetkel juunikuu jooksul üles saada

Hirm on arutapja vol 2

2011-05-29T13:19:00.000+03:00

Ohjah... veel mõtteid ja mitte enam nii randomeid kui eelmine postitus.

Tegelikult ehk enne ka laupäevast natuke. Ma ei tea mõnikord on just hommikused mõtted need mis kõige hullemad on. Tekkis ka lihtsalt mingisugune viltune tunne ühe asja teemal ja ma ei tea. Tegutsesin nii arukalt kui võimalik ja sundisin ennast kogu värgi üle selgelt mõtlema. Igal juhul mingi hetk Helistas S.Rass kes tahtis V.Rassi numbrit, andsins elle ja alustasin lõpuks ka õppimisega. Tundes et ühikas jääb mu keskendumine vähemaks ja mul oli käes hunnik raamatuid, mille tähtaeg lähenes... seega oli mu samm võrdlemisi mõistetav. Enne raamatukokku minekut lihtsalt istusin mõnda aega jõe ääres ja lughesin seal asju läbi, see oli meeldiv... vaikus,. rahu ja hulk muid asju. Tuul oli vahelduvalt kas mõnus või tüütu. Aga jah, pidin lõpetama et saaks raamatukogus käidud... sinna raamatud ära, avastasin et olin kogemata ühe koju unustanud... ohwell pikendati ära. Sealt edasis isiki tagasi jõe äärde, kus aga tuul juba liiga tüütuks ja jahedaks muutus. Kodu ja asjatasin seal lihtsalt natuke.

Tegelikult jõudsin juba tol hetkel selle aruteluni, kuid kustutasin lõpptulemusena tolla posti enne väljapanekut. Enivei, üks hetk parandasin ühed püksid ära ja otsustasin siiski minna Jaanuse sünnipäevale. Ma ei arvanud et jään kauaks, kuid vähemasti esilalgul oli tore. Alustasime Krooksust, kus selgus et ei saa sinna jääda, kuna jalkafännid olid suurema osa pubist broneerinud. Well... Zavoodi. Nagu ütlesin alguses oli isgei eha ja lõbus, mingi hetk lisandusid ka nüüd vabadusse pääsenud Aurin ja S.Rass, sain natuke isegi viiamsega vestelda. Pidin muidugi võtma sõnad tagasi asjaolu osas, et ta ei hakka ilmselt väga sõjaväöejuttu ajama, ei seda rääkisid tema ja Aurin omajagu ajama, õnneks mitte liiga palju. Mingi hetk sadas kohale ka Curunir. Pean tunnistama et polnud temaga ammu suhelnud. Ükskõik mida keegi tema kohta ka ei ütleks/arvaks... aegajalt on temaga väga hea vestelda. Ning ta ütles mulle ühe väga olulise kommentaari: Aga mis sind siis tagasi hoiab...

Nagu ma ütlesin sünnipäev pööras lõpuks halvaks ära. Mitte otseselt aga mingi hetk leidsin ennast omaette istumast ja täielikult seltskonnast välja lülitatuna. Mul õnnestus veel Markusega natue kosmoseprogrammidest rääkida, kuid see oli lühike vestlus. Ok... Rassi ja Markuse IT alane jutt oli huvitav, kogu see osa millest ma aru sain. Kahtlased naljad riivasid terve õhtu jooksul, kuid lõpuks tekkis jah olukord kus kaks suuremat seltskonda vestlesid omavahel ja mina lihtsalt istusin ja tundsin ennast järjest halvemini. ma ei tea millest Jaanus, Aurin ja Chloe vestlesid, või F ja Barbar. Minust kiõrval käis muidugi vestlus larbiteemadel, aga ignoreerisin seda julmalt, sest see oli hetkel viiamne teema milel oleksin tahtnud rääkida. Üks hetk lõpuks otsustasin,. et lähen, jätan neile oma võimaluse juttu ajada ning valin endale mõtterahu. Mainisin oma lahkumist vaid Rassile ja Curunirile kes mulel väljas sattus vastu tulema.

Well kodu ja unisus...

Mingis mõttes ma kahtlen hetkel selle postituse jätkamises. On fakt et mu kõigesuurem probleem on viimastel aastatel olnud hirm läbikukkumise ees, et mul ei õnnestu midagi teha, ei õnnestu piisavalt hästi teha või et teen midagi valesti. kõige hullem on see et veel võimendan seda kohustades end asju tegema paremini, püüan endale keelata vähimatki ebaõnnestumist või tagasilööki. Võibolla kui oelksin seda aastad tagasi teinud siis mul ei oleks ehk esimest probleemi, kuid ma ei diili what if ja kuidas oleksin pidanud minevikus tegutsema teemades, minevik loeb ainult mäestuste ja õppetundide näol. Ometi on see kõik kuidgai minusse vastikult tugevalt sisse põimunud... eriti just mingi võlts süütunne, mis mul on kõige tehtu ja tegemata jäetu pärast, mis muidugi mu enesekohustamisele ainult kaasa aitab. Üks hea näide sellisest juhtumist oli see kui failisin ühe sisaliku artikliga... vist oli tegu tollesamuse larbimaagia võhikutele artikliga, mille alguses teema oli kergelt erinev ninbg kogus ee hirmuäratav kohustamine, talumatuks kasvas pinge viisid selleni et ei saanud artiklit valmis. Vestlesin natuke öösel Irvega asjast ja ta leidis et ma ei kirjuta asjast südamega. Proovisin siis lihstalt teisiti ja kirjutasin end sundimata, lastes mõettel lennata. Sain öö jooksul valmis asja mille järgmine nädal sai võrdlemisi väheste muudatuste ja probleemidega üles visatud. Probleeme mõndade kooliasjade puhul seoses sellega ma ei hakka parem kommenteerimagi

Tegelikkuses ma sunnin ennast liiga palju, rikun pea kõike oma läbikukkumishirmuga.... ning kõik lähebki lihtsalt metsa...

Kuid ma ei taha sellest rohkem rääkida, kuigi öelda oleks paljut nii tõsiseid asju kui ka random mõtteid. Mulle tegelikult aitab... Nii iseendast kui ka mitmetest muudest asjadest. Olen ennast liiga palju tagasi hoidnud ja ka nendel kordadel kui olen üritanud ülesmäge liikuda, liiga vähesega toime tulnud. Pean lihtsalt leidma viisi kuidas mitte tagasi libiseda. Samuti pean lihtsalt suutma mõndade asjade osas otsused teha...

Siinkohal jõuan ma juba selleni mis paar korda siit jutust läbi käia on üritanud ning see on küsimus selle blogi osas. Kas pean seda edasi või mitte. Pean ausaltöeldes tunnistama, et ei näe sellel tugevat mõtet... Kas see on paik kus saaksin oma mõtteid ja arvamusi avaldada, jah, kuid teine küsimus on selles kas tahan neid kõigile loetavaks paistada, need on pigem midgai mida oma peas lahendaksin või mõnel korral kellegiga vesteldes, kas võiksin siia kirjutada erinevatest juhtumistest ja tehtud asjadest? Võibolla, kuigi ma ei näe selles mdiagi mis üldiselt veebile midagi juurde annaks, sama hästi võiksin need asjad lihtsalt wordi faili kirjutada kui mingisugusesse arvutisisesesse päevikusse. Psühholoog soovitas blogi kui võimalust ennast välja elada, kuid nagu näha see variant ei tööta. Ma ei eta tegelt võiksin kirjutrada paljust rohkemast kui lihtsalt mina, mu elu ja mu hala isenda kallal ja võibolla jõuangi välja selleni, et ei taha seda blogis elles vormis jätkata.

Olen bloginud 2005. aasta märtsist saadik, omanud nelja blogi ning tihtipeale olen tõesti visanud kirja mida olen mingil ajahetkel teinud või mõelnud, visanud kirja mõningaid kirjutuskatsetusi ja lihtsalt random mõtteid. On olnud hetki mil olen end lihtsalt ka sellesse ennast välja karjunud. Ning ehk nüüd selleks momendiks tõesti kahtlen kas jätkata selle tegevusega, sest see lihstalt kudiagi ei tööta enam minu jaoks, mingilgi tasandil. Üks variant on lõpetada, teine on aga lähenemist või formaati muuta. Üks asi on tõesti et hakkan siia rohkem kirjutama ajsadest msim mõttes ja südamel... ja ehk üldse igasugustel teemadel... sel juhul muudan asja kinniseks ning jätan ehk kolm-neli lugejat. Teine võimalus on see, et fromaadimuutus selles soas et hakkan siin asju arvustama (mängud, raamatud, filmid, süsteemid), rääkima üldse eri maailma puudutavatest asjadest. Ehk siis tekitan siia hoopis mingi Ghost maailmast asja, kuhu lihtsalt viskan aegajalt ka mingeid juhtunuid asju üles, kuid fookus on pigem muudel asjadel kui mul endal. Ma ei tea veel mida ma selles osas teen... vaatab mis sellega saab.

Lõpetuseks... Ma ei etagi tegelikult mida siia kirjutada, tunnen et olen öelnud kõike mida hetkel vaja. Samas nagu kummitaks veel mõned asjad kusgail mõtetes. Ma pole keegi kes oleks hea asjade väljaütlemises...

Tartu kohal

2011-05-28T10:45:00.000+03:00

Eilne oli tore, väga tore tahaks isegi selle kohta öelda. Vähemasti võiks ma eilset ja viimast arhiivikat iseloomustada. Ekskursioon Liivi tänava arhiivi ise polnud midgai erilist tegelikkuses, kuid vaateplatvorm oli see mis awesome oli. Ma polnud kunagi tartus nii kõrgel käinud... mu plaanid sinna Toomkiriku torni jõuda pole lihtsalt senini täituda ning see paik oli isegi kõürgem. Ehk siis suht Toomemäel paikneva mitmekorruselise hoone katusel. Terve Tartu ja selle ümbrus oli näha, kuni silmapiirini oli lihtsalt vaimustav vaade. Muiduigi linn ise suutis jääda suuremaltjaolt puude varju... samas Toomemägi pluss kõik need tänavad mille vahel puid leiab, minumeeelest ongi see üks selle paiga parimaid külgi.

Aga jah, ekskursiooon tehtud, sai lõpuks edasi koju mindud. Püüdsin natuke vene keelega tegeleda, kuid ei võtnud väga palju vedu. Osad inimesed tegid täna juba arhiivika eksami ära, kuid isiklikult olin eelistanud ta jätta kümnendale. Ilmslet seetõttu et tahan saada Tamuli ja vene keele tehtud. Igatahes tunnid möödusid, läksin ja käisin mingi hetk Dräguni poolt läbi, kus ma tegin ilmslet päeva kõige mõtetumat asja. Vaatasin pealt kuidas ta World of Warcraftis kala püüdis :P Ok tegelikult ajasime mõistlikumat juttu sinna kõrvale ka.

Edasi oli siis Barbari pannkoogiõhtu. Ausaltöeldes olid mul mõned reservatsioonid selle osas, kuna oli tekkinud tunne, et sinna tuleb seltskonda keda just päris näha ei sooviks. Õnneks seda ei juhtunud, tegiome kooki, ajasime juttu ning siis tõmbasin ühikasse tagasi.

Tegelikult ma kuidagi arvan, et lõpetasin tolle päeva valesti...

Tahaks tagasi sinna katusele lihtsalt vaatama kaugustesse...

Ma otsin seda mida keegi teine ei suuda leida

2011-05-25T00:45:00.000+03:00

Hetkel oma laupäevaõhtust postitust vaadates jääb küll mulje, et oleksin justkui laksu all olnud. Mõnes mõttes see oligi nii, meeldivalt veedetud õhtu, meeldiv jalutuskäik tagasi ning mõtted ja mõistmised mille üle ma midagi kurta ei saanud. Puhas hingerahu... midagi mida nii harva kogeda saab... viimasest taolisest korrast oli juba oma aeg möödas.

Needsamad mõtted millega ma eelmise postituse lõpetasin viivad aga omade ja teiste mõteteni. Mingil tasandil ma tõesti ei kuulu siia maailma, siia aega. See on küll pigem tundeline, kujundlik ja mõtteline tasand kuid siiski... kohati on lihtsalt tunne et kuulun kuhugi mujale. Kuid nagu paratamatus kipub olema... tuleb suuta siin maailmas läbi lüüa ja hakkama saada.

Kõlab nagu paratamatu unistaja ja eskapisti moodi... noh eks ma mingilt küljelt kipungi seda olema ning olin seda kord ka palju rohkem. Miks mulle meenub juhtum seistmendast klassist kus ma mingi hetk siegi otsustasin et Real World imeb liiga palju ning polegi mujal mõtet olla kui enda kujutlustes? Oh seda varateismeelelist mind... ma olen sellest ajast saadik väga palju õppinud, kui ka suutnud kõrvetada saada.

Maailmavalu on muidugi omajagu alatine asi olnud. Võibolla mulle lihtsalt ei meeldi see milline see kõik on ja kuhu suuna võtnud on. Tahaksin väita, et maailm on hulluks minemas, kuid tegelikkuses on ta koguaeg seda olnud, lihtsalt kuju on olnud erinev, inimesi vähem kui ka selle teadvustamist. Imelisust on päris maailmas vähe olnud, puhtust ja headust samuti... pigem on kõik need asjad kusagil sisimas... hingelised asjad kui füüsilised. Tunnen kuidas mingisugune küünilisus mind hingenurgas kummitab. Liiga palju sõnu, mida siia ühekorraga visata, kuid ometigi...

Mis oleks see parem mina, parem maailm kuhu ma tegelikult kuuluksin. Parema mina nimel ma töötan ja olen astunud erinevaid samme. parem maailm kuhu kuuluda tahaks... ma pean siinkohal vastuse võlgu jätma. Üks mu klassiõde ütles kunagi, et ma ei kuulu siia aega. See et siia maailma ei kuulu... see on juba minupoolne täiendus. Minevikus elamine tundub ebamugav, hulgal erinevatel põhjustel... ajaloolane olemine teeb selgeks et tavaline keskaeg polnud just kõige toredam ja muretum elupaik/keskkond. kas ma tahaksin olla haldjavõlur mingis fantasy maailmas (või siis näiteks küberpunk+fantasy maailmas nagu Shadowrun), mingi sünge kogu keset varjuderiiki kes aegajalt hämarates kõrtsinurkades istub? Jään need vastused võlgu.

Muideks, mõnele isikule kes nüüd järgnevat peaks arvama või arvab. See et tegutsen pigem oma hüüdnime all... see pole mingi kohutav eskapismipüüe või mingi kaotatud püüe poeetiline maailma valus noor olla (olen kui kummitus, kui kahvatu vari selle kõleda maailma keskel). Kui aus olla, siis pole mulle mu ametlik nimi kunagi meelepärane olnud, võin seda kasutada kui vaja ja taluda et on inimesi kes seda rakendavad, kuid tegelikkuses ma lihtsalt ise ei taha seda kasutada. Mulle lihtsalt ei meeldi mu nimi, ma ei tunne sellega mingit erilist seotust... ning noh ma pole kunagi leidnud piisavalt head uut nime või omanud tahtmist hakata kogu selle paberimajandusega mässama mis sellega kaasneks. Point on võibolla selles, et Ghost on mu enda valik aj eelistus kõik ned aastad olnud. Kui hakkasin foorumites elutsema siis teipisin sinna otsa wizardi... Ghostwizard või Tontvõlur (või ka Tondivõlur) nagu ma nondel hallidel aegadel eelistasin. Mingi aeg hakkasid inimesed asja Ghostiks lühendama ja siis harjusin seda ise ka aktiivselt kasutama. And so a legened was born... not maybe the best one but...

Kuid mõnikord tahaks tõesti olla võlur, kõndida mööda nähtamatuid radu ilmade vahel, mõista seda mis tavainimesele mõistmatuks jääb ning suuta lihtsalt panna maailma oma pilli järgi tantsima. Mõnes mõttes hing ihkab selliste oammoodi võimaluste ja vabaduste järgi, teisalt võim ja teadmised on ka toredad. Telepordiloits kuluks ikak väga mitmel tasandil ära :P Ohjah vaiksed hingesoppidesse peidetud unistused... Kas see on see erilisus/imelisus... teiselpool tavalise piire olemine, mis mind pea alati loitsijaid mängida tõmbab või on asi millegis tumedamas... soovis lihtsalt omada kontrolli end ümbritseva üle. kas see on tegelt tumedam... ehk ilmselt mitte... Once a mage, forever a mage. Mäletan seda ühte mängu mil ma kõndisin mööda teed, oli õhtu ja tähti oli juba kahvatult näha. ma arvan et see oli see hetk millest hakasin kindlalt maagiametile kuuluma, sest lühtsalt... mu rüüd, keep ja sau... üksiks rändur külmade tähtede all ning kogu see vaba tunne tol hetkel (mu neljas mäng toona üldse vist) kinnistasid tolle asja larbi osas. ja noh kuigi viimasel ajal olen püüdnud ka muid asju mängida, siis tean millele mu süda siiski kuulub.

Ma ei saa kuidagi mööda minna larbist, oma mõju on sel mulle olnud. Kuid praegusel hetkel on aktiivse larpimisega mulle vähemalt mõneks ajaks kõik. Ok ega mänge õnneks eriti hetkel pole ka. Võimalik et üks põhjuseid on see et olen omajagu kaotanud seda eskapismi,s eda teise maailma tunnet mis kunagi ammu oli. Kuidagi liiga palju on igapäevamured ja siseprobleemid tunginud viimastel aastatel larpi sisse ning noh omajagu rahvast pole ka seda mis kunagi... või pole mina lihtsalt enam see kes toona. ma vajan puhkust, järgimõtlemisaega ja võimalusi isenedaga tegelemiseks. Pluss hetkel väga lihstalt ei tõmba kuhugi... tahaks mordile väga halvasti öelda tema kommentaari osas, et väldin larpi vaid selleks et mitte juuniorile tulla. Kuid pole minu asi. Juunior kaotas oma hinge juba väga ammu. Ei ma ei loobu, ma lihtsalt valin hoolikalt kuhu mängudele lähen.

Räägin paljust, kuid kui palju tegelikult hetkel välja öeldud saan? Pole aimugi tegelikkuses. Väga palju on siin viimase aja random mõttekäike, mõnes mõtte son mu sisimas torm ning mul on isegi iseendale millegi välja ütlemiseks vaja aega asjade sortreerimiseks, läbi mõtlemiseks. Tegelikkuses vajan vist kõigeks liiga palju aega... olen varemgi märganud et näiteks saan korralikult vesteldud, asjadest räägitud mitmete tundide vestlsue jooksul... väike probleem psühhide juures käies kuna enamasti saan alles aja lõpuks keele korralikult lahti. Eks see ole hetkel ka nii... Ma otsin vabadust, ma otsin hingerahu, ma otsin lahendusi oma muredele. Ning vahepeal ma lihtsalt kaon oma vaiksesse nurgakesse nings elle läbi teistesse maailmadesse...

Ausaltöeldes ma ei kurdaks vahepeal võimaluse üle ajutiselt kusagil mujal käia... aga see selleks.

Peaks vist hetkel lõpetama. Kuidagi liiga pikaks venib kogu see lugulaul minust ja mu teemadest. Tulevik tundub veider, nii mõned mu plaanid selle osas kui ka võimalikud võimalused. Kuid selle kõige nimel on veel vaja hulk tööd ja plaane teha. Ükskõik millise raja ma ka nende asjade osas lõpuks valin.

2011-05-22T00:01:00.000+03:00

See oli hea õhtu praegu... lihtsalt väga hea. Istusime Oliveri pool ja mängisime drägonit, st. mina, Oll ja Rasmus. Tegin pathfinderit, ühte lihtsalt üheõhtust adventuuri, ei leidnud kahjuks kolmandat mängijat. Mingil määral ma isegi ei urtnud, sain veeta meeldiva õhtu nonde kahe tüübiga, midagi mida polnud enam ammu korralikult. Olli ja Rassi omavaheline sõbralik nokkimine... (kusjuures muudel juhtudel kipuvad need sõbralikud nokkimised mind kohati häirima, aga nende puhul mitte kunagi), vestlused rõdul, niisama jutuajamised mäng. Võibolla ma lihstalt ei leia sõnmu, aga se eoli õhtu mida olin mõnes mõttes vajanud.

Ka tagasikõnd oli kuidagi meeldiv. Vaikne pilvitu ja võrdlemisi valge õhtu, muusika kõrvus ning meeldivad mõtted mu peas. Erinevad asjad... ei ühtegi muremõtet...

Ma ei tea olen lihtsalt hetkel mingisuguses postiviisuse mullis/varjus ja lihtsalt ehk pole mõtted hetkel selged...

Tagasiteel mõtlesin ma ajsade üle, oma eskapismilkalduvustest ning värgist. Mingil määral oli mu klassiõel õigus, sellel kommentaaril mille ta mulle orkutisse kirjutas... Et ma ei kuulu sellesse aega. Hinges tõesti, ma ei kuulu ei siia maailma ega siia aega. Kuhu tegelikult, ma ei tea... mõnes mõttes ma lihtsalt tahaksin olal kusagil kus asjad loeksid ehk rohkem, kus oleks rohkem... ma ei tea imelisust ehk?

Liiga paljut öelda... liiga vähest sellest selgelt...

Arhiivikas ründab taas

2011-05-20T22:41:00.000+03:00

Arhiivikas oli täna ja ausaltöeldes pean tõdema, et mingi hetk tundsin küll, et kogu minu nali boredom dämmi kohta mida iga 10 min tagant saab oli ka igati kohan. Peale poolt tundi musta juttu oli mul peavalu ja igati uimane olemine. Okei... pidasin vastu, konspekteerisin asjad ära ja siis tuli puhkepaus. Sõin küpsiseid ja jõin kohvi kohapeal... arhiivindus on paratamatult üks neid kohti kus ma viimatinimetatud tegemist teen ning siis taas jutt jätkus. Mingiks lühikeseks ajaks sai isegi lõpuks säilikud kätte. Mulle sattus isegi kolm asja kätte... kaks nendest olid mingid pakud ja arusaamatud registriraamatud, millede sisu ma kellegile ei soovitaks, kuid kolmas oli kullaauk, ajaleheväljavõtted eesti skautlusest paguluses. Eriti just see mis kuuekümnendaid puudutas. Okei... skautlus pole kunagi mu teema just olnud, olin põhikooliajal mõnda aega noorkotkas, kuid see on ka lähim kokkupuutepunkt selle teemaga. Aga well me peame oskama ahviika eksamis rääkdia milelgist mida vastasime ning sealt ma leidsin nende 30-40 minuti jooksul mis seda uurisin omajagu mida meelde jätta. Tahaks saada seda säilikut tegelikkuses veel korra vaadata...

Ning näib ka et tänane oli hoopis viimane kord kui vahi tänavasse kohustuslikult pidime ronima, sest järsku tahab Must nüüd rutem osti kokku tõmmata. Äkki on asi sellega seotud et tal poliitiliselt rohkem tegemist... seoses riigikogus olemisega (või on ta kuhugi mujale olulisele kohale visatud?)

Ohwell... ei Thori pole ei jõudnud vaatama. Aega on tegelt olnud, kuid ma ei tea esialgne mõte/entusiasm on üle läinud. Tegelikult vaatasin isegi veel homset aega, kuid selgus et tahavad laupäeviti pea 2x rohkem raha selle lõbu eest Ekraanis, nii et ehk mitte.

Terve nädala on saanud püüda modernit teha, kuid mängijaid pole... ohjah... eks jääb asi ilmselt Rasmuse tagasitulekuni ootele. Ei ole mingi üüratu probleem isegi mitte.

On saanud Witcher 2 proovida... awesome mäng.

Muude asjade üle arutledes... mu kolmapäevane missioonitunde moment käib mind aegajalt kummitamas. Kas tõesti arendada TÜs kogu üldajaloo teemat. Sinna on muidugi väga pikk maa kõndida. Võimalik et mul on lihtsalt veidrad mõtted, aga kas tõesti on mul mingisugune eesmärk või võimalus sellele?

Viimase osas... midagi minust nagu tahaks tunda, et mul võiks olla rohkem edu kirjutamises kui seda piisavalt praciksin. Teisalt jällegi tean et mul oelks võimalik ajalooteaduses läbi lüüa. Kolmas arvab mõlemat. Tulevikupilt ei taha kuidagi selge olla. Mõneti on minus vele midagi mis ütleks et mul oleks kirjutaja/mõtlejana võimalust rollimängude või arvutimängude tegemisel, kuid Eestis pole nagu viimasteks tegevusteks eriti variante. Mitte et vahepeal mulle nende kahe esimese osas ka tundmused väga head oleksid.

Liiga palju asju mille üle tegelikult mõelda...

Põhjuseta mässaja, kuid võibolla põhjusega ajaloolane

2011-05-18T12:54:00.000+03:00

Teeks täna modernit? Mõte on et võiks nagu tegelikkuses ei tea... Suur Rass mõnes mõttes kohustas mind mingit lahedat mängu teha ja mul on mõte ka... pluss ise koll valmis vorbitud mis peaks seltskonnale mõtlemist ja tegutsemist pakkuma. Eile oleks tegelikult juba teinud, kuid siis hüppas Oll alt ning polnud nagtu mõtet hakata kahele mängijale tegema. Selle asemel muud asjatamised

Üritasin eile ka natuke SRi plottida, kaugele iseensest ei jõudnud.

Kuid ma ei tea, mul pole hetkel tuju drägonist või larbist rääkida. Semester ligineb oma lõpule, ok semester tegelikult iseenesest lõppeb alles sügisel, kuid aktiivne osa sellest küll. Jääb vaid maugust või maptember, ehk siis ajaühik mille jooksul üliõpilased püüavad omi asju ära teha.Ohjah, olen viimasel ajal omajagu mõelnud kooliteemade üle, mitte niivõrd otseselt isiklikult aga üldises plaanis.

Nõustun ühe omal kursavennaga selle asja osas et meil on kogu maailma ajalugu lihtsalt üheks suureks massiks nimega üldajalugu kokku soetud, võiks vähemasti eri ajaperioodid ära eristada. Ma küll ei arva et meil võiks sellega väga konkreetseks minna nagu et egiptoloogiat ja assüroloogiat ka veel eraldi õppetoolideks muuta. Viimane meil tegelikult on olemas sisulislet... Lähis-Ida (ajaloo?) õppetooli all, mis mingite juhuslike kõrvalkäikude läbi kuulub hoopis Usuteaduskonna alla :P Ma saan aru et meil pole tegelikult piisavalt palju personali kes sellise asjaga tegeleks. Viimase juurde et enamike inimeste huvid kipuvad olema 20.saj, Eesti ajalugu ja arheoloogia enivei, üldajaloolased om paratamatult juba väiskem grupp ning paistab et üldajalugu ongi see kes löögi all on.

Ma lihstalt kiunun vahele, et arvestades kui vähe inimesi meil tegelikult üldajaloos on siis oli puhas kuritegu et mingi aasta kõik ajaloo kohad üheks massiks kokku pandi, st, oleks olnud üldajalool kohti rohkem oleks ma tasuta kohal hetkel... Ok see pole sada protsenti kindel... aga see oleks rohkem kui lihtsalt tõenäoline olnud ohwell.

Üldajaloo löögi all olekust, mäletan et Laur ühes oma loengus rääkis et neid pandi otsustama mida tuleb kooli/gümnaasiumi ajalooõpetusse sisse jätat ja mdia välja heita. ma ei mäleta seda sisu täpselt ning asjaolu kas see puudutas ainult koole või ka näiteks TÜ-d, kuid oluline on ehk asjaolu et üldajalugu oli see mida pigem ohvriks toodi. Ma tõesti ei mäleta seda loengus räägitut täpselt, kuid kohati on küll tunne, et vähemalt bakaastmel on seda tehtud, st. juba mitu aastat on vist olnud seal asi nimega eesti- ja üldajalugu, mis mulel isiklikult tundub küll vale sammuna. Muidugi jah... mõned asjad mis olid varem üldajaloo mooduliained muudeti iga ajaloolase kohustuslikuks baasaineks ja üldse vist tehti alusmoodulit mõistlikumaks (see iseenesest vist toimus pea kõikjal). Nii et siin ehk jälle personali ja ainete puudus? Ilmselt... ma millegipärast ei taha mõelda, et ülikoolitasandil oleks mingeid ohverdusi tehtud. Tegelikult olen ma üha enam hakanud leidma et TÜ vajaks rohkem ajaloolasi ja tugevamalt üles ehitatud üldajaloo õppetooli. Perspektiiv tuleviku jaoks ilmselgelt... kas mul on hakanud tekkima mingi eesmärk ja kohusetunne asjade ees? Võimalik... mitte et mul oleks plaanis hakata selartit troonilt tõukama või midgai :P ... ei seda küll mitte, kuid inimesi kes keskajaga tegeleksid oleks juurde vaja küll, kes veel noh Goblin tegeleb keskajaga, kuigi on veel allesbakas... Kristiina, ta on küll läinud praegu suurelt osalt eesti lähedase teema peale aga siiski. Tulevikul on lootust, olgugi et selle peale mõtlemine mind kohati masendama kipub.

Ajalugu on üldse mõneti neetud teadus. Esiteks on võrdlemisi vähe asju milles sa saad olal sada protsenti kindel või omada täit või terviklikku pilti asjadest, ikka ja jälle tuleb õdeda asjaolu, et tegu ikkagi kahvatu peegeldusega minevikusks. jah, kui on informatsiooni piisavalt, siis on võimalik panna kokku terviklik pilt, kuid kas allikad ise räägivad kõigest või meie tõlgendame neid õigesti see on omaette küsimus. Teisalt on ajalugu alati olnud poliitikute ja muude asjapulkade üks lemmiktööriistu ja kolmandaks... ma ei tahaks siin asuda mingisse ranti teemal ajalooteadus ja värgid, kuid mingi nõme praktiline osa minust esitab küsimust, mis kasu sellest lõpptulemusena on. Ega polegi rohkemat kui mineviku tundmkine, kuidas midagi minevikus toimus ning mis kõik on tänapäevaste oludeni välja viinud. kas ajalugu annab ka midagi midagi tuleviku tarbeks... tahan selles kahelda, tahaksin öelda et mineviku mõistmine annab rohkem võimalusi enese mõistmiseks ja edasiarenemiseks, kuid leian et see toimib pigem üksikisiku kui massi tasandil. Nii et jah ainuke asi mis tegelikult kasu toob, on pakkuda asjast huvitavale teadmist möödunust. Muidugi võiks ju ajaloo põhjal püüda prognoosida erinevaid arenguid, kuid tegelikkuses on see asi harva töötanud. Muidugi kui natuke hüpata viimase juurde, siis on kohati isegi ajaloost teada kuivõrd on püütud vältida ajaloo kordumist. Nõukogude liidus kardeti näiteks et neil läheb nagu läks 17. saj Inglismaal või Prantsuse revolutsiooniga, et tuleb militaardiktaktuur ja siis kukub kogu asi kokku. Noh, nad said Sataloni ja asi ei kukkunud pisiavalt varakult kokku...

Mõneti läheb mõte Eesti ajaloole, mitte kui meie tõlgendusele minevikust üldse, vaid pigem ajalooteaduse nurgast. Ma pole olnud kunagi Eesti ajaloost tugevalt huvitunud... võibolal mingi kümnesena oli huvi. Aga hiljem enam ei tõmmanud. Ei taha väita et meil poleks ajalugu, vaid lihstalt... not my cup of tea. Samas on fakt aga see, et seda tuleb lõpuks hakata korralikult uurima ja on ka hakatud). Sest noh ütleme nii, tavainimese tasandil nähakse asju ikka läbi Bornhöe teoste ja Jakobsoni jauramiste, viimase kohta rahvamehena oli ta asjalik, kuid ta on ak üks isikuid kelle pärast kujutame ette kogu seda 700 aastase orjapõlve müüti. Seda et teda kasutati Peterburi poolt mugava tööriistana ära, et kohalikke baltisakslaste vastu üles ässitada, see on juba teine lugu. Ses mõttes et vähem rahvamällu juurdunud kujutelmi ja püüet pigem vaadelda Eesti ajalugu kui siinse piirkonna, kui rahva ajalugu. Pean ütlema et üks saksa uurija, Brüggemann on selles osas öelnud kõige arukamalt, et selleks et uurida siinset ajalugu terviklikuna et saa sellest jätta välja siin pikalt elanud baltisakslasi. Meenub ka tema või sisi Unduski artiklist ja asja olu, et sisuliselt võiks ju lugeda Vana-Liivimaad mõnes mõtets ka praeguse Eesti ja Läti eelkäijaks... olgugi et jah tegu polnud veel niiöelda kohaliku rahva riigiga (samas elada mitusada aastat ühes piirkonnas muudab inimesed kolonistidest kohalikuks rahvaks ning kui palju võis olla aadlil ja linnade elanikkonnal kohalikke juuri saksastumisest hoolimata).

Mida ma üritan tegelikult välja tuua kogu selle asjaga on ehk see, et minu jaoks isiklikult on vale vaadata ajalugu rahvusliku teadusena. Kogu ajaloouurimine on muidugi muutunud aja jooksul rohkem rahvusvahelisemaks, laiemaks ja sügavamaks distsipliiniks. Ning kohati ma just kipun tundma et meid püütakse sundima uurima Eesti ajalugu, sest mingite isikute meelest peaksime just eelkõige sellele keskenduma, mitte uurima midagi muud. See on muidugi minu paranoia, arvamus et ajalooalste seas on isikuid kes nii mõtlevad ja et isikutel kes ülikooli rahastavad on selline arvamus. Nüket nagu sellele, et tegelege pigem Eesti asjadega kipub nagu mõnikord tundma olema ja ma ütlen tõesti, et Eesti ajaloo puhul on veel omajagu uurida ja avastada, sest on küllaga valgeid laike, eksiarvamusi ja spekulatsioone mida lahendada. Praegune seisukord on lihstalt see mis mind kohaliku ajaloo osas kriitiliseks muudab. kuid nagu ma ütlen, ajalooteadus on muutunud rahvusvaheliseks asjaks kus pole enam ammu määrav tegur et selle paiga isik peaks tegelema tolle paiga teadusega.

Tunnen et mu sõnad on natuke sõlme läinud kogu sellest teemast rääkimisega. Ma leian isiklikult valena ajaloo kui mingisuguse rahvusliku au ja uhkuse vahendina kasutamise. Ajaloolane kes üritab läbi ajaloo öelda et meie rahvas on nüüd seda nii teinud võib eksida kas ühte või teise suuna, taoline ajalugu on kasutatav kui relv või tööriist. Ning viimast ma kipun vihkama...

Ma lõpetan hetkel, kuna pean hakkama teiste asjadega tegelema, ja kardan et lähenen õrnalt rantimisele, eriti teemal miks mineviku ja II ms-i ülistajad võiksid kobida kuhugi, kus päike ei paista.

Võibolal jätkanb õhtupoole, või käin täna lõpuks Thori vaatamas ja muljetan sellest, või teen modernit... eks näis...

Seeking the sorcery within

2011-05-16T03:38:00.000+03:00

Kuidagi on just sõnad need mis rasketeks on muutunud. Ma pole lihtsalt suutnud siia ühtegi korraliku sõna kirja panna, mõnel teisel hetkel pole aga tahtmist olnud.

Ma kuidagi ei viitsi Fyerellalist rääkida, ega ka muust mis pooleteise nädala jooksul tehtud või toimunud on. Ei mäng oli tore, kuigi pean tunnistama et olin õhtuti tegutsemises parem kui päevaaeg. Tegelikkuses ma ei tea mis mind enne seda tabas, kuid millegipärast polnud mul tahtmist sinna minna. Tundsin end kohustatuna mängule minema, kuid mitte tahtvana. Ausaltöeldes rongi peale istudes oli mul küll tõsiselt keerukas mõelda et lähen nüüd mängule. Oli lihstalt tahtmine nädalavahetuse millegi vajalikuga tegeleda. Aga ok istusin maha, klapid kõrva ja lõin The Crippled Godi lahti, jätkates selle lugemist sealt kus pooleli jäänud olin. Well... siis lõpuks Tallinn.

Sõites olin saanud ka natuke asjade üle mõelda ning Tallinnas hoides eelistasin ma kuidagi ülejäänud seltskonda vältida, st. tartlasi. Konutasin tiigi ääres ja mõtisklesin natuke aega asjade üle, hiljem siis rongis taas inimestega suhtlema hakates. See tartlaste asi polnud midagi üllatavat, ma viimasel ajal olen jaksanud nendega järjest vähem tegeleda. See ei kehti küll kõigile, aga osast rahvast olen küll väsinud.

See viib välja muidugi selleni, et ma ei loe ennast enam larpariks. See ei tähenda seda et Ghost oleks loobunud larbist või midagi, ei... käin veel mängudel ja nii, kuid lihtsalt ei tunne enam niivõrd osana rahvast või midagi. Ehk jah tegelen veel asjaga, kuid pole grupi liige. Mõneti viib see mõtteni kui palju üldse seltskonnainimene tegelikult olen, välimiselt suhtlen ma inimestehga omajagu, ajan juttu ühest või teisest asjast, kuid sisimas kipun olema see üksik rändur külmade tähtede all, on need inimesed kellega olen nõus sisimas alati suhtuma... teised... kui mul selleks tuju on või lihstalt meelt puhata tahan. Kusjuures on kordi kui mulle jääb inimestega suhtlemisest lihstalt halb maik sisse, liuhtsalt nendest kergetest juttuajamistest, üksikutest tagarääkimistest ja naljatamistest... nagu kaotaks tüki iseensast. On vestlusi mille puhul seda ei tunne, on inimesi kellega seda ei teki.

Aga jah mäng oli... nautisin ehk tõesti lõppvõitlust kõige enam. Mängu ajal aga polnud ma kuidagi selles tujus või tunnetuses, msi oleks mul vajalikud olnud. Ma ei tea... natuke oleks asi nagu isiklikult nässu ka olnud. Kusjuures oli mul enne mängu pidev tunne et saan surma... ei saanud küll, kuid nullis sai ärakäidud küll ja mitu korda.

Tagasisõidul läksin ma taas mittesuhtlemismode peale... tegelikult rongis suhtlesin Hanna ja co-ga põhiasjalikult, muidugi jah enamus Tartu kambast oli varem ära läinud. Aga jah.. avastasime et peaksime rongi kaua ootama ning tõmbasime bussikasse, millelt saime 13.30 bussi peale piletid (vaid 3.80 alla 26) Üksindus koputas taas õlale ning nõnda me seal istusime... mina, mp3 ja raamat. Bussis ma kaua lugeda ei jaksanud, keskendusin pigem oma mõttemaailmale. Pean tagantjärgi tunnistama et käitusin võibolla mõne asja osas valesti, olin võibolla liiga diskretne... aga sel hetkel ei mõelnud ma nendest asjadest vaid paljust muust.

Kodu... hulk meile mida läbi vaadata, aga nüüd siis juba ülejäänud nädalast, niivähe kui sellest ka rääkida on. Õigupoolest on ta möödunud mõtiskluste, koolitööde ja enese käsilevõtmise vaimus. Viimasega olen ehk aktiivselt tegelenud. Olen suutnud oma jooksudistantsi tõsta või õigemi taastada, kuigi pole kindel kas sellel on mulle nii tugevat mõju kui eelmine aasta kus tundus et iga päev jooksmist annab mulle jõudu juurde, kuid vähemasti aitab ta hetkel füüsiliselt. Ning siis on lihstalt tahteharjutused, mitmete asjade ära tegemine ning toa ümber tõstmine. Olin viimast tegelikult liiga kaua edasi lükanud, kuid täna... noh õigemini pühapäeval sai asi ette võetud ning Efka, barbari ja Dräguni abiga asi ära tehtud. Lõpptulemusena sain isegi ruumi juurde... paar plakatit poleks ka pahad.

Kell on tegelikult kolm juba ning ma ei teagi kas mul on midagi rohkemat öelda jäänud. Tegelikult kindlasti on... ehk võiks ka selelst nädalast mingit rohkemat teadnmist välja pumbata kuid suurt vahet sel enam hetkeks pole.

Eneseotsing... taaskord eneseotsing oleks ehk kõige võtmeks millega hetkel tegelen kui aus olla. Mõneti tunnen nagu oleks end vahepeal kaotanud. Mõnes mõttes pole see sugugi vale väide... olen seda juba tükk aega mõistnud kui aus olla. Kuid oluline on see, et püüans ellega tegeleda, astuda julgelt samme edasi, see suutis mulle üleeelmine ja eelmien aasta natuke edu pakkuda ning see aasta üritan veel rohkem saavutada. Tegelt tegin kuu alguses isegi listi asjadest mida peaks jõudma ära teha/suuta. Toa ümber tõstmine on igal juhul nüüd ära mergitud, mõned teised asjad on aga umbes sellsied et saan need märkida alles kuu lõpus... samas ka ühe teise asjaga läheb suht hästi.

I seek the sorcery within... kõlagu see kommentaar nii kaudselt, nii piltlikult ja nii mitmetasandiliselt kui võimalik, kuid tegelen sellega. Nõnda võib seda kõike nimetada... enese sisemise tugevuse ja tahtejõu järgi sirutumine ning maailmale selgeks tegemine, et mängin oma kaartide ja täringutega... mis sest et mänguks on võibolla male. Kuigi maailm poel ehk see kellele pean midagi selgeks tegema, vaid mu sisemine probleemimeri

Kuid arvan et ei jaksa hetkel rohkemat öelda... uni nüüd

Kolmapäevabluus

2011-05-05T01:57:00.001+03:00

Täna oli üllatavalt paljude tuttavate kohtamise päev. Hommikul linna minnes sattusin kokku tööl oleva diega, kellega mõnda aega raamatutest ja troonide mängust vestlesime, siis juba liikusin edasi raamatukokku kus ajasin natuke Olevi ja nagu ikka Gobliniga juttu. Nägin põikamisi veel paari tuttavat. Tegelesin kooliasjadega ja arendasin ka natuke üht jutukest edasi mida tükk aega olen arendanud. Kooliasjad võtsid mind tegelt täna natuke läbi isegi... aga jah käisin korra kodus ning siis hiljem linna tagasi, kus jah sattusin kokku Die ja Stuga uuesti, rääkisin veel parri inimesega ning läksin peale raamatukogus käiku Ludosse.

Okei, Ludosse minek oli tegelt tingitud sellest et kaalusin Thori vaatama minekut. Esimene asi mis mind ei vaimsutanud oli asjaolu, et film oli 3D. Ma ei arva et see iseenesest halb oleks... ilmselt eetõttu et ma pole ise veel midgai 3d-s vaadanud ei tunne ma ses osas end nii kindlalt. Muidugi sellele liitus otsa asjaolu, et lugesin kommentaare kus käidi välja et ta pidi 3D-s halb välja nägema. Võtsin asja kaalumise alla, eriti veel ak seetõttu et poopnud kindel kas tahan paegu hakata piletiraha sellele välja käima. Ludos sattusin tüüpiliste tuttavate (Goblin, Dani ja Merike, ning üks tüdruk kelle nimi mulle ei meenu) kõrval kokku mingi tüübiga kellega sattusin Thorist rääkima ja tuli välja et probleem on lihtsalt Tasku kino 3d projektoris... ning soovitas mul minna seda Ekraani vaatama. Great success kuigi arvan et see nädal mitte. Ajasime tüübiga üldse omajagu juttu (tegu ulmefänniga). Igatahes sai temaga räägitud ning jälgitud kuidas rahvas tsitadelli mängib.

Aga jah veel enne kojuminekut comarketist läbi ning siis ühikas. Otsustasin enne söömist drägunit külastada. Ajasime mingist arvuist asjadest juttu ja vaatsime youtubest asju.

Tegelt ma tahaks peatuda isgei hetke Thoril. Asi mid ama tegelikult oodanud olen ja plaanisin minna vaatama sama kindlat kui läksin eelmine aasta Iron Man 2te vaatama. Esiteks mulle meeldivad skandinaavia mütoloogial baseeruvad asjad (ok mitet enam niipalju kui ammustel hallides aegadel) teiseks on mul kange tahtmine vaadata ära kõik need marveli koomiksitegelastest tehtavad filmid mis praegu nende filmistuudio pealt tulevad... ehk siis peale Thori tuleb kunagi Iron Man 3 ja siis Avengersi film mis tõotab paljut. Ok ja Captain America tuleb ka, kuid noh ta pole nii tõmbav tüüp... Olgu erinevate Marveli tegelastega filme on tegelt veelö olnud, aga antud juhul jäävad nad konkreetsest teemast välja (ehk siis kõik X-meeste filmid, Fantastiline nelik, Ämblikmees...) Muidugi jah tagasi Thori juurde, mind on reaalselt häirinud kaks kerget asja selle puhul, esiteks on on hiljuti kuuldud asjaolu et ta pidi olema kuidagi lihstamaks oma sisult, tõsiduselt ja stoorilt tehtud kui näiteks Iron man... samas ma ei näe veel selles otsest probleemi... ning too infokild oli nagunii kusagilt arvustuse kaudu teise arvustusse jõudnud, kus seda lihtsalt natuke etterääkivalt mainiti. Mitte otsene probleem, sest tegelt oli ka see ajaolu pigem nii: film räägib rohkem ülivõimetega viikingijumalast, kui tema igapäevaeluprobleemidest, ning asualtöeldes kuigi palladiumimürgitsue teema raudmehe teises filmis oli iseenesest lahe, siis kogu sellega kaasnenud kamm kuidagi muutus tüütuks ja pigem venitas filmi. Kuidagi see väide lihtsusest lihtsalt tol hetkel häitis, ehk asjaolu et seda kirjeldati kui lastelikumat. Teine asi on... noh inimesed kes on asja jälginud aimavad ka ära mida kohe ütlen. Miks kuramuse päralt on Heimdall mustanahaliseks tehtud. Ma püüan mitte siin rassistlikullt kõlada, ega ei tee ka kuidagi näitlejat maha, kuid sry Heimdall peaks valge olema, mitte mustanahaline. terve hunniku valge nahavärviga põhjala jumalustel baseeruvate tüüpide sekka tuleb tuleb toppida mustanahaliseks tehtud tüüp sest nii on korrektsem ja igaüks kes tunneb, et see pole lihtsalt sobilik tembeldatakse kohe rassistiks... Palun vabandust aga asi on lihstalt stiilis ja olemuses, mitte rassistlikus arusamas... ma lihtsalt ei suuda musta Heimdalli aasi või aasil baseeruva tegelasena. Järgmiseks saame me kreeka mütoloogia teemalise filmi kus Hermes on mustanahaline ja Artemis asiaat. Aga okei loodame et näitleja vähemasti asjaga okeilt toime tuleb ja tsipakenegi asja päästab.

Osama bin Laden (õigemini küll Usama ibn Ladin, kui õigetsi mäletan) on siis nüüd maha võetud. Või vähemasti nii väidetakse. Ajaloolase ja konspiratsiooniteooriatest huvitatuna on seda teemat huvitav jälgida. Põhikahtlustus mida igaüks armastab on muidugi see et teda ei saadud kätte ja kogu asi oli vaid selleks, et Obama oma teise ametiaja saaks. Muidugi kujutan ette et kuidas levivad ka lood Osama kiirest kõrvaldamisest, et mingi suur tõde kogus elle jama taga ilmsiks ei tuleks. Kolmas võimalus on muidugi alati see, et taheti lihstalt Osama maha korjata nii ruttu kui võimalik ning temast võimalikult vähe jälgi alles jätta et islamiterroristid ei saaks ise mingit innustust sellest et nende suur eeskuju vangis on või et tema laipa on vääralt koheldud. Viimane oletus on muidugi kahtlane,s est mäletaksin kusagilt nagu väidet et merre matmine on moslemitele solvav. Ma ei tea, kipun ka hetkel mõtlema et aks asi võib vaid üks suurem tüssamine olla. Eitea eks näis kuidas asjad edasi arenevad. Mõnes mõttes tahaks tegelt öelda, et islam võiks sammu oma arengus edasi astuda, selle all mõtlen ma just neid harusid kes (ehk ka hirmust läänemaailma mõjude vastu) püüavad kümne küünega oma kommetest ja koraaniseadustest kinni hoida, ning vaadata asja ka avarama pilguga (nagu seda ka mõistlikumad on tegema hakanud). Eks see usk vaja ka mingit murdepunkti et edasi areneda.

Aga jah ehk nüüd midagi toredamat (süüdistage Hannat selles)

30 Days of Dungeons and Dragons: Day 1: Tell us how you got started

Niisiis ma pean tõdema et avastasin kunagi kusagilt artikli mis rääkis ajsast ning sellega oli ka algne huvi tekitatud. Maakohas ja jõgevapiirkonnas elutsemine paraku ei aidanud selle huvi osas väga palju kaasa, pikalt pidin leppima infokildudega mida suutsin koguda. Siiis avastasin Larpi ning jõudsin välja ka selle mängimiseni, aga D&D pages veel tükka ega mu eest, kuigi aja jooksul kasvas teadmine.

Esimesed kaks mängu milles osalesin, olid võrdlemisi katlased. Eriti võttes arvesse asjaolu, et mu esimene mäng oli karja pärnakatega, Olli ja veel paari tartlasega kusagil rannal lõkke ääres ning ülejäänud seltskond jäi selle käiguis sujuvalt purju. Mängisin tumehaldjast bardi.

Aga kui nüüd minna korralike mängude juurde, siis oli seda ilmslet Curuniri mäng kus mängisin poolhaldjast võlurit nimega Cairdan. Mõnes mõttes mulle küllatki hästi meeldejäänud tegelane, oli küll neutral kuid kaldus sujuvalt kurja poole ning igati tõbras ja omakasupüüdlik samuti.

Sealt edasi hakkasid juba kõik muud asjad tulema.

Weisshimmeli kroonikad

2011-05-02T00:19:00.000+03:00

Weisshimmel... tahaksin siin tegelikult seda saksa pikka S-i kasutada (seda mida loetakse ja teisiti sisi tähistyatakse nagu antud nimes) kuid font ei vea kahjuks välja. Hiline õhtutund, kõrvu Nox Arcana paitamas ja veel tsipake tööd essee kallal. Unisus tükib ligi... aga noh arvestades mu vähest unelaadungit pole see midgai üllatavat.

Tudengipäevad on olnud, kuigi olen ausaltöeldes neile vähe tähelepanu pööranud... kui nüüd just jätame välja selle esmaspäevase traditsioonilise hommikuäratuse ja välja võimlema kutsumise, millele mu reaktsioon loomulikult ka vastav oli (keerasin teist külge ja uinusin peale lärmi lõppemist). Igal juhul hüppame nüüd edasi sinna mis sai peale minu eelmist postitust ja laupäeval. Sai siis reede õhtul postitus tehtud ja raamatukogudes käidud, jätkasin ma lihtsalt linnas uitamisega, mis lõpptulemusena mind siiski ühikasse tagasi viisid. Tekkis mõte ühe asja kohta Jaanuselt uurida ning läksin ta ukse taha. vastu tuli Kärts, kellelt selgus et jaanus on tööl (see polnud ka suur üllatus) kui mainisin et peaksin ehk barbariga rääkima ka siis liikusime tema poole, kuskohats leidsime eest ka arvu muud tuttavamat rahvast. Samas ega eriliseks õhtu ka ei kujunenud, olime mõnda aega seal, siis liikusime linna kus me sisi pargis istusime ja juttu ajasime. Tõmbasin ise suht kähku koju ära.

Laupäev siis... ärkasin siis üheksa aeg, käisin vahepeal linnas toimetamas jne. Kohtasin vahepeal Trexxi kellega mõnda aega eri asjade teemal juttu ajasime. ning jah ega midagi rohkemat polnudki. Kodu, asjatamine ja siis tuli minuga Efka msnis rääkima ja siristas et nad koos Rasmusega tahaksid dotat mängida. Kuna polnud S.Rassi oma ajaühiku näinud olins ellega meeleldi nõus. Rõhutasin vaid seda et meil oleks vaja ruuteit ja et keegi peab mulle DoTa jagama . Siis aga helistas rasss lisaks ja keelitas mind modernit tegema (alguses drägonit, kohapeal juba kolis moderni peale). tegin siis oma modernisettingus sellise kerge ja kiire kolliküttimise mängu, tegevuspaigaks siis Stillwater, Minnesota. Revenandid, härmaguulid ja kohaliku jalgpallitiimi sigadus (hakkasin muidugi tagantjärgi mõtylema, et kanti arvestades oleks ehk hoki parem olnud).

Sai siis tore mäng tehtud ja kuidagi paratamatult andis rass mu settingule nime... Weisshimmel. Tegelt ok, see oli seal varemgi olemas, aga ma lihtsalt ei püüdnud teda ametliku nimena kasutada. Ma armastasin kuangi omada oma modernite asukohana fiktsionaalset ja Müncheni lähedast saksa väikelinna nimega Weisshimmel (mainin juurde et seal oli Höllfeueri nimeline pubi) ja kõrini paranormaalseid juhtumeid. Vahepal ma laiendasi oma maailma ära ja hakaks tunduma vale seda nime kasutada... aga see kõik selleks.

Peale seda kui rahvas ära läks jäi mu juurde arvestatav hulk luuti. Rasmuse kingitud pooleliitrine pudel starterit ja sõjaväe toiduratsioon, kaks liitrit koolat ning liitrine pudel A le Coq tumedat kalja. Kusjuures kui rass ütles et tal on mulle mingi varajane sünipäevakingitus, siis kartsin juba et ta kingib mulle lõhkepakeri või midgai. Tagantjärgi mõeldes oleks see, et rass hakkab koju midagi sellist kaasa vedama liiga vähetõenäoline olnud... mitte et pärispaljud ajateenijad kipuvad just neid überpaugutajaid endaga kaasa vedama :P Aga jah tegin selle hommikul lahti ja avastasin sealt omajagu huvitavat. See et see hanemaksa pasteeti näiteks sisaldas... ma ei eta see kõlas juba natuke liiga fancylt ;P rass hopiatas mind konservide osas et need pole just etab mis osavad. Ühega mul vedas, pole küll teab mis maitsev kuid söödamatu ka mitte (oleks võinud soojaks lasta ehk isegi) eisega... noh rass juba hoiatas nimepidi et see on halb... ja noh see mõlk mis selels oli ei veennud mind just seda proovima hakkama.

Aga jah uni nüüd... homme hommikul vaja tegelöt isegi seitsme aeg ärgata

Return of The Vuntsionu

2011-04-29T19:06:00.000+03:00

Okei... mitte ehk kõige traditsioonilisem pealkiri, kuid sobib ehk kõige paremini tänast päeva iseloomustama. Lihtsalt et vahele mainida, mu tänahommikune ärkamine oli võrdlemisi raske, st. üks neid momente kus teed umbes kahekümneks sekundiks silmad lahti ja siis vajuvad need välle kinni ning nõnda paar tundi järjest. Nii et jah, plaanitud varasema kellaaja asemel ikka kell üheksa ärgatud. Okei, üles veetud mõned hommikused asjatoimetused aetud ja mingisugusest raamatuilugemise nädala raames toimuvast meemivärgist osa võetud, haarates endale lähima raamatu ja vastavalt leheküljelt vastava lause võttes. Minu ohvriks osutus Feisti King of Foxes ja sealt siis lause mis iseloomustas kahe paruni jahinduslikke oskusi. Ohwell.. peaksin veel täna jõudma selle raamatukokku tagasi viia.

Ööd pole vahepeal meeldivad olnud, olen nii paarilgi ööl ja hommikul näinud lihtsalt rõlgeid unenägusid, molle põhjust ma ei oska väljagi mõelda. Ilmslet mingi mu mõistuse kahtlane osa on neid kokku keetnud... see et mõned on tagantjärgi jäänud justkui füüsiliselt mõjuma... see on halvem olnud. Tervis tegelikult on viimasel ajal kahtlasi nippe mänginud, eriti silmad. Ok ere valgus ei ole mulle teab mis sõber, kuid vahepeal kui püüdsin pikemat väljas päikese käes istuda ja lugeda oleks ta nagu mulle väga silmadele hakanud, pluss vahepeal väljas ka. ma ei tea... võimalik et mu silmad ei "aklimatiseeru" aga ma pole kindel tegelikult. Vaatab mis saab... kui muidu ei saa, siis kiiremas korras ikkagi päiksekad hankida (mõtlesin enne nendega siiski oodata) ja silmaarst.

Aga jah hommikul siis kõigepealt viimane mikroajaloo seminar (nüüd vaid eksamiajad jäänud). Midagi väga sisukat polnud ülejäänud pool rahvast rääkis mis raamatuid nad lugenud olid ning suht kõik. Kruusmaa muidugi võttis asja "lühidalt" tehes ilmselt kõige pikema ettekande üldse. Peale seda oli lühike vahe momendini mil pidime geoloogiamuuseumisse ekskursioonile minema. Kõhutühjus andis tunda, aga kuna mul poelsk olnud aega et hakata ühikast läbi käima ja isegi et metrost läbi põigata, siis otsisin alternatiivvarianti, milleks osutus lõpptulemusena üks kesklinna kiirtoidukoht, kus ma 1.20 eest isegi võrdlemisi asjaliku burgeri sain. Sõin ja liikusin siis Vanemuise 46 poole ning püüdsin välja mõelda kuidas ma kunagi ammu pidevalt seal käia viitsisin... Ajaloo üks eelis, kui meie arhiivilaks ja vene keel milel võtsin välja jätta siis kõik toimub mugavalt kesklinnas, raekoja lähedal (Lossi 3 for teh win). Aga jah vanemuisesse ja siis ootama. õppejõud jõudis enen poolt rahvast kohale ning läks asju ajama. Mõtlesin mõne hetke kes meile siis kohapealt asju räägib ning mu aimdus ei eksinud... Vuntsionu.

Selgituseks siis oli see minu kolmas kokupuude vuntsionuga ja esimene antud õppeastmes. Ei see polnud midgai hirmuäratavat või kohutavat, tegu on sellise suhtkoht muheda ja toreda õppejõuga, nimi vuntsionu ning lihtsalt tema suurte ja võrdlemisi paksude vuntside järgi antud (mis nüüd olid tegemas läbi hallistumist). Varasemad kokkupuuted: kivimite praks nii ökoloogia kui arheoloogia (kõrvalerialana) raames (tegin seda ainet kaks korda, sest esimene kord ma ei saanud just kõige paremat hinnet... seetõttu ei tahtnud ma ka seda üle kanda), kus ta tutvustas meile varemmainitud objekte ning pidime siis oskama talle vastates neidsamuseid ka ära tunda.. Well ma tulin talle isegi meelde... :P Aaga jah, täna siis rääkis ta meile geoloogia uurimisest TÜ-s. Selle kõrvale sai muidugi vaadata ka neid erinevaid toredaid asju mis kõik klaasitaga olid. Mõtlesin isegi hetke küsida kas teemanti poleks võimalik näga (kusagil oli mingi imepisike teemantitükike, mida pidi mikroskoobiga vaatama :P saime seda kunagi ammu 2005 sügis näha isegi). Aga jah... oli tegelikult suht ok loeng kuigi mingi hetk otsustas tervis et tahab mind rünnata... pea ja silmad olid valusad ning olemine kiskus kahtlaselt uimaseks, viimased läksid muidugi võimalusega maha istuda ka üle. Kuigi ma ei tea praegu õhtul on uimasus natuke tagasi hiilinud...

Aga jkah korraks nüüd linnast läbi, et paar asja raamatukokku ära visata ja poest läbi hüpata...

Loometööst vol 3

2011-04-17T20:30:00.000+03:00

Kuhu ma siis eile pooleli jäingi...

Õigupoolest oli see omamoodi irooniline isegi kui hakaksin rääkiam oma loomeprobleemidest ja laiematest küsimustest millegi kirjutamise/või asjade kujundamise ümber ning voila mõtted kampaaniasettingust lihsalt tulvasid pähe ning kogu see entusiasm ja tahe selle juures, see oli veider ja hea...

Hmm... linnud siristavad akna taga, harmoneeruks see natukenegi mu kergelt halva enesetundega võiks ehk ennast isegi paremini tunda.

Igal juhul visandasin midagio ja panin lihtsalt ideed kirja. Kas oleksins elel ideevisanduse veel lihstalt kuhugi doc faili jätma ja natuke edasi töötaja selle kallal? Eile see mulle pähe ei löönud oli lihstalt hoog, et paneme kirja ja kohe üles ka. , Rääkides mängudest, siis oli mul kunagi komme mingeid rpg-sid ja strateegiaid paberile visandada. Lihtslat kippusin hulkuma mingite arvutimängude kodulehtedel ja fansitedel ning sealt ma ei tea tükkisid asjad pähe lööma ning ka paberile minema. Asjad mida muidugi mingi 13-15 aastane mina sinna viskas olid kohatiu küll suht otsesed koopiad eri asjadest, kuid oma loometöö olis ee ikkagi. Püüdsin isegi vist ise mingia eg lauamängu tekitada võttes HoMM 2te eeskujuks :P See maailmakaart mille joonistasin A3 meenub häguselt isegi. ma ei tea, ma pole neid asju mis ma mõtisklesin ja sirgeldasin toona nagu väga loometööks lugenud pole, kuid mingi väljaelamisviis ta siiski oli püüe midagi teha, mis sest et oelmuselt nad siiski midagi suuremat polnud. Ma ei tea see oli nnagu see mõte et kirjutamine ei ole mu ainus väljalase, st nende asjadega töötamisest ju jõudsin ikkagi välja larbireeglite kallale, mida mul mingitel oli komme igasuguseid läbi mõelda ja planeerida. Üldiselt oli ikka mingi reeglistik nö templateks ja siis asusin ma tööle, püüdes mingit oma asja teha.

Ma tegelikult ei tea kuhu ma püüan selle jutuga välja jõuda, mingi osa minust tahab väita et olen ehk seda loomevõimet valesti suunanud ja pidanud seda rohkem kirjutamisele suunama kui larbile, drägonile ja nendele mõtisklustele. Ülejäänu aga vaideb vastu, sest see kõik on olnud ikkagi osa sellest et tegelen oma kujutlusvõime kuidagi rakendamisega, hoolimata sellest et olen ehk kõige esimese ja ikkagi olulisemat natuke liiga palju kõrvale jätnud...

Sometimes i get the feeling that my soul is poisoned...

Mis siis muidu täna, sai lõpuks asi kätte võetud ning saabas ja king parandusse viidud. Kartsin natuke esimese pärast kuna polnud kindel aks seda prandada saabki, kuid tuli välja et see pole raske ning et teisipäeva õhtuks on valmis mõlemad. Bueno Siis peaks ka järgmine sessioon Olli mängu olema.

Huvitav kas see peaks olema loometööst vol 2

2011-04-16T22:49:00.000+03:00

Fimbulwinteri link nüüd olemas. Muidugi on see hetkel alles kogumik algsetest mõtetest kuidas võiks see kampaaniamaailm välja näha. Pole ehk küll kõige originaalsem ilmtingimata (kas polaarplaneedid seda on :P) kuid lahe mõte küll, arvestades et ma ikka ja jälle kipun polaaroludes mänge tegema. Eks see mõte arene aja jooksul.

Naljakas kuidas loometöö küsimus end vahepeal lahendada võib :P

PS! link on kõrval ja eelnev postitus mis asjani viis alumine

Loometööst vol 1

2011-04-16T19:56:00.000+03:00

Sattusin mingi hetk mõtlema loometöö ja kunsti üle. Tükk aega oli mul mõte, et kui ma üldse mingi loometööga tegeleda suudan, siis on seda kirjutamine. Veidral kombel on see olnud mulle kui kahe teraga mõõk See termin on veider tegelikult kui arvestada et klassikaline kujutlus keksaegsest mõõgast on ju kaheteraline mõõk, ehk siis see et mõlemad servad on lõikevõimelised). Mul on head ideed, ma suudan lasta peast läbi huvitavaid tegelasi, sündmusi ja vormida maailmu, kuid probleem tekib just asja valmistamisega pikemas perspektiivis, mingi hetk tekib see moment kui ma ei suuda kirjutada edasi, kas ma ei saa ideed või ma lihtsalt ei kirjuta mingist momendiust edasi. Püsimatus? Enesekindluse puudumine? Ma ei oska öelda, mul on omajagu alustatud lookatsetusi, vähe lõpetatuid. Vahepeal ma lihtsalt ei oma tahet. Kas ma pean võibolla lisama oma depressiivsuse üheks selleks põhjuseks?

Midnattsol - River of Virgin Soil

Tegelikult ma ei ürita lahata siin oma kirjutamisprobleemi, vaid pigem vaadelda oma loometööga tegelemist hulga mitmedimensioonilisemalt. Mõistsin et olen loometööde osas tegelikult asju kõrvale heitnud, väiksemaid loometöid mida olen tegelikult kõrvale heitnud aga ometi olen seda loovust ka mujale suunanud. Larp ja D&D on olnud tegelekult paigad kus olen seda loovust rakendanud, põhiasjalikult muidugi gemmi/demmi nurkade alt. Viimane on just see mille puhgul tunnen et olin kuidagi varem mängudes kuidagi tuigevam ja julgem sellega, nagu üks mängija (ja see oli mu esimese kampaania ajal üldse), et toon kuidagi rohkem välja tegelaste mõju neile ümbritsevale ja ühiskonna/inimeste poolseid reaktsioone, tegelaste suhteid nendega. Olen tundnud et see on külg mida ma kuidagi mängudes olen liiga palju kõrvale jätnud. Muidugi hea hulk mänge mida vcahepealsetel aastatel teinud olen on olnud võrdlemisi kiired üheõhtukad olnud, nii et njah. Muidugi kui mul on olnud pikem kampaania, siis on see siiski ka sisse kujunenud. Maailm on muidugi ka oluline asi mille kallal töötada. Mul lõi täna lihtsalt korra ühe kõrgesettingu kohta lugedes pähe, et võiks teha midagi laadset aga kuna ma pole niivõrd kõrbepersoon, siis hoopis võtta ette selline pea üleni jääajas planeet. Ok ekvaatoril on soojem... aga see on ka uht põhjaparasvööde stiilis soe ( ala kevadised temperatuurid ehk parimal juhul). Muidugi kõik ei ole ka päris jää all, lihtsalt seal kuss eda pole, on enamasti igikelts. Põhilised elukeskkonnad ongi siis see kant ja külmematel aladel kas väiksed eskimode stiilis kogukonnad v õi sisi suured linnad, mida hoiab elus ja soojana nende südamesse kätketud elementaalne tuli või kuumavee allikad. Maagia on arvesattav komponent ellujäämise juures, selle abil tagatakse nii põldusaaduste valmimine, kui ka tänu millele on linnad kaitstud elementaalse leegi poolt. Muidugi võib ka olla käilinud paiku kus mingite võimsate jõudude sekkumise läbi on endine kliima ka muul moel säilinud.

On paratamatu et Jääalasi mõjutab neid mõtteid mis seda mängu vormivad kuid mu mõtted kuidagi ei suuda peatuda selle juures. Enamus jumalaid on maailma hüljanud ja selle asemel on kerkinud muud usud. Näiteks on tavaline nähtus tulepreestrid, kes kummardavad elementaalset leeki ja saavad sealt jõudu. Nende kõrval eksisteerimas talvekummardajad, kelledest osad on nö pahad tüübid kes tahavad jääaja kõikjale tuua, teised aga on niiöelda tule vastu tulega võitlejad. Oh kui veider selles maailmakujutluses kõlab, jää vastu jääga on parem. Druiidid on need siis kes püüavad maailma päästa (või siis on jäädruiidid kes embavad nö uut maailmakorda. Sortsud ületavad võlurite hulki selles maailmas. lihstalt paljud lapsed sünnivad juba üht või teistpidi elementidest mõjutatuna...

Okei ma lõpetan selle osa siin ja hakkan põhiosa kirjutamisblogisse lisama...

Mis ma nüüd siis veel lisada tahan... ok ma arvan teõsti et lisan selle siia hiljem, mul on lihstalt mingi hoog peal... Pean ide elihtsalt natuke suuremalt kirja saama...

Kevadväsimus

2011-04-15T23:34:00.000+03:00

Loreena McKennit - Highwayman

Ma ei oska ilmselt anda mingit muud nime mind viimastel nädalatel vaevanud seisundile, kus ma kohati päevaaegu lihtsalt ja julmalt ära vajun, st. lihtsalt leban voodis ega suuda midagi teha peale mõnehetkese püsiajamise ja tagasivajumise ja nõnda mitu tundi keset päeva järjest. Täna loengutest tulles õigupoolest vist isegi magasin päriselt mingi tunnikese või nii selle käigus. Ei olnud nagu suurt vahet uimasusel ja unel kui aus olla...

Mida siis muidu viimasel ajal teinud? Kevad on kätte jõudnud, ehk on see esimene asi millest alustada ja ilmselt parem asi kui mu müütiline kevadväsimus (nagu mõned inimesed väidavad et KV on müüt) täna oli tüüpiline reede, ehk siis kooli mõistes aktiivne päev. Ilma arhiivinduseta õnneks, igal juhul sai siis Mikroajaloos ettekanne esitatud (hääldasin nime Guillaume de Marechal ikka suht valesti... oleks olnud tahtmine öelda inglisepäraselt William Marshall, paratamatult olen ma tuleviku mõttes prantsuse nimede hääldamisele tähelepanu pöörama). Siis oli Euroopa teaduste ajalugu, mis puudutras mu kunaghist ja ammust valdkonda, ehk siis rääkis erinevate bio-geo tüüpi teaduste uurijatest kes TÜ-s või muidu Eesti alal tegutsenud oli. Ma ei tea natuke naljakad on need momendid kuidagi jäänud, kui kohtan ajalooga seoses seda millega üritasin kunagi tegeleda...

Uimasuse kahanedes vedasin arvuti taha, kus avastasin et peale minu on ka Raul/Faramir huvitatud Mona poolt jagatavast raamatuhunnikust ning põrutasin tema poole. Tee peal sain random encounteri, ehk siis sattusin kokku omal tädiga kes oma perega Kastrest tuli. See et nad seda reedel tegid oli muidugi puhas hämming, suvel mitte... aga praegu... Aga well, Mona pool sain oma valiku tektud enne Faramiri tulekut, sai veel mõne hetke Fyerellalist ka rääkida. Faramiri saabumis elisaboonus oli muidugi see, et sain temaga kesklinna, peale mida ma ühikasse naasin.

Mõtlen linnamineku peale...

Aga millest muust veel, nagu öeldud on mul hulk raamatuid lugeda, samas ka mingi arv kooliasju millega tegeleda. ostsustasin ka seda et hakkan saksa keelt aktiivsemalt harjutama. Seda siis ühe arvitimängu ja ehk mõne saksakeelse sarja kaasabil. Vana plaan tegelikult, kuid olen jõudnud seda seni vaid piiratult rakendada. ostsin endale ka mingi hetk Eriksoni viimase raamatu ostatud mida nüüd vaikselt ka lugema hakata saab.

Loreena McKennit - Dante's Prayer

Kaks zavoodiskäiku ja D&D on ehk asjad millest rääkida. Esimene nendest tekkis peale seda kui laupäeva õhtu lõpu poole, ehk siis südaööl end linna vedasin. Läksin Zavvi kus kohtasin Olli, Barbarit ja Daleid, kellega koos siis seal mõnda aega ka istusime. Daleios ja barbar küll kadusid aja jooksul, kuid vahepeal lisandus meie juurde erineva rahva seas ka Sauron, kelle ja Oliveriga ka hiljem Suudlevatesse tudengitesse edasi liikusime. sai aetud juttu erinevatel teemadel ja Sauroin tegui praktiliselt tasa mulel tehtud halva nalja sllega, et rääkis ühe huvitava infokillu mulle... Igal juhul nagu ma ütlen, see õhtu oli midagi vana ja head. Teine õhtu oli kolmapäeval kui sai end Barbari sünnale veetud. tegin seal barbarile talle lubatud 4 cl jack Danielsi välja (kingituse küsimus sellega lahendatud :P) ja kuigi mingi osa õhtust oli tore, sai eri inimestega juttu aetud... siis kuidagi jäi tunen nagu oleks see hea osa õhtust alanud siis kui Olliga kokku sain ja lõppenud siis kui ülejäänud rahvas kohale jõudis...

Aga minnes korraks tagasi tolle laupäeva õhtu poole, siis viis see mu edasi drägonit mängima. Oll tegi sisuliselt mängu Dragon age maailmas. Mängisime siis kampa värskeid halle varjdaid kellele oldi antud ülesanne uurida üht darkspawnidega seonduvat juhtumit. Igal juhul koosnes meie kamp Qunarist suure mõõgaga (Miku tegelane, kelle puhul tuli veel välja ka asjaolu, et ta oli warblade :P), minu rajaleidja/skaut, rassi mängitud maag ja ronaldi päkkar. Sellega oli kusjuures ilus moment kus astusin Sauroni koju sisse ja esimene asi mida V. Rassilt kuulsin oli, see et Ghost mängib ju maagi, vastasin et ei tahaks nagu ja rass otsustas selle peale üle "lõbusa" apostaadi teha. Hmm... mul on tunne et mõned demonbane nooled kuluksid sinna ära. Igal juhul saime ühe pisut vastiku kogemuse osaliseks (guulistunud kõrtsipere) ja pidasime sigidikege vastu ühe suurema kaitselahingu maha.

Nendele nüüd otsa siis Deep Roadsi läheduses laagrisviibimine ja levelup.

Lake of Tears - Raistlin and Rose

Pean tunnistama et mõneti oli hea D&D mäng midagi mida ma polnud ikka päris ammu saanud. Priidu oma oli ok aga mitte hea. Need asjad mida sie viimasel ajal teinud olen, pole aga midagi nii erilist olnud (ok viimasel ajal tähendab neid kahte modernit). Eijah mingi hetk lihtsalt tekkis see olikord, kus mina olin see tüüp kes oli alati nõus demmama ja tulem oli a la et mängisin harva ja enamasti tegin kas üheõhtukaid või siis isegi oli mõni pikem sai. Weisshimmel ja esimene DSI sari olid modernitest ehk kõige edukamad, see kui tegin Paqthfnderi betat või üks kampaania mida vahepeal lasin olid ka võrdlemisi edukad. ma ei tea misk teema selelle nihkus, aga võibolla on lihtsalt asi selles et ma tahaks mängida ise mõnda pikemat ja korralikku mängu ning püüdes nüüd mitet valesti väljendada "vana hea seltskonnaga," või millegi sellele lähedasega. Lootsin omajagu tegelikult Yoshy plaanitud Täheleidja mängust ehk d20 future mängust, mida ta kavandas, kuid kahjuks asjad ei jõudnud selleni. Alternatiiv sellele vanale heale oleks muidugi mingi täiesti uues eltskonnaga koos mängimine, ehk oleks sel mingit huvitavat võimalust? Nii kaasmängijate, kui ka minu demmatavateasjade osas oleks hea kõi viimaks S.Rass tagasi tuleks. Aga noh, ehk nüüd olli mäng annab midagi, mida on saanud mõnda aega oodata...

Sirenia - The Other Side

Kevadvõluri tagasitulek

2011-04-07T02:12:00.000+03:00

Tristania - Dementia

Kirjutada on olnud paljust, kuid tahtmist või soovi kirjutada, seda eriti mitte. Kevad on viimaks tegutsema hakanud, on soojust ja on kevadvihma, lumi võiks juba rutem pageda ning tulla see meeldiv varajane kevadrohelus, mida mu romantikuhing ihkab. Või vähemasti see osa hingest mida võiks mul romantikuks lugeda. Huvitav kas jõuan siin jälle ütlemiseni et kevad on mu lemmikaastaaeg ja mõistan, et tegelikult pole mul lemmikaastaaega vaid lihtsalt fakt, et mulle meeldib tegur ühes või teises ajas, tihtipeale just midagi õhtutes. Kuid see selleks.

Suutsin siis vahepeal omada õudukat nimega Laupäev Aaduga, ehk teisisõnu viimatinimetatud isik röövis meie eludest kuus tundi, nagu talle poelks veel reedest piisanud. Igal juhul vedasin end kohale lootuses, et omandan mingi vajaliku teadmise mida eksamil kasutada. Meil jäi ehk alal poole tunni säilikute vaatamiseks suhteliselt, kogu laupäevane loeng oli võrdlemisi feil selles osas... st reaalne ja kasulik info oleks ehk kolme tunni alla ära mahtunud, kõik muu. Pean siin paari kursakaaslasega nõustuma (antud isikud siis kaasüldajaloolane ja 20. sajandi uurija) ja esitama küsimuse milleks meile see aine. St. reaalselt arhviikasutuspraktikat on seni ülivähe olnud ja tõesti meie uurimisvaldkondi nagu 19.-20. saj Eesti arhiivid ei puuduta. Aga ok, vähem vingumist, rohkem kirjutamist. Muidugi kahe arhiivipäeva vahel sai siis üritatud taas mingi ajaloolaste istumine teha, seekord siis Zumm-Zummi nimelises pubis. Rahvast oli tas vaid vähekene ning vaid kindlad näod... näib et reede õhtu ei sobi ajaloolastele. Igal juhul istusime siis seal ja ajasime juttu. Tuli välja et olin ühe kursaõega kunagi varem pirogovil kohtunud. Lugu oli umbes selline olnud, et nad olid koos ühe sõbrannaga püüdnud teisele kingitust teha ja selleks lasknud siis linnas/pirogovil liikunud inimestel midagi vihikusse joonistada. Tegin vist toona oma klassikalise öötaeva/öise maastiku. Natukese jutu peale hakkas tõesti juhtum natuke ka selgemalt meenuma. Igal juhul sai mõninga rahvaga sealt ka edasi liigutud, kõigepealt siis Creppi, kus väheke istutud sai ning siis juba vana hea ja üüratult täis olev Zavood. Seal kohtasimke veel tuttavaid nägusid, kelledest oli aru saada, et nemad ei kavatse ennast küll laupäeval kuhugi vedada... Igal juhul vedasin mina end suht varsti koju.

Laupäev oli ka õhtu mil ma end viimaks Zavoodi vedasin, sain seal om ajagu tuttava rahvaga kokku (ehk siis larparid/rollimängurid) tegun ühe huvitava katse ja palusin mulle kümne minuti jooksul ära rääkida kõik viimase aja olulisemad kuulujutud. Lihtsalt katse pärast. Sain kuulda vaid ühest, millest ma poolt olin nagunii lauda istudes kuulnud. Polnud nagu suur kaotus. Ohjah, se seltskond oli muidugi palju värvikam ja lärmakam kui mu eelnevaõhtune (võibolla kui välja arvata Zavoodi sisaldusega osa). Sealsamas lauas sündis ka muidugi minu, Talienisi ja Dani vestlus kus arutasime larparite vähesuse üle. Ma ei hakka seda teemat hetkel aga siin postituses puudutama.

Nad ütlevad et on asju mis muutuvad ja asju mis samaks jäävad. Peale kõiki neid aastaid ma pole kindel kas Krooksu uus sisekujundus, ehk siis leti ümberpaigutatus mind niiväga köidab, kuigi ruumilisa kulus ehk ära, bluss baaripukkide olemasolu polegi ehk nii paha asi. Või siiski?

Paar õhtut tagasi sai dräguni poole crashitud, kaks korda ühe õhtu jooksul ja teisel korral koos tema, Kotka ja Barbariga uuesti tulnukat vaadatud. Ma pole kindel kui paljua ega tagasi ma seda viimati vaatasin. Suht naera ja nuta, üheltpoolt on tegu šketsi/komöödiaga, teiseltpoolt on asi sisuliselt dokumentaalfilm. Eijah, istusime seal, ajasime juttu ka rüüstasime youtube videote otsingutel. Lõpuks mingi hetk Barbar kadus ja võtsin koos Dräguniga ette talle Firefly tutvustamise, tuli välja et oli Serenity-t näinud aga sarja mite. Kadusin ise muidugi mingi 15 min hiljem kuna väsimus hakkas lõpuks kallale tulema.

Tristania - Selling Out

Hea kõlaga lugu seejuures, aga see selleks. Kooliasjade osas siis see kuu usinalt erinevaid koduseid töid teha. Mustast saab ka nüüd mõneks ajaks puhkust, kuna aprillikuu on pühendatud Euroopa teaduste ajaloole, ning teisel ilmselt mõnele muule asjale. kaks ekskursiooni peaks ka saama ning ehk ka muud toredat, ilm ja teeolud on ka sellised et võin regulaarset jooksmist taaselustama hakata.

Lihtsalt hea lugu ning ehk ka kuidagi siia sobilik, või ma ei tea, uni stalkib ming tegelt juba.

Lõputute lumeväljade alla maetuna, ikka veel pole ma unustanud kõiki neid häid hetki

2011-03-20T14:16:00.001+02:00

Reede ja laupäev möödusid väga edukalt ja väga hästi... kui arhiiviaine välja jätta. Eelmine nädal oli see ok ja lahe, kuid seekord jõudsime nö "vana klassika" juurde tagasi. Õnneks oli paar loetavat asja ka. Pluss kogu teema oli majandusalastest säilikutest :P Siiski sai nagu midgai uut teada... Omamoodi huvitav oli muidugi see kuidas me pidime mikroajaloo seminari tegema õppejõudude ruumis, sest isik kes haldab kõiki võtmeid oli ära ja kõik olid enamvähem paanikas sest ei saanud kuhugi sisse, st. õppejõud.

Esimene asi mida tahaks kommmenteerida on see, et tundub hetkel pisut veidrana et ma täna ülikonda selga ei pane :P Arvestades et seda sai kantud praktiliselt terve reede õhtu ja laupäeva :P Einoh mulle meeldib kanda ülikonda, kuigi ma pole kindel kas peaksins eda tegema ilma et selleks põhjust oleks. Noh mõni õhtu võib vabalt sellega linna minna näiteks.

Kolm aastat tagasi oleks nahkmantliga metallistist ghost selle peale pead vandutanud ja küsinud miks :P Aga ei mulle meeldib ülikond või siis pigem sellelaadne riietus.

Aga jah peale arhiiviahastust sai mõne tunni ühikas istutud, puhtatud, Dragon Age II lõpuni mängitud, paari inimesega juttu aetud ning siis juba ajaloolaste peole. Tegu oli võrdlemisi väikse istumisega ühes Võru tänava majas. Osa inimesi kurtis jah asjaolu üle et vale aeg sai nagu istumiseks valitud ja peaks lähiajal otsima nagu mingi parema kus rohkem rahvast saaks tulla + parem teavutamine. Igaljuhul oli see rohkem vestlusõhtu, põhiteemaks siis erinev ülikoolindust ja üliõpilaselu puudutav. Pluss tutvustusring nii oma huvide kui pahede välja ütlemisega. Oijah kuidas kohati inimesed püüdsid vastata kas võimalikult lühidalt või sisi tekkis mingi pikem arutelu selelst :P Ning sai otsustatud et laiskus ja asjade viimasele minutile jätmine on liiga generic asjad, et neid pahedeks nimetada. peale seda istumist sai veel linna liigutud, läksime esialgul Illegaardi kus üks meie väiksest seltskonanst polnud kunagi käinud, kuid leidsime selle liiga rahvast täis olevana ning suundusiome hoopis pubisse nimega Sõprade juures. Seal olin aga lühidalt ja läksin koju.

Laupäeval siis sai üle hulga aja end Tallinaase veetud, teisisõnu läksin siis Kadri sünnipäevale igati tore ja mõnus üritus. Sai nähtud ka mõningat muud tuttavat rahvast (a la Mirju ja Maarja) ning üldse igasugu erinevate asjade üle vesteldud. Kuuepaiku läks Kadri Gregoriani kontserile ning kuna ta vanemad viskasid teda Solarisse ära sain ma ka ise auto peale ja bussijaama ära. Tagasisõit venis kuidagi pikalt, vähemalt esimene pool sellest, loobusin mõttest oma raamatut lugeda ja vaatasin lihtsalt muusikat kuulates aknast välja. Üks asi tõusis mõtetesse mis mind näris, aga mõtisklesin selle vaikslet endamisi läbi ja suutsin rahuneda. Kusjuures buss oli ääretult täis, kunagi suutsin ma õhtuses bussis ikka üksinda istuda... Tartu jõudes otsustasin ma Pauluse peatuses maha minna, kuna sealtkaudu sai rutem Keldrisse kui Bussijaamast. Tartu oli lumisem kui hommikul ning Taevast vaid lisandus seda. Ok lumesadu polnud iseenesest uudis... oli ju see hommikul olnud Tallinnas ja lõuna poole sealt liikunud, kuid see polnud ka oluline. Jõudsin keldrisse, andsin Yoshyle Mirju õnnitlused edasi ja siis sai lihtsalt seal oldud ja rahvaga vesteldud. Sai natukle Oliveriga pikemalt räägitud ja aega veedetud, samuti tegi Sauron mulle ühe ahvatleva pakkumise mille üle mõelda. Samuti sai üle mõne aja ka Aurinit näha. Lõpuks liikusin ma sealt koos Olli, Iti ja Eliniga minema, nemad läksid minema ning kõndisime ja vestlesime Oliveriga päris pikalt veel elust ja asjadest.

Siis läbi talve viimase hinguse (kuigi lund enam ei sadanud) tagasi ühikasse.

Kui ma peaksin midagi nädalavahetuse kohta ütlema, siis oli igati tore ja lahe nädalavahetus, midagi sellist mida olin ammu tahtnud. Ok ma nüüd ajan ehk natuke vastupidist juttu arvestades seda et Oktoobriöö nädalavahetus oli ka lahe, kuid peale kõigi heade külgede, noh olens eda varemgi öelnud, i feel a bit wiser, tegutsemistahet on kuidagi rohkem ja üldjoontes muudab see kõike mis nende paari päeva jooksul hea oli, veel paremaks.

Aga ok saja aastase sõja kallale edasi

PS Pealkiri on parafraseering ühest egiptuse temaatikat kasutanud Black metal bändi loost. Ma pole küll seda lugu ise kunagi kuulnud ja ma ei ole kindel kas on tegu pealkirja või loo sõnadega, kasutasin lihtsalt kunagi väga ammusel ja hallil ajal msninimena/nimes: Lõputute liivade all pole ma unustanud neid kes mind reetsid. Elendil muidugi kommenteeris seda uurides kas olen seda lugu kuulanud. paneb mõtlema kas see oli ak äkki see vestlus kus mind saadi Düüni lugema?

Lihtsalt natuke asjadest

2011-03-15T21:42:00.000+02:00

Täna oli keskmiselt edukas päev ehk teisisõnu sai Selartiga magistritööst räägitud, mõned soovitused ja asjad mida uurida talt ka saadud. Pluss huvitav vestlus ühe vähem või rohkem tuttava inimesega ja meeletu hulk tuttavaid ajaloomasi keda nähtud sai. Pluss raamatukogukäik ja ühtteise asjaliku sealt hankimine ka. Koolinduse asjas lähevad asjad taas ülesmäge kui aus olla, arhviiviaine oli reedel ikka päris ok... kui välja jätta see ajsaolu, et Must tahaks kangesti kasutada mõnd laupäeva oma aine jaoks. Ning pikemalt kui ta oma enda ainet muidu teeb. Mulle itab kolmest ja poolest tunnist reedeti. Aga jah äkki olen liiga karm ja äkki on ka järgnevad loengud nagu viimane oli. St. õppejõu räägitav oli isegi huvitav ja materjalid olid lahedad, st. sai näha Rootsi kuninga poolt allakirjutatud mingeid kirju/dokumente/ürikuid ja ühe Baltisaksa arhivaari ümberkirjutusi erinevatest ordudokumentidest. Pluss lõpuks ka eestikeelseid materjale mida uurida. Eilne üldajaloo seminar oli ka tore, puudutas omajagu ajaarvamist ja meie retsensioone. Ajaarvamsie osa kusjuures keskendus suuremaltjaolt kellakeeramistele ja vööndiaegadele. Kusjuures ma olen selle peale hämmingus kas tõesti meil ka 1990-1996 kella ei keeratud/suveaega ei rakendatud? Ma pole küll kindel, aga minu mälu tahaks nagu vastu vaielda.

Ohwell... kogu seda jaapani teemat on saanud omajagu jälgida. 8,9 maavärin koos tsunamiga ning tuumajamad, vastik löök iga nurga pealt. Muidugi viimased uudised räägivad nüüd viimase jama alla minekust ja vaikselt korda saamisest kui hommikul veel kardeti hullemaid olusid. Ning noh kui keegi sellest asjast suudab üle saada, siiss ee on Jaapan suht... Aga jah mul polegi nagu midagi enamat selle koha pealt öelda. Võibolla rantiksin ehk inimliku idootsuse üle, millesse see maavärin kaudselt puudubb. Arvestades netiavarustes eksisteerivat videot kus mingi usuhullust naisterahvas rantib teemal et Jaapanis juhtunu oli usklike palvetele vastamine, jumal näitamas ateiostidele et on olemas ja hoolib. Too video... ma tahaks loota et see oli mingi kahtlane spämm või halb nali või kidagi, kuid see ei muuda asjaolu et maailmas on inimesi kes võivad nii asju vaadata või maailma nõnda suhtuda. Mul ei ole tegelikult midagi religiooni vastu, mul on omajagu lihtsalt idiootide ja usuhullude vastu eriti sellise suhtumisega isikute jaoks kelle meelest looduskatastroof on näide jumala hoolimisest ja armastusest. Ma ilmselt ei hakka siis kommenteerima ka isikuid kes kusagil netifoorumis olevat väitnud et maavärin oli kättemaks Pearl harbori eest...

Ok idiootsust ja ohmoonsust on maailmas tegelikult küllaga... ei ole isegi suuremat mõtet selle üle halada...

Muidu jah täna sai ka Dräguni käest paar raamatut tagasi saadud ning hetke tema ja barbariga vesteldud. Viskasin ise Drägunile mp3 kaudu paar vajalikku faili ära, nii et minor success ka õhtus olemas. tahtsin küll ühe asja jaoks ka tema potti laenata, kuid see suutis meelest minna, sellest ka too minor successi teema ehk...

Ahjaa neile kes seda ei teadnud täna oli enese kätet võtmise päev. Võiks veel midagi jõuda selle päeva vaimus tehtud...

Hommikupäike

2011-03-14T11:27:00.001+02:00

Ärkasin just kümme minutit tagasi, peale millegi lõppemist mida võiksin nimetada unetormiks... ehk siis meeletu hulk võrdlemisi samateemalisi unenägusid üksteise otsa või oli tegu isegi suht ühe ja sama unenäoga. Ma ei tea samas kas peaksin nende teemaga just vägha õnnelik olema. Kuid see selleks, kevad on tulemas ja seda on iga päevaga üha enam tunda/näha. Kuulen hetkel akna tagast mingi linnu siristamist kelle liiki ma tuvastada hetkel ei suuda, hommikud on juba võrdlemisi varakult päikelised, lumi sulab aegamööda ningt jõel on jääd järjest vähem. Arvestades et veel üle nädala tagasi oli kesklinnas võimalik selle peal kõndida :P Ei proovinud viimast küll isiklikult, kuid arvestades et üks tüüp selle peal koeraga jalutas :P

Okei varasel ärkamisel ja online olemisel olid ka mõned eelised, sain mirjuga natuke räägitud ja natuke varem toimetustega alustatud. Täna siis üldajaloo seminar ja venekeele kontrolltöö. Peaks ühelt korrusenaabrilt korraks tema konspekti küsima et paar sõna mis mul puuduvad talt saada... ja saadud ka :P

Hommikud on tegelikult toredad... tegelt ehk ainult päris südapäev pole see kõige toredam aeg... ok mõnikord on seda isegi tema. ma tean et ma võibolla ei tahaks üldse magada, või kui tahaksin siis ääretult vähe. Mingis mõttes lepiksin isegi konstantselt kontrollitavate unenägudega... aga see kõik selleks, kui aus olla... Muidugi, ma pole rahul sellega et mul on taas üks selline periood kus ma kipun õhtuti lambilt ära vajuma. Lihtsalt tahaks pikali heita ja tulemus on umbes selline et ehk ärkan korraks üles et arvuti kinni panna ja siis hommik.

Kuidas tegelikult läinud on... oktoobriöö oli lahe, ei kahetse sugugi sinna minekut. Shamaan ja poole kohaga hitman Nathan Fiddle sai igatahes oma hinge või suurema osa sellest tagasi ja on ehk nüüd õnnelik. Pluss põhimõtteliselt ma sain kaks killi seal ka... loen sellesamuse Petriga tegelemist õnnestunud killiks, missest et mingi kuramuse ingel läks ja ta sügavast kõrihaavast terveks ravis. Huvitav oli poolt valida, õigupoolest olin ma algusest peale sulgemise poole kaldunud, kuni hetkeni mil otsustasin et aitab... ma ei löö selles asjas kaasa ja oma kaardi Aga jah peale kahte kuud larbivältimist oli see meeldiv, kartsin küll alguses seda hetke kui mul tekkis mängu algul kerge uimasuse/peavalu tunne, nagu eelmisel aastal kippus seda pidevalt juhtuma, kuid sel ei pruukinud olla isegi see tüüpiline "larbipalavik" vaid tükk aega kitsas ruumis? Ma ei tea... järgmine mäng kuhu ma lähen on ilmselt Fyerellal, kui just tõesti Tiari vahepeal ei juhtu. Juunior... ütleme lihtsalt et mul on põhjuseid miks sinna mitte minna, lisaks kui Fyerellal välja jätta, siis Fantasy mind hetkel väga ei tõmbagi, larbimaastiku mõttes vähemasti. Okei, juuniorile mittemineku põhjused on ausaltöeldes isegi sügavamqad, üheltpoolt ehk mõned isiklikud põhjused misk ma ei läheks (paar viimast mängu panid mind lihtsalt mõistma mõningaid asju, mõnes mõttes oin juunior minu jaoks dead end, no pun intended) ja teiseks pole ma ka inimeste seas kes selle mängu osas rahulolu tunneksid, minumeelest iga hea osa mängus suudab juuniori koraldus ka effektiivselt maha teha. Kui aus olal siis nimi juunior suri juba Aurini ajal, ma ei saa isgei aru mida enam räägitakse vanast klassikast, juuniori väärtustest ja põhimõtetest. Õigupoolest juuniori tugev külg on tegelikult ainult rekvisiidid, stoori on olematu, gemmid ei mõtle pooli asju läbi ja jauravad midagi sellest et nii on nende meelest õige ja see ongi juuniori mõte.

Juunior oli juunior ainult tema esimese sarja, Aurini tehtud sari momaks selleks võimalust alguses, kuid see oli ka aeg mil juuniori nooruslikkus suri. Nüüd on see lihstalt vanade nostalgikute istumiskohake... tegelt see ei ole sedagi õieti. Oh lasin vist hetkel kassi kotist välja... rahune maha ghost..

Ok olen seda hommikust peale niikirjutanud, nii et äkki lõpetaks nüüd

Kõigest ja ei millestki

2011-03-01T04:18:00.000+02:00

Tänane öö on lihtsalt unetu olnud... vestlesin netis dräguniga ja lihtsalt sirvisin aju. Sindrid on nii Witcher 2 kui HoMM 6 maisse lükanud, millest on tõsiselt kahju. Ok esimest ma etadsin juba tükk aega, teisest sain alles hiljuti teada, neetud lootsin seda juba märtsis mängida saada, praegu on ette küll senine tunne et põhiliselt mängin ilmselt necrodega, kuna põhiosast on sylvan, academy ja dungeon välja jäetud. Haven on kari usuhulle, Stronghold ja Inferno ei tõmba lihtsalt niiväga ning nagade linn Sanctuary... ma ei tea. Peab expansione ootama... nad oleks võinud veel vähemalt ühe osapoole suuta sisse suruda...

Aeh... mis nendest arvutimändgudest üldse rääkida. Täna või noh õigemini esmaspäeval ei õnnestunud õppejõude kätte saada, Selart on nüüd teisipäeval olemas ning lähen ja räägin temaga. Vaatab mis ta arvab või soovitab... vähemasti on ta üks võimalikest variantidest mu juhendajate otsinguil. Selarti põhjalikkus ja rangus on natuke hirmuäratavad, kuid eks need kuluvad ära ka tegelikult. Tuludeklaratsiooniga sai täna ka mässatud ja oktoobriöö raha ära makstud. Jah ma lõpuks siiski otsustasin sinna minna, astuda korraks oma larbipuhkusest välja, ning siis alles vaadata edasi mis mänguidega saab. Tiarile ja fadingule olen ma valmis minema, mujale (kui ehk kuude kaugusel olev fyerellal) mineku osas olen palju kõhklevam, võin ehk minna koos tartlastega end jüriööle välja lööma, kuid näiteks juunioril näiteks on mulle minimaalne tõmme hetkel (ja see negatiivne tõmme on suht pikalt kestnud). Mis sealt edasi, tont seda teab. Teoorias suutsin end suveks mitmesse mõnes mõnes mõttes eksperimentaal larpi korraldajaks tõmmata, vaatab mis nendega saab, ning ehk teeb ka kuramuse SRi ära. ma ei tea ei vaevu just hetkel väga tugevalt larbile mõtlema, preioriteedid on lihtsalt teised...

Veebruar libises kuidagi mööda... ma ei tea, üks neid kuid mis on möödunud kuidagi kiirelt. Eks ta ole ka vastikult lühike kuu samuti, millel õnnestub endale vahepeal päev juurde kerjata. Ok ma püüan sellele kuule mitet anda aasta feilija tiitlid, sest ei feilinud mina, ega ei feili ka kuu lühidus. Märts tuleb lihtsalt ilmselgelt huvitavam ja tegevuserikkam, kevade tärkamine ja kõik see muu veel osta arvata (kuigi tegelikult oleme ausad, sellest müstilise kevadeni jõuame alles aprillis, nagu ka lume sulamiseni üldiselt).

Tegelt olen juba piisavalt unine et jama ajada, seega tõmban magama...

2011-02-24T22:40:00.000+02:00

Ma jõudsin täna taas juurdluseni teemal kuidas ma vahepeal suudan süüa kartulikrõpse, selles mõttes et natuke aega on nad alati okeid, eriti koos dipikastmega, kuid mida enam neid süüa siis päris tihti muutub nende maitse suht talumatuks, sellele on olnud mõningaid erandeid nagu näiteks need mädarõikamaitselised mis kunagu olid ning pringelsi omad (viimased on väga ehad, kuid lihtsalt liiga kallid). Igal juhul on krõpsud regelikult asi mida ma tavaliselt ei tarbi kuid seekord sai otsustatud teha erand ja võtat topetpakk ning dipikastet. Seda et see esimene pakk mul niivõrd vastu hakkas et teist enam nähagi ei tahtnud vat see on juba nukram lugu. Õnneks päästis mind seejuures barbar kes oli nõus selle mult 75 sendi eest ära ostma. Selline mu vabariigi aastapäev ongi olnud... vaikne nolamine, asjatamine ja barbarile krõpsupaki müümine, ok tegelikult on saanud natuke rohkemgi tegutseda. Istusin vahepeal tunnikese Jaanuse ja Kärtsi pool, drägun käis oma toidul järel jne. Ok siinkohal ehk tõesti küsimus, miks kuramsue pärast ma dräguni toitu enda pool hoian. Noh esmaspäeva õhtul oli mingi jama vooluga ja drägunil polnud seintes kuni teisipäevahommikuni mittemingit vooluühendust, seega mahutas ta kraami minu külmikusse, see et ta alles täna sellele kõigele järgi jõudis... see on jah pisut fail.

Jaanuse ja kärtsi pool sai käidud plaaniga natuke oma tulevast modernit ja seda mis tegelased nad teevad arutada. Esimese asjana aga avastasin seda et Jaanus on lõpuks oma arvuti tagasi saanud ja arutlusteema läks arvutimängudele ja nagu arvata warhammerile. Olen oma plaanid viimase osas natukeseks maha matnud kuna see tuleks lihtsalt kuramuse kulukas. Võin muidugi loota et ludosse jõuab midgai mulle sobilikku müügile kui mul selles ressurssi on, aga see selleks. Kärts muidugi vaatas terve selle aja oma läpakast filme ning värvis oma orke (jah seal on kosmoseorkid). Esimene vaadatud aasjadest oli asterix, teine aga Pitch Black (või oli viimane sõna dark?) viimane on film mille tahaksin ära näha... seni olen kuidagi jõudnud selle vaatamisebni vaid lõiguti. Filmi sisu neile kes sellega kursis pole lühidalt: kosmoselaev crashib kahtlasele planeedile ning pimedas tulevad välja vastikud kollid.

Üleüldse kosmosest ja selles liikevatest sõidukitest rääkides lugesin ma hiljuti läbi raamatu Gort Ashryn õigupoolest selle esimese osa, sest kuidagi teistmoodi ma seda defineerida ei saakski. St. raamatus oli küll sisu olemas, oli olemas selline eriti põhjalikult ette võetud tulevik eriti kõrge tehnoloogiatasemega ja mõneti huvitav setting, kuid teisalt ei jõudnud raamat minu jaoks esimese osa lõpuga kuhugi välja. Jah tema minevikumeenutused olid toredad, olustik ja sellised asjad samuti, kuid kogu sisu oli nagu midagi mida kohtad esimese kolmandiku peal raamatust, mitte terve raamatuna. St. raamat ei jõudnud kuhugi õieti välja oma lõpuks, kui v.a. asjaolu et kogu kamm algab ilmselgelt reaalselt alles järgmises. Ehk siis lühidalt jäi lihtsalt sisust puudu. Teine asi mis mulle silma jäi oli aga kõrgtehnoloogioa. Mingist hetkest hakkab kõrgtehnoloogia mind häirima. ma võtans eda kuidagi rohkem vastu sellistes segatumades oludes a la Star Wars, Warhammer 40k ja Fading suns, või isegi Firefly setting. Või siis taolised asjad nagu starcrafti maialm, mis on küll tulevik, kuid samas ka omajagu selline tänapäevalik. Natuke naljakas oli ehk Gort Ashryni puhul see, et kuigi neil oli olemas võimalus reisida läbi poraalide a la stargate, siis mitte mingisugust hyperspace või jumpgate tüüpi techi ei leidunud, FTL nägi lihtsalt välja mõnevõrra kiire liikumisviis, kuid mitte ligilähedalegi nii effektiive kui varem mainitud.

Sõdurite ja ka teadlaste nö taaskasutamine oli siiski omamoodi lahe teema :P ok setting hoolimata mu "kõrgtehnoloogiahirmust" päästis siiski asja.

Hyperspace travel on omal moel ahvatlev teema tegelikult. Sci-Fi on kasutanud seda ju üldise lahendusena sellele kuidas lahendada pikemaid kosmoselende. Tihtipeale ongi tavaline vorm et eksisteeribs elline nö universiumi paralleeltasand/naaberreaalsus/erivorm läbi mille on võimalik reisida tunduvalt kiiremini kui läbi tavakosmose. Sooritatagu seda siis vastava mingisuguse hüperajami läbi või on olemas spetsiaalsed kohad või väravad sinna hüppamiseks. muidugi on veel igasugused ussiaugud ja Fading sunsi hüppeväravad, mis nagu täheväöravadki on otseteeks ühekst kohast teise. Hetk ning oled seda. Kuid jah hüperruum... ehk tema võtteid ole erinevaid, mõnelpool on ta lihtsalt tühi asi läbi mille liigutakse/hüpatakse. Teisalt mulle meeldis näiteks Babylon 5 spinoffi Crusade käsitsustes hüperrüüm, eriti just Well of Forever, väike saareke keset hüperruumi. Warhammer 40k hüperruum nimega Warp on aga üldse omaette teema, arvestades et seda asustavad deemonid ning psaikerid/psioonikud tõmbavad sealt energiat oma võimete tarbeks... yeah... Aga see on ka wh40k :) Mulle isiklikult meeldib selline starwarsi/stargatelik kõige enam... hüppad hüperruumi, sõidad seal mõnda aega ja hüppad sealt lokatsioonis välja. vahepeal istud kusagil akna ääres ja jälgid kogu seda sinakjat värvidemängu. Kusjuures SW maailmas peeti selle sinise virvenmduse pikaajalist jälgimist vaimselt kahjulikuks... Darth Vader olevat seda samas rahustavaks lugenud :P Okei, midagi eepilist on mõtets sellest et oled kaptenisillal, jälgid seda kõige ning siis hüppate välja, ning su ees avaneb mingi planeedi orbiit. Ohjah... see oleks kena. Meenub üks hommik kui V.Rass ja Oll arutlesid teemal selle üle kuidas oleks sõita Tartu kohal super star destroyeris (seitsmeteistkilomeetrise pikkusega kosmoselaev) ning siis olla selle kaptenisillal kui bossid. Ohjah... see oleks hea tunne...

Ei ma ausalt ei ehita Tartu alustes katakombides battlecruiserit ega oma võrtsjärve all stargate baasi... ausalt...

Nobody expects le french inquisition

2011-02-19T02:00:00.000+02:00

Reede... minu põhiline koolipäev. Igal juhul möödus ta tegusalt, kuigi ärkamine oli tõenäoliselt see kõige raskem osa päevast. St. voodist välja jõudmiseks kulus kogu kaheksa ja üheksa vaheline tund. Peale seda söök ja mikroajalugu. Kui peaksin viimast kommenteerima, et kuigi õppejõud ise pole just kõige parema jutuga, siis vähemasti teema/valdkond on huvitav. St. selline nö väiksem ja kitsam uurimus, üheltpoolt üksikisikud, väiksemad rahvagrupid, linnad/asulad, teisalt ak just selles leidub nö väiksematele teemadele, mida suurem ajalugu olulisemaks ei pea keksendumine. Ok ma pean tõdema et olen ise pigem suurema ajaloo isik ka, kuid millegile väiksemale/kitsamale, suurmeeste kõrval ka mitte olulusemale ja üksikjuhtumitele on hea ja ennastäiendav pilku lisada. Montalliou, Prantsuse küla nimeline raamat vedeleb mul hetkel pada peal, tegu on sisuliselt uurimusega keskaegsest mägikülakesest ja sealsest elust, ühelt poolt kohustuslik kirjandus, teiseks asi mille lugemise vastu on mul olnud kerge huvi juba sellest saadik kui Evansi raamatust selle kohjta lugesin. Ok siinkohal on see küsimus: Ghost lugemas Prantuse talupolegade elust... talupoegade ja veel prantslaste? Tegelikult kogu selle asja muudab huvitavamaks asjaolu, et mis materjale on selleks kasutatud, nimelt rakendas autor selleks antud küla puudutavaid inkvisitsiooniprotokolle. Selles osas peame muidugiu tänama ka inkvisiitorit kel oli sügav huvi iga pisiasja vastu mis külaelus toimus. Well... sab olema huvitav lugemine ja mitte seepärast et keegi võibolal selle info tõttu ära röstiti...

Well teine asi täna oli siis juba varem mainitud Arhiiviaine, mille osas mul siiani väga vastandlikud tunded on. Sisuliselt kolm ja pool tundi (varasema planeeritud viie asemel) mida veeta rõõmsalt Vahi tänava arhiivis mis piiridee poolest jääb küll geograafiliselt linna, kuid tegelt paikneb mingis kuramuse vallas hoopis. Temaga on vaid üks mugavus, saan sinna otse ühikast ja tagasi ka, vaid bussipiletid kulubvad (ja viimati pidin loengute/prakside pärast pileteid kulutama, kui käisin kuramuse ökoloogias). Ok täna sai sinna mindud kõigepealt poest ja ühikast läbi hüpates. Paar kurioosema juhtumi kirjeldamist olid beed mis selle loengu päästsid sest muidu oleks see küll olnud suht mõttetu istumine. Ok a olen võibolla liiga karm, meile jagati kätte ka hulk dokumente,. mille puhul õppejõud oli lootusrikas et suudame sealt midgai huvitavat leida/avastada/lugeda. Noh arvestades mu suht algtaseme poole liikuvat vene keelt, roostes saksa keelt ja seda et ma pole väga kursis käekirjalise gootikirjaga. Ma ei usu et enamikule rahvats see väga lihtne või mugav oleks olnud. Küsimusi õppejõud just palju ei saanud. Mikspärast ma ütlen et ma üritan mitte väga karm olla? Võibolla on asi nendes huvitavamates kildudes ja isgei oli võimalik mingeid imepisikesi kilde nendest dokumentidest välja lugeda, minmu enese hirmuäöratav avastus oli see et suutsin ühelt venekeelselt leheküljelt välja lugeda/oletada rohkem kui saksakeelsest tekstist. Viimases oli see põhisüüdlane just gootikiri. Aga olgu vadates veel hetke asja negatiivsemat külge. Kui nüüd välja jätta need mõned head küljed, siis enamus loengust polnud nii vaimustav, ma ei räägi siin isgei keelebarjäärist tekstide puhul (mida õppejõud näib ignoreerivat) siis pean tõdema et kogu asi oli lihtsaölt igavust ja tülpimust täis ning hulgaliselt õppejõu teda ennast ja arghiivindust ülistavat juttu. Tegelikke teadmisi omandatud... mõningaid

Ok peale seda asja sai bussiga taas kodupoole suundutud, muutsin muidugi oma marsruuti ja suundusin hoopis atlantise peatusesse, sealt kohe dekanaati kiirustades kus sai üks pisiaei ka korda aetud. Sealt edasi poodi kus sain kokku Sauroniga, kellega ajasime väheke asjadest juttu ning siis ühikas ja nolamine.

Külmetus mu vana semu, pabertaskurätik mu ammune kaaslane...

2011-02-11T23:53:00.000+02:00

Nagu juba pealkirjast mõista olen ma külmetunud ja korralikult selles osas. Kurguvalu millega kogu jama algas läks õnneks eilsega üle, köha, nohu ja mulle tavapäraselt (tõsisema külmetuse korral) tuld välja löövad silmad. Istun kodus, teekruus kalliks sõbraks, nohu ja köha hetkel kõige hullemad just polegi. Nagu juba tavapäraseks saanud, siis reede on koolipäev... ehk siis see kõige aktiivsem ja tihedam. Hommik algas loomulikult mikroajalooga, mis oli võrdlemisi hõredalt rahvastatud (eeldasin kuidagis uuremat rahvasumma sealt) ning siis sai kella üheks end vahi tänavale veetud. Linna serv õnneks mulle sobilik linnaserv, st. et saan vajaduse korral minna ühika juurest bussipeale ja sinna tagasi sõita. Täna sai muidugi sinna jala liigeldud, olin õnneks soojalt riides nii et nädalavahetus soojas peaks aitama külmetusest lahti saada, kuid jah edaspidi saab sinan mugavalt bussiga käia. Kevadel ehk võib ka jalutada.

Kuna ma juba koolist räägin, siis võib eeldada et sess on läbi ja uus semester alanud. Ootan esmaspäevast seminari ja loodan et need kaks tunniplaanis mitteeksisteerivat ainet on kuidagi sellega seotud, venme keelega jätkasin ka. Istusin küll tükk aega järjekorras aga vat, tekkis vaba koht lõpuks, ei pidanud isegi hakkama õppejõuga rääkima tundi saamisest, kevadeks ehk isegi oman mingit korralikku baasi vene keele valdamises, peaksin püüdma saksa ka kuidagi ette võtma.

Kuidas muidu elu on kulgenud, vaikselt mõndade kahtlaste episoodidega oleks ehk kõige targem öelda. Raamatuid lugenud ja lõpuks taas drägonit mängida saanud. Muidu ega pole midagi erilist olnud. Jaanus on mind püüdnud meelitada warhammerit mängima. Ausaltöeldes sel on mõned ahvatlevad küljed, see kujukestega nokitsemine ja see taustmaailm (warhammer 40 k täpsustuseks), mis mulle samaaegselt nii meeldib kui ka ei meeldi, esimese alla läheb ehk suur osa stiili ja igasugu lahedaid asju, teisalt jällegi on maailm oma olemuselt ja ajaloolt pisut liiga omadega tuksis... võiks olla asi natuke neutraalsemalt lahendatud IMHO aga see selleks. Kõige toreda ja lõbusa kõrval on aga asjaolu et antud hobike oleks kuramuse kulukas(nt. osapoole mis mind huvitab stardipakk maksaks mingi 80 euri mängu ametlikul kodulehel, pakid tavaliste üksustega 30 euri kui tahaks nii läheneda... keskmine tank 35 ja nii edasi)... huvitab tsipake kuid ressurss on see mis on probleemne.

Mis veel larbipuhkus ilmselt... võtsin ennast igastahes mõneks ajast larbimaastikult välja. Lihtsalt peale 2009 ja 2010 ja nende tihedust ma hakkasin tundma et liiga palju ja liiga tihti on saanud ning see oli hakanud mõlle lõpptulemusena halvatsi mõjuma... peavalud enne mänge, kiire väsimine, igasugu muud teemad. haarasin lihtsalt puhkuse endale. Varjutuulele poleks nagunii külmetuse tõttu nüüd jõudnud ka. Millal ma naasen... vaatan, Tiari võiks saada... Kustuvaid päikeseid ka... muud asjad... ei ole nii kindel. SR? Mul ja yoshyl ei ole väga aega korraldamiseks...

Sessindus

2011-01-23T22:09:00.000+02:00

Kõrini sellest sessist, viimane eksam järgmisel reedel.

Elu on lihtsalt kuidagi veerenud, hilise õhtuni raamatukogus istunud ja õppinud. Ainuke asi mille pärast nüüd Rosenbergi puhul muretsen on need kuramuse mõned saksakeelsed materjalid. Ma ei tea... ma pean nõustuma et Eesti ajaloolane võiks osata saksa keelt, ma ei ole kindel kuidas ma peaksin suhtuma sellesse et mõneti on see üheltpoolt mingi kahtlane traditsiooni asi, kuid teisalt jällegi on valdkondi kus seda oskamata lihtsalt ei saa. Neile kes pole nendes valdkondades... noh kulub ära nagu iga keel ikka, vahest rohkemgi. Nii, et ma ei vaidle otseselt nende artiklite nõutusele keeleküsimuse osas vastu, kuid samas aga teen ka seda. Sest kui aus olal, meilt ei nõuta saksa keelt eriti (ja on üldse kahtlane kuidas selle nõudmisega enivei on) aga ega sellest suurt vahet pole ka. Võimalus keelt harjutada kulub ära ning see on kõigest mõni tekst.

Mu esimene sess oli vist jubedaim üldse. Pean tunnistama et ei mäleta seda eriti tugevalt, meenub Cati kommentaar kes võrdles mu esimese ajaloo aasta sessi paiku selle seisuga milles olin ökoloogias olnud ja ütles et nägin a la tunduvalt tahtejõulisem ja tugevam välja kui nendel aegadel. Arvestades seda et püüdsin õppida midagi mis mulle üldse ei istunud ja kuna too aasta sisaldas omajagu aineid mis olid mulle ülemäära probleemiks... kõrgem matemaatika anyone. Siiski üritasin ma veel kevade edasi, kuigi seal oli aineid mis olid mulle loogilisemad aine koha pealt ning sain ka mingeid asju tehtud, siis kevadeks ma siiski mõistsin et sel ainel pole mu südames kohta. Otsise teha kirjand ja ajaloo eksam edasi olin juba aastavahetusel igaks juhuks teinud, ning ma ka läksin ja tegin. Arvestades et mu lühiajaline ökoloogiakarjaar oli osalt tingitus asjaolust et kaotasin mingi hetk 12. klassis usu ajalukku ja tahtsin tegeleda millegi looduskesksemaga, võibolla tundus see mulle ka teadusliku ja olulisemana. Lisaks oli mul tollal tõsiseid kalduvusi looduskaitsega tegelemisele. I learned the hard way ets ee mulel ei sobinud, kuid eks ta oli kogemus.

Kuna mõnikord oin inimesed selle üle imestandu et räägin kord bioloogia ja teinekord ökoloogi õppimisest, siis see on lihstalt minu põiklemine sõnastusega, st. toonase õppekava järgi oli meil vist ainult paar bioloogideste rinevat ainet ja kõike tegime vist nagunii nendega koos seega jah, suht üks ja sama. Mingi hetk harjusin ära neid sünonüümina kasutama.

2005/2006 tagasi mõtlemine on ikka veider kui aus. Kui erinev ja uus see kõik oli. Curuniri mäng kui esimene D&D sari milles olin (ja korralik D&D üldse)... tõbrasvõlur Cairdani seiklused ja suhteliselt kõikuv läbisaamine ülejäänud kambaga, arvan et päkkarist psi oli ainus kes mu charri täielukult mõista suutis. Ei tegelt mitte... lihtsalt Cairdan pidas teda kõige mõistlikumaks. Sealt, küll lühikesest mängust, käis ikka läbi paras hulk mängijaid: mina, Hanna, Inwe, Peep, Nessa, Cele, Daleios... Ma ei saanud küll osa enamikest toonastest Suure Rassi metrodest... ei nendeni jõudsin ma hiljem... Drägoni kõrvalt aga see kõik uue eluga kohandumine, pool sai nagu kiirelt selgeks, teine pool aga võttis aega...

Aga kerime nüüd aja olevikku tagasi. Sai täna ntuke raamatukogus istutud (ülla-ülla) Lugesin natuke artikjleid ja Kruusa raamatut Eesti uuemast ajaloost (välja antud kahekümnendate lõpul). Suutsin kogemata kursavenda ehmatada kui talt korra nimekirja küsima läksin :P Peale seda sain kokku Uku ja Efkaga, kel mingil põhjusel kaadit kaasas oli. Ajasime natuke juttu, samal ajal läbi linna kõndides. Jälle tuli jutuks see (kahtlustan et selleks on 25% võimalus) et millal SRi saab. Ma tahaks öelda et kevadel, tahaks manada et aprillis, kuid selles osas annaksin alusetuid lubadusi. Ilmselt enne suve ei taha nagu uus mäng eriti kõne alla tulla, mul on palju tegemist ilmslet kevadel ja Yoshy-l ka, Suur Rass oleks vaja sõjaväest tagasi saada Ukul on juunior. Erlessa nagu me tiimi tulal ei saa ja ma ei ole kindel kas võidaksime Olli gemmiks tagasi, npar on ta nagu nõus olema vajaduse korral olema. Kuid jah hulk jamasid, Tahaks selle nii Tartule kui Tallinale sobiliku mängukoha ka leida... kuigi uues sarjas on see trend rohkem varju jäänud, siis vanas sarjas oli mingist hetkest rahvas 50/50 tartlased ja tallinlased ning kui aus olla siis viiendal mängul olid pealinnlased suht enamuses. (Ma võin tegelikult arvutuses eksida). Vaatab kuidas kogu selle kõigega saab... larp ei ole just kõrgel kohal eesmärkide seas ka...

Püüan hetkel lahti mõtestada mis loogika põhjal ühika kuivatid töötavad, sest nende tööaegadele võib kohati isegi pool tundi otsa liita. (or more) Pesu hulk? Mingi lisategevus mille taimer mainimata jätab? Not sure...

Ohjah... igatsus... soov nii mõnegi järgi... Pilguheited kaugustesse ning ekslevad mõtted...

Arvan et lõpetan hetkel, peaks püüdma täna varem magama jõuda ka, kuid sellega läheb ehk veel tunnike.

You look human... no you look time lord, we came first

2011-01-17T00:25:00.000+02:00

Vatasin täna paar episoodi Doctor Who-d. Geniaalne sari minu meelest, mis sest et olen vaadanud vaid uuemaid hooaegu, äkki peaks isegi mõne vanema üles otsima :P Tean et alguses olid mul selle sarjaga mõned kahtlused, temas on sees mõned küljed absurdsust ja briti huumorit, kuid teialt on seal väga poalju sügavust ja ka lahedust sees.

Üks doktori lemmikütlusi on olnud muidugi selline: ma olen ajarändur, ma põlastan arheolooge.... Muie tuleb huulele selel ütluse juures. Aga see ongi vahe mis oleks ajaloolasel/arheoloogil ja ajaränduril, esimesed panevad kilde minevikust kokku ja oletavad... viimane aga omab õimalust teada saada kuidas kogu see jama tegelikult oli. Ajalugu pole kõigest muu kui hägune illusioon minevikutõest, tõele pretenteeriv ja selle poole püüdlev, kuid harva täiesti täpne... Teisalt jälle meenuib minu postulaat et mõned taaskehastajad mõnitavad larpareid kuna on "ajaloolisemad" kui nemad (neid vendi ei kommenteeri hetkel kelle jaoks case on boffer vs teras), aga mina ajaloolasena (kel on ka arheoloogiharidust) jälle mõnitan neid. Kõlab võibolla julmalt aga ega ma seda tõsiselt ei võta ka... lihtsalt mõttekäik :P

Elu on keeruline ja kiire olnud. Tänapäevane ajalookirjutus oli C, asjad polnudki kõige hullemad, kuigi oli paar küsimiust mis mu alguses küll rivist välja võtsid. Ei kurda... Piirimäed ja Rosenberg veel ees, ehk siis E-R tuleb kiire, enne Rosenbergi pole ka muud kui konspekt ja hulk artikleid läbi lugeda/meelde jätta. Võtab neist neljast päevast mil südaööni raamatukogus istuda saab kõik. Naljakas ons ee, et ööraamatukogu mõjub kuidagi hästi, istuda hilistel õhtutundidel seal õppida/kirjutada/lugeda. Entusiasmi ja motivatsiooni on rohkem ning ma ei tea random encountereid ka... bioloogide vestlused nende praksist :P Oleksin kunagi isegi läinud sellisele asjale... aga siis läks mu bioloogi/ökoloogi hoog üle :P Ei... 2005/2006-te tagasi mõelda on veider üldse. Aga tänasesse tagasi tulles...

Hakkasin Utopiat mängima... mitte vana swire oma, vaid seda uut Utopia revolutioni. Neile kes ei eta mis see on, kasutake wikit või siisn lühidalt brauseribaasine mäng, kus sul on provints valitseda ja oled osake kuningriigist. Pool meie kuningriiki on eestlased ja ülejäänud pool... USAst :P Fun on, hetkel sõda mingi teise kuningriigiga. Mõnus asi mida õppimise kõrvale mängida ausaltöeldes :P

Huvitav mõttekäik kui ma satuksin kokku mingi Doctori laadse tüübiga ja ta pakuks paar reisi läbi aja ja ruumi, kas ma nõustuiksin? Ahvatlus selleks oleks iseenesest, lootes sellest mitte väga hulli seiklusi/jamasid. Kogemus selle käigus väga suur. kas saaksin üle hirmust ajas reisimise vastu... st. mis mind on alati selle juures häirinud on võimalus ajaliin tuksi keerata, st. kuidas muutuks tulevik minevikus tmuutunu arvelt. See ons ee mõte mis kuidgai meeldida ei taha. Samas jällegi kui on olemas see asi et aja kontinium pole tegelikult palju muret... st. tegelikult ajarändurite tõttu see asi läkski seetõttu. jah see mõttekäik jällegi. Siiski sel oleks omamoodi ahvatlus... reisida läbi aegade/dimensioonide/maailmade.

Võibolla üks neid põhjuseid miks stargate või doctor who nii ägedad on :P

Ohwell... hommikul psühh ja veel asju

Öömelanhoolia

2011-01-09T03:24:00.000+02:00

Laupäev on lihtsalt imelik olnud kui aus olla. Ok olen tegelenud siin õppimise ja muude asjadega, kuid sisemine olek on pisut liiga veider olnud, mõtted läbi pea jooksnud. Üks selliseid päevi nagu...

Mis muidu... nädal on olnud sisustatud õppetööga või vähemasti katsetega sellega tegeleda. Pühapaikade arvestus tehtud... seega neli eksamit veel minna, Evansi raamat edeneb ja Piirimäe kordamisküsimused pole ak suur probleem. Need paar saksakeelset artiklit mida Rosenberg soovib loetud saada... oh need saavad ilmselt suurem peavalu olema, muu nagi isegi mitte väga. Oli arukas samm see kõige lõppu lükata.

Hmh... ma polegi veel halliks läinud... veel...

Eile, õigemini küll reede õhtul sai linna peal käidud. Vedasin end seda tegema õigupoolest suht hilja, kas mingi üheteistaeg. Igaljuhul sai alguses Aapo, Barbari ja Dräguni ning hulga muur ahvaga zavoodis oldud, kuid siis lihtsalt kohutav rahvamass ja muusikavalik tüütasid mu ära ning otsustasin minna ja Krooksust läbi jalutada. See oli edukas samm sest kohtasin seal Priitu, Morti ja Suurt Rass. Sai meeldivad paar tundi veedetud ning siis kodu...

Midagi jäi tollest õhtust kummitama... üks mõttekäik. Aga tegelikult jäi pks asi veel, kuna Mort omajagu kinnitas üle üht minu kahtust. Pean tunnistama et kui too teema oli tõesti nii, siis mu usk inimkonda kukkus veel. Ütleme et see oli suutnud mõne nurga alt tõusta viimasel ajal.

Tristania - Sacriledge

Arvan et unine pea ei tee mulle just hetkel lisateeneid, nii et kaon vaikselt magama ära. Mõtlesin hetke rääkida ka oma Zuroffi rantist... olen avastanud et ma pole nagu ainuke kes on olnud tolle tüübi sõnadest üle visatud. Neile kes ei tea tegu on suhteliselt elukutselise natsikütiga kes leiab et holokausti ja kommunismikuritegusid ei tohiks võrdsustada kuna see vähendab natsikuritegude erilisust, nings ee ütlus on veel isegi suht jäemäe tipp kui natukest lsialugemist juurde lisada. Ei taha sel teemal rantida, kuigi ütleks asjakohta teise nurga alt... II ms. oli juba praktilislet seitsekümmend aastat tagasi. Ehk saaks sellest lõpuks üle nüüd. Zuroffi kohta... mina ütleks et eluaegne kättemaksuhimu pluss selged tüübi enda ideoloogilised nägemused... Njah... mulle ei meeldi laskuda lähiajalukku.

Ma jätan praegu selle teema ise pooleli, kuna kardan et lihtsalt jääks seda trükkima ja lõpuks avastaksin et kell on seitse hommikul. Kuidagi jõudsin tagasi tolle... vist kolmapäevaõhtuse randi juurde selles osas kui seda uudist lugesin. Tahaks lihtsalt öelda, et kuriteod ajaloos on kuriteod ajaloos, kuigi neil on olemas omad erinevused, siis on mõlema režiimi teod suht ühel pulgal ning nõuavad ka nii käistlemist. Kui poliitikud või Zuroffi sugused seda ühel või teisel põhjusel ei suuda, siis vähemasti ajaloolased saagu sellega hakkama.

Aga uni...

Mäletad sa seda kui maailm loodi...

2011-01-01T22:18:00.000+02:00

Või oli see ütlus hoopis mäletad sa seda kui maailma lõime? Vist oli ikka esimene see ütlus mis mulle Fyerellal IV kõrvu jäi. Igal juhul head uut aastat ja eurot kõigile. Kroone saab muidugi veel kaks nädalat kasutada, ja ilmslet kulutan nii oma viimased paberkroonid ära. Kahju et ma eile Aapole viiekümnesega maksin, oleks võinud selle endale isegi alles jätta, kuid mis tehtud see tehtud.

Ei tunnegi ennast nii veidralt selle euroasja pärast. Käisin glögi ostmas ja sain ka mingid mündid tagasi... 13 eurosenti, see arv suudab mind jätkuvalt ühel või teisel moel üles leida. Kuid samas pole ta ka mulle õnnetuste tooja, pigem lihtsalt vana seltsiline. Minnes aga tagasi eurode juurde, siis tõestii mäletan minge lõike aastast 1992 kui kroonile ümber mindi. Olin vist viiene või kuuene siis... ja kogu mälestus on tegelikult see asi et see toimus... Ma ei ole kindel kuidas end toona rahavahetuse osas tundsin, ilmselt olin liiga väike et olukorra tegelikku tähendust mõista. Kui nüüd edasi mõelda, siis mäletan ma vist ka mingit lõiku sellest päevast kui kogu teletornijama käis... ma pole kindel... tean et ei saanus eesti kanalit vaadata ning vanemad ütlesid midagi selle kohta, mis oleks niivanale minule mõistetav olnud (ma ütlen eesti kanal, sest ei saa nagu toonase kohta päris ETV öelda või nii)... Aga tulles minevikust olevikku... ma ei tunne et rahavahtusega midagi eriliselt muutunud oleks, minu tunnetes mitte. Võibolla ma lihtsalt ei hooli sellest, võib olla lihtsalt näen seda piisavalt loomuliku asjade arenguna. Jah rahasummad on muutunud ja asi on tunduvalt metalsem, kuid muidu

Aga eemale päevapoliitikast ja current events knowlegde skilli teise võimaliku rakenduse juurde. Eks siis aastavahetus. Vedasin end mingi poole kaheksa aeg linna, minnes kõigepealt zavoodist ja krooksust läbi. Sain viimases mõningase rahvaga kokku, ajasin natuke juttu ja liikusin siis keldri poole. Esmamulje keldris toimuvast ei meenutanud just pidu või isegi sellist vastuvõetavat olesklemist. hulk rahvast istus ühe laua ümber ja mängisid purjetamismängu, mis koosnes kaartidest ja väikestest laevukestest. Ajasime natuke barbariga juttu ning siis hakkas rahvast järjest juurde sadama. Pean tunnistama, et kõrge vestlusvääringuga seltskonna olemasolu oli see mis mind seal ka hoidis, muidu oli liiga lärmikas ja tüütu. Seltskond iseenesest lukustus järgnevalt: Mant, (vana) Melian, Inwe, Kirves, Telc... nende kõrvale sai veel Ülo, Barbari ja veel paari inimesega vesteldud.

Mingi hetk sai end siis ülejäänutega raekoja platsile veetud. Seal kohtasin korra Aurinit ja veel rahvast. Sai uus aasta vastu võetud, kerge ring linnas tehtud, Krooksust läbi käidud seal Peepu ja Freienthali kohates nin g siis tagasi Keldrisse. Ülejäänud õhtu möödus suuremaltjaolts eltskonnas: Skrata, Drägun, Mant ja Melian. Muidugi oli veel rahvast keda sai ära nähtud/juttu aetud nagu Dani, Väike Rass, Iti, Andeora, Rita, jne. istusin seal tükk aega, sai vesteldud kirjanduse ja ulme teemadel... mant üritas mind seebitada sel aastal Estconnile tulema saada... see vist õnnestus tal... võibolla, vaatab kuidas suvi kujuneb.

Aga jah,. praeguseks kõik, pühendan kõigile tuttavatele, sõpradele ja lahedatele järgneva loo: Iron Maiden - Weekend Warrior

On the edge of time

2010-12-31T16:07:00.000+02:00

Iron Maiden - Seventh Son of a Seventh Son

2010 on läbi saamas ja ma ei ole isegi kindel mida tahaksin või üritaksin öelda. Sa tehtud paljut, sai jäetud etgemate mõningaid asju ning nagu alati oli hulk asju mida võinuks paremini teha. Aga ometi eks see olegi üks elu eesmärke... üritada/saavutada/pingutada... liikuda paremuse poole. Mõnikord ma lihtsalt tunnen veidike et pole just parim inimene sellisest asjast rääkima, kuid samas kes teaks sellistesta sjadest paremini kui keegi kes on aastaid eri asjades lõksus olnud ning viiamsed paar aastat järkjärgult sellistest ahelatest vabanenud. Võiboloal peaksin ütlema et kogemuste ja kõige osas mis omandatud või õpitud... selles osas on aasta edukas olnud.

See omandamine ja õppimine ei puuduta kuidagi midagi materiaalset ega viimast. Kui kegei just viimase puhul assüüria kuningatiitlitest ja babüloonlaste jamadest oma põhjanaabriga kuulda ei taha. Arvan et võiks ehk isegi sel teemal kunagi juttu vesta kui jälle mingeid arutluspostitusi teen, kuid hetkel jätkan aga aasta kokku võtmisega. pean tõdema et et see omandamine/mõistmine/õppimine pole just kergelt tulnud, nii mõnelgi korral olen pidanud selleks läbi käima tule ja vee, kaklema sisemiste balrogide ja metafoorsete ahelate/müüride/blokkidega. Nagu ma kord kevadel ka ütlesin, korrates oma väga vana ütlust et meil kõigil on isiklik muster mida läbida, siis toona ma arvasin mingi hetk peale oma erakordselt tugevat kevadet ja "närvivapustust" bakatöö ümber, et see muster, tegelikult julgeksin pigem väita et logrus, on mul nüüd läbitud. tegelikult ei... tegelikult hakkasin ma seda läbima juba enne seda aastat, kuid nüüd on see olnud lihtsalt palju intensiivsem. kasutades teist ütlust: mõnikord ongi vaja põleda, põleda oma hinge külmades leekides ja tuhast kui fööniks taas tõusta.

Mida on siis aanud see aasta kõike teha. Omajagu mööda Eestit ekselda, isegi liiga paljugi tahaks selle kohta öelda. Vist ainult Ida-Virumaal ja saartel jäi seeläbi käimata. Hääletatud sai kuidagi liiga palju,s elle käigus sai omatud lahedaid kogemusi nagu kiirabiautos Tartust Viljandisse saamine kui ka näruseid kogemusi nagu pimedas Raplamaal auto ootamine. Pean ütlema et mu kergelt negatiivne hoiak hääletamise osas väga ei muutunud ehk teisisõnu mõnes olukorras võibs elle ette võtta,. kuid muidu bus sweet bus. Masendavalt palju sai ikka Lääne-Eestis viibitud, teistpidi aga jälle tore kuna sinnakanti väga nagu ei satu.

Kui olen üldse tundnud et mingi osa aastast läks kergelt raisku, siis oli seda suvi. tahtsin sellega kuidagi rohkemat või enamat, aga lõpptulemusena sai mingi üle poole või nii sellest lihstalt tööl maha passitud. Ma ei taha tegelikult öelda midagi halba öelda viimase kohta, kogemusena oli kogu see alumiiniumitöö huvitav ja sai omandatud uusi oskusi, kuid see oli lihstalt kurnav, sõi iseenda ja väsimuse läbi enamus mu aega ära. Ometi sain ma seda tööd tehes hakkama paraja eneseületusega, mis sest et mul pole just suurt tahet sellise töö kordamiseks. Kuid suvi sisaldas ka muid elamusi ja kahtlemata teine eneseületus oli ehk julgus vette minna. ma ei saa nimetada seda ujumiseks, seega ütlen lihtsalt et vetteminek. Olin kuidagi lihtsalt aastaid seda vältinud, seega kui läksin ja enne SRi hommikul need ostsin ning kohapeal vees käinis. Ei pidanud seda otsust kahetsema.

Saatuse Radadest rääkides jõuab aga paratamatult larbinduseni. 16 üritust see aasta, nende seas kaks korraldatud SRi, sai käidud eri tüüpi mängudel alustades pseudosteampungist kuni minnes välja tulevikuni keset tuhmuvaid päikeseid. isegi modernit sai! Mis olid parimad ja mis halvimad mängud, seda on keeruline öelda. Oli parimaid ja olu halvimaid, neljas Fyerellal, Tiair III, Kohtumine Maamõisas, Õudne Tartu... am ei saa öelda just et nad oleksid just olnud parimad või suurepäraseimad mängud, kuid neis oli lihtsalt omajagu elemente mille pärast olid nad meeldejäävad, vähem taolisi elemente kuid ka mingil määral väljatoodavad... pakun ehk et suvine juunior ja Erien ka sisaldasid taolisi elemente või momente. Lisaks võisk juurde öelda et oeln saanud hakkama oma võitlusoskuse parandamisega ja noh minust suudeti teha mingil määral lahinglarpar, sest nautisin tegelikult jüriööd ja pööripäeva. veider oli mängida ka sõdalast/rajaleidjat kes ei jaganud midagis uurt maagiast... veider, kuid meeldiv ja vaheldusrikas. Kuidagi tundsin nagu taas oleks mingi blokk minus murtud peale seda. Ehk jah sai arenetud ka larbinuse osas. Pean ausaltöeldes tunnistama et mu maagieelistusel on oma tume pool mida olen hakanud sel aastal ka rohkem tunnsitama. Ok, ma ei ole kindel kas saan seda nimetada tumedaks pooleks, kuid kahtlemata on oma osa sel maagimeeldimisel, peale kõigi nende külgede miks mulle võlurid/sortsid/druiidid jne. meeldivad, olnud just võimus. Paratamatult annab isegis ee närune loitsunimekirjakenegi teatava võimu maailma üle, midagi mida ma mingil määral ka ise otsin...

Iron maiden - Dearm of Mirrors

Baka sai lõpetatud, lõpuks. Bakatöö õnnestus mul kenasti B saada... õppisin omajagus elle kirjutamisest tegelikult ja olen praegu jõudnud mõistmisele, et mul on oskust mingite sündmuste läbi analüüsimiseks või nendest võimalikult hea uurimuse või kirjelduse kirjutamiseks, siiis siiski ei ole ma veel nii osav argumenteerimises või näiteks mingite ajaloo enda küsimuste üle arutlemises. Ma võin ajalugu osata, aga see oskus peab tõsiselt kasvama, kuid see oli ka peamine põhjus miks ma ju magistris jätkasin. Võibolal on mu sõnastus hetkel liiga segane ja arvan et kooliteemadest räägin ma juba mingi hetk korralikumalt ja põhjalikumalt. Kokkuvõtvalt julgen ma väita et olen mõistnud oma tugevaid ja nõrku külgi distsipliinis mille olen valinud. Teine mõistmine on aga olnud et ajalugu on tahes tahtmata mulle nagu kõrvalteemaks. Mulle meeldib see ja tahan seda uurida, kuid tunnen et soov midagi luua, kirjutada või teha on kuidagi suuremad kui ajalooõping. Kõik need üritused demmata, larpe korraldada, igasuguste reeglite/maailmade/seikluste valmissepitsemised on tegelikult soa minu tahtest kirjutada, midagi ise teha. Kas peaksin püüdma leida nende kahe asja vahel balanssi mdia seni olin kujulenud eksisteerivat või tunnsitama et üks jääb vähemaks kui teine, seda ma arvan et näitab aeg. Kuid üks on kindel väga paljut on tarvis jõuda ära teha või õppida.

Blind Guardian - Past and Future Secret

Rääkides elust ja tööst veel, siis oli mul ka kogemusi nii eri töödea kui ka tööotsinguga kahtlemata. Kolm päeva, õigemini küll ööd sai veedetud kontrollkuulaja olles. Kogemusena oli omapärane, muidugi programm mida kuulasin polnud just eriline, valdavalt popmuusika ja isegi üks öö otseülekannet Club Tallinast... mis oli väga irooniline kuna elasin siis narva 27-s ehk sisi hoones milel küljes see kuramuse klubi paiknes. Ometi oli meeldiv hetk seal kui kell kolmveerand neli öösel sealt Vee ja soola saaga kostus. ning noh kui juba narva ühikatest rääkida... siis tuleks ju mainida et elan nüüd täiestiomapäi. Ehki ikkagi ühikas, kuid oman tervet tuba enda peale ja tunduvalt odavamalt, aitaski toanaabritest. Elku siinvanas ühikas on olnud kahtlemata omapärasem ka mõnilgal määral... Tõenäolislet oli ka kõige enam kinos käidud aasta, ehk siis kord aastas asemel sai kahel korral käidud, esimesel siis Iron man 2-te ja teisel Sorcerer's Apprentice vaatamas... jah ma tean läksin teist vaatama Inceptioni aemel ja tegelikult oleks võinud ka mõni kord veel kinno jõuda, aga see selleks. Iron Man 2 oli kinoelamusena seda kindlasti väärt, Sortsi õpipoiss (mina tõlgin seda nii :p wizard on võlur vot...)

Muudest asjadest veel rääkides. Korra larbinduse juurde tagasi hüpates sai tegelikult ju ära tehtud üks Eesti larbimaastiku kuumimaid mänge (arvestades et ühelpool lubati tolleks päevaks 36 mujal 38 kraadi sooja) kui kuum ta tegelikult oli, seda ei pannud kohapeal tänu järvele ja muule õieti tähelegi. Ning noh SR6 kui mäng mis sai nii edasilükatud kui ka teises kohas tehtud põhjusel et mänguala oli üleujutatud. Jälle midagi meie larbimaastiku ajalukku. Hmm... ning noh polnud küll SR... aga sai ka lumetormiga larbil oldud... oli see hea või halb... keeruline öelda

Tristania - Midwintertears

On see nüüd kõik millest rääkida? Ehk oleks võinud läheneda asjale süsteemsemalt ehk oleks rohkemgi olulist meenunud, kuid reaalset vahet polnud. Mõndade asjade nurga pealt oli see aasta vaesem kui 2009, teiste pealt jällegi rikkam. Eneseületused ja -õpingud on kindlasti seda aastat ilmestanud kõige enam. Seisan siin kõiksuse äärel ning vaatan korraga nii tulevikku kui minevikku, üks pool on hajumas ududesse, teine on lihtsalt ähmane, liiga muutuv ning pidevas liikumises. Oli imetoredaid hetki ja oli hetki mil olin lihtsalt segatuses. Jäin edasi karskeks kui ka asusin enda tugevama täiendamsie kallale, nii füüsilise kui vaimse. Oli hetki kui olin lihtsalt liiga nõrk, kuid olen nende arvelt tugevam.

Mida öelda selle kõige lõpetuseks? Jätan need sõnad teie kõigi enda mõelda. Möödunud aastatest võiks alati rääkida liiga paljut ja samas ka ei midagi. Kuid mina liigun nüüd edasi Vana-Aasta õhtut pidama

Head vana aasta lõppu ja uue algust soovides,
Krahv Ghostwizard, samuti tuntud ka kui Sebastian von Geistenstern,
vabakutseline intergalaktiline salamõrtsukas, võlur, sorts, ronk, rännumees, õpetlane, palgasõdur ja poole kohaga taskufilosoof

PS. Motikal sõitmise võib ka vist aastakogemuste sekka lisada.

Jõuluvõlur

2010-12-20T13:39:00.000+02:00

Loengusisaldusega osa koolist möödas, nüüd veel vaid mõned tööd mis vaja ära teha ja siis eksamid, vene keele ja diplomaatia osas on asjad teha, ok viimasel oon veel vaja jaanuari jooksul referaat ära lõpetada. tööd teha on omajagu, kuid seda räägin ma nagunii omajagu.

Üritasin veel eilse õhtu jooksul teha korra drägonit, kuid mõistsin et mu tuju oli pisut mitte sobilik teiseks. Tegelt oli eilne tuju üldse veider, see hakkas mõtisklusega tagasisõidul, rääkisin Birgitiga suht suvalistest asjadest, kuid mõtted vormusid veidrateks. Blogiposti kirjhutamine kodus muutis asju veelgi, läksin mingilt süvamõttelt üle mingile veidrale positiivsusele, eilne postitus oli selles osas näide kuidas mu mõtlemine verider oli. Kas see oli väsimusest või millegist muust... seda ma ei tea... Õhtu pakkus mulle muidugi veel natuke mõtlemisainet kõige osas.

Jõulud on käes, kaubanduslikus mõttes on nad seda juba ammu olnud kuid 20. on hea moment millest lugeda jõuluaega alanuks. Keeruline aeg minu jaoks mingis mõttes, õigupoolest ei keerulisusel pole siin mingit pistmist. Suuremaltjaolt on need pühad ikka minust lihstalt mööda läinud, mingil ähmasel määral ma tähistan... kuid muidu libisevad nad lihtsalt mööda. Mäletan kunagi et oli vahe kui ma ei seedinud jõule, ei suutnud näha midgai muud peale kommertspühasuse.

Jõulude tegelik tähendus ja tõde aga sõltuvad tegelikult meist endist. Meie enese valik on se ekuidas neid näeme või tähistame. Kellele on see vaikne mõtisklusaeg, küünlad kusagil nurgas põlemas ja glögiklaas käes. Kes peab seda kõike perekonna või sõpradega, kellele loevad üksnes jõulusoodustused ja kingitused mida ta ahnelt kokku ajab. Kas on asi kommertsis, kristlikus pühas, iidses paganlikus valgusepühas, pere kokkutulekus või ta tõesti aasta pikimate ööde tähistamises... kui aus olla on see ka üks võimalusi kuidas jõule veeta... Ei loe selle püha sisu või mida ta on ajalooliselt olnud, loeb see mida ta on meie enda südames.

Tõstan oma hämaras toanurgakeses glögiklaasi teie kõigi terviseks.

Varjutiibade embuses

2010-12-19T14:03:00.000+02:00

Spoiler... a long rant incoming

Sahelise sünnipäevalt tagasi... mäng oli fillerepisood ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat. Kaklesime kohaliku kummitusega väheke... jas ee oli suht kõik. Ausaltöeldes, puht ego pealt võin ma öelda et mida kaklesin, teised püüdsid seda kuidagi lihtsalt üle elada. Huvitav mis oleks saanud kui ma oleks ta julmalt aisaniga üritanud lõhki kiskuda... või sie hakanud mingit tõrjenõidust üritama... need althealased on ikka imelikud küll... Tegelikult pidin ma selle mängu lõpuks tunnistama taas asjaolu kui keeruline tegelane Eshon on... lihtsalt kogu slle mõistuse teema poolest, mänginteda edukalt nendel hetkedel kui tegutsemine on, kuid muul ajal pean iga hetk hullult mõtlema mida ma nüüd täpselt teen, laskma peast läbi samaaegselt umbes kümmet oletust ja plaani... krüptiline olek pole sellele tegelasele mugavus, pigem vajadus. See, et ma lõpuks nii avameelselt käitusin... võimalik et olen ise väsinud pidevast salatsemsiest... see lihtsalt tekitab teatava lõhe rahvaga, pluss Eshon mõistab ilmselgelt asjaolu et ilma usalduseta ei jõua selles asjas väga kaugele. Ma ei tunne ennast selles osas valesti, kuid esitasin endale küsimuse kas ma oleksin sellest nõnda rääkinud paar mängu tagasi... ei see tegelane pole nõnda muutunud. ta on lihtsalt krüptiline tõbras edasi... isegi see infoavaldus tegelikult teenis lõpptulemusena mu plaane.

Lõpptulemusena lihtsalt ladusin ma kõik käes olevad kaardid välja... kuid üksnes selleks et tuua kätte need mille olen varrukasse peitnud... Ikka on piisavalt palju asju mida varjudes ajada, kuid ainuke asi mida rahvale kinnituseks öelda võin... ma olen teie poolt...

Ma tahan tegelikult teistsugsueid tegelasi mängida... umbes nagu Yorick... impulsiivseid, ehk vahest kaootilisigi. Mis mulle viimasel ajal üldse ei meeldi... asi mida olen juab tükk aega teinud... et ma ei räägi enam üldse mängudel hästi. Võibolla on kuhugi tekkinud mingi pisike blokike mille pean lahti kangutama... ma ei tea. Eshon ei olnud mulle hetketuju karakter... ma tahaks mängida lihtsalt sellist meeldivat tõbrast, umbes Teslalikku karakteri (Sanctuary mõistes Teslalikku), tahan elatuda sarkasmist ja irooniast, mängida tegelast kes ei mõtle pingsalt üle kümnetuhande mõtte korraga, ei püüa lahendada multiversiumi probleeme või kukutada kurji jumalaid, ega päästa oma hinge/tasandit maailma...

See et Mona oli käinud rohkem mängudel kui mina... see oli üllatus vaid hetkeks. Selle loogilisus jõudis mulle üllatavalt ruttu kohale. Kas halan seda ei... lõpuks ma lihtsalt ei jaksanud, see oli üks põhjuseid miks ma ei läinud Tartu jumalatele. 15... ei 16 nüüd sellega koos, mängu on aasta jaoks piisav. Tegelt 10 on piisav kui aus olla, rohkem on lihtsalt hullumeelsus mida on saanud liiga palju korrata. Kas ma hakkan vanaks jääma... heh kui tihti ma seda räägin... või on asi milleski muus, seda ma ei oska kommenteerida. Tegelikult on see just mu ülim puudus, see kui vanana ma end alati tunnen. Mul on vähe tuttavaid kes on minuga ühevanused, väga palju on nooremad ja paraku lihstalt tartlaste seltskonnaas see tunne ka kujunes. Kamoon Oll, Aurin ja V. Rass on umbes sama vanad kui mu õde. S. Rass ja mõned muud iniemsed vaid natuke nendest vanemad. Ning kas ma juba päris alguses end nii ei tundnud, nii vanana aga nii vähe teinuna? Tunenn ju alati et peaks oma vanuse tõttu kuidagi parem olema ja olen viimase aja mõistnud kui mõtettui see mõttekäik on. Ma ei saa väita et olen teistest kehvem ega püa ma enam kogu selle vanuseasja puuris kinni istuda... ei olens ellest enamvähem üle saanud, lihtsalt mingi vari püsib. Alati jääb midagi alles... ma olen murdnud palju ahelaid ja raiunud end läbi mitmest blokist ja seda kõike tõesti viimase paari aasta jooksul just. Ma arvan et hakkan lõpuks saama üle nendest paljudest vanadest jamadest mis mind aastaid kummitanud, vahepeal kergelt kadunud ja tagasi tulnud, kuid ka see tsüklilisus on langemas... samm-sammult ma tugevnen ja nagu ma armastan öelda... ma olen tegelikult tugevam.

Olen võlur, olgu see nii ülekantud, nii kujundlikus kujus kui ta vähegi võib olla. Ei see pole sellest et mängin nii palju maage... absoluutseltki mitte... vaid sellest kuidas ma mõtlen ja tegutsen kui ma tuigevam olen. Minu veendumused, tahe ja olemus. Nõustun nendega kes on seda väitnud, ma olen teadlasetüüp, olen mõtleja ja uurija, kui asetan oma südame asja kallale mida uurida tahan, siis tean seda kõike... seni olen ma lihtsalt teinud spontaanselt, mitte tahtlikult või otse uurivalt.

Ma ei tea miks ma seda kõike praegu nii ja nõnda räägin, võibolla on mul mingi mõistmishetk või midagi, selgus asjade suhtes, võibolla põleb mu hinge külm leek taas ka põletab läbi neid ahelaid mis mind ümbritsevad... võibolla ma isegi ei tea. Võibolla peaksin lõpuks hommikust sööma ja ehk paar tunnikestki magama. Aga ma lihtsalt tunnen end kuramuse hästi ning mõnes mõttes on see pisut weird.

Kas ma peaksin praegu püüdma öelda midagi enamat? Ma ei ole kindel. ma eoln kindel et veel enne jõule kirjutan ma valmis selle hüvastijätuloo, st. Sardreni oma... tema õpilane kirjeldamas tema elu ja seda viimast päeva. Sardreni minekut päikeseloojanguga... ometi jätan ma lahtiseks kas ta sureb või lihtsalt ma ei tea "tõuseb kõrgemale tasandile"? Aitab ehk Stargate või Malazani mõjude sissetoomisest juuniorisse :P Aga igal juhul on ta läinud, see on tema rahulik lõpp ja püeale seda ma lihtsalt ei igatse enam tema järgi. Võimalik et ta oli mingisugune ideaalne tegelane minu jaoks, mingite nurkade alt tunnen et ta oli üks mu paremini õnnestunumaid. Võibolla mängin kusagil tema õpilast. See lugu läheb kirjutamisblogisse üles ilmselt... nii et võtke seda kui omamoodi jõulukinki minu poolt. Mis sest et see on tegelikult kink mulle endale.

Kuid mõtted kisuvad sellele loole ja muudele tegemistele...

Namarie...

Pingviini needus

2010-12-13T22:18:00.000+02:00

Tere, mina olen ghost ja kasutan juba kolmandat päeva linuxit. Linux kubuntut kui nüüd täpsem olla. Nii et ma eeldan et see on ehk mingisugune animepingviin kui seda nime nõnda vaadata... Well, erinevalt esmamuljest ta isegi ei küsi iga teise tegevuse puhul parooli... pigem kolmanda või neljanda juures.

Well... arvuti läheb homme teenindusse või vähemasti uurin kõigepealt järgi millal nad selle kõige varem ette võtaksid. Praegu on natuke närune aeg arvutita olemiseks...

Oeh... teatav tülpimus asjade suhtes kui aus olla... peaksin hetkel esseega jätkama või vene keelt edasi kordama. Arvestus pidi tegelikult olema ülilihtne nii et erilist muretsemist nagu selle pärast pole. Kõhuvalu, mis mind üle poole päeva vaevanud on, on aga tüütum asi täna olnud.

Üliõpilaspsühholoogi juures sai ka täna ära käidud. Sain ühe probleemi või asja osas targemaks, samas kas ma seda juba ei mõistnud varem... öeldes sõnad i never forget, i never forgive? ja tegelt mõistsin et mul on siiski olemas viise pea kõige üle elamiseks. Tegelt jah, olen oma deprekast üle... olgugi et on aegajalt hetki ja hooge kui lihtsalt lasen nendel tumedatel mõtetel ja tunnetel endast üle libiseda.

Loeb see et püüan olla tugevam ja iga hetkega olengi... ning vahest... olen ma tugevam kui endale seda tunnistan.

Võibolla on arukas kui pöördun tagasi kubuntu juurde. Pean tunnistama et see polegi nii kohutav kui alguses tundus. Võiksin vabalt omada linuxit opsüsteemina, kuigi koos windowsiga... nii omamoodi vaheldusena. Võibolla on tema suurimaid mugavusi just see et ta on tehtud võimalikult windowsi lähedaseks... isiklikult pole ma seni pidanud terminali poole pöörduma... va kui ma badblocki testijat kontrollisin. Ja seda ka väga vähe...

Aga ok... ma ei tea kas olen väsinud või midgai aga jutu loogilisus kõigub väheke... nii et ma lähen ja loen veel natuke materjale

One resurrect computer please

2010-12-11T12:56:00.000+02:00

Üks neid moderni urban arcana huvitavaid loitse... samast raamatust ka need mis lubasid läbi telefoni või msn-i teleportida :P

Igakl juhul on mul tunne, et ma hetkel vajan seda. Loodan et tegu on mingi lihtsalt väga veidra tarkvaraviperuse või pisema tarkvaraprobleemida. ehk lühidalt öeldes on mul arvutis mingi probleem windowsiga... viimane keeldub muidugi töötamast, st. juba käivitumast. Korra juba sai format tehtud ja peale seda paistis kõik korras olevat. Tulin aga sisaliku kokkusaamiselt tagasi, jamas sama moodi, pidin resama et kokkujooksust välja tulla ja siis jälle. Seekord ta isegio suutis kurta et tal on mingi jama, mille pärast windowsil ei lastud käivituda või midgai ja see on kõik. Drägun oli nii lahk et laskis mind veel õhtul netti, et saaksin meilid ja muu üle vaadata

Olen mõõdukalt ärritunud.

Natuke meeldivamatest asjadest siis... kooliga on seis üha parem ja kuigi võin olla vahepeal pisut halliksmineku äärel siis nüüdseks on asi piisavalt tasakaalus et hoolikalt tegitustedes saab kõik asjad korda. Väike kuhjumine oli küll mingi hetk ja ühe mustandi pean hetkel peast ära suutma kirjutada... kuid see oli kolm lehekülge ning kõik materjalid ja teadmisne kustkohast ma midagi võtnud ka... nii et no problemo.

Käisin siis eile sisaliku kokkusaamisel... Alguses ainuke kohalolija oli Irve, hiljem lisandus ka Ohpuu. Nott oli iseenesest suht lahe paik, mõni teinegi kord oleks nõus seal istuma, kuigi hilisematel kellaaegadel võib seal suht kohapuudus tekkida. rahvas oli ka valdavalt ääretult nooremapoolne, st. Irve ja Ohpuu kohalolu hoidis mind end liiga vanana tundmast :P Eijah, omajagu sai eri teemadel vesteldud seal...

Ok olen nüüdseks juba rahulikum... rääkisin Keiduga uuesti ja ta arvas et uus format vaja teha ja seekord hoopis proovida mida asi Seveniga teeb. Noh, olen tahtnud seda proovida... ning hetkel oleksin isegi nõus endale Linuxi või Vista peale panema... põhiasi et arvuti taas töötaks...

Aga ok... edasi raamatukoguelu ja õppimist nautima.

Milline pikk, veider rännak see on olnud...

2010-12-07T22:36:00.000+02:00

Iron Maiden - Journeyman

Eelmise aasta teemast

2009 (varasemale arvule +1)

Fyerellal -Uus Algus

2010 - 15 üritust

Juuniorid: Leinapidu, Paganakivi - Thorfinn
Thanaria: Valikute ristteel - Damai "Must" "Tenel"
Fyerellalid: Vanade varjude tulek; Leeki külvad, leeki lõikad; Öös muutub kõik - Eshon Arath'Estanar
Jüriöö ja pöörikas (kuna olen varem esimest ja isegi mütokaid arvesse võtnud)
Saatuse Rajad: Viimne Lubadus, Varjude Laul - GM
Tiair: Tormise taeva all - Sarfraz
Õudne Tartu: Sisseastujad - NPC - Rauno Mänd
Erieni lood: Sinna ja Tagasi - Kõrmik
Varjutuul: Sügislehed - Yorick Enneras
Kustuvad Päikesed: Kohtumine maamõisas - illuminatus Bertram Gelden

Koguarv siis 88 üritust. Pole vähe, mis seal ikka öelda.
Aasta tippsaavutus: annan teile auväärt lugejad otsustada milline neist võiks selle ära teenida:
a) mittemaagilistega oskustega tegelase mängimine, nii et see tegelane mulle meeldis
b) varjuisandaks saamine
c) pööripäeval sooritatud võimalik Oadi maha võtmine
d) punased püksid (kantud isegi kolmel üritusel)

Aga jah veider tripp on see aasta olnud ja ka need kõik eelnevad. Ja see kõik algas ikka nii ammu aega tagasi...ma ei ole kindel kas suudaksin siin hakata tooma välja neid kõige helgemaid mälestusi, suurimaid saavutusi ja parimaid juhtumeid. peale seda mängupagasit on raske hakata kõike välja tooma. Vähemasti lühidalt on seda suht võimatu teha.

Aga ok, hetkel ongi ehk parem kui ei ürita asja kohta midagi enamat öelda. Võibolla mõni hetk...

Naljakas tegur on võibolla see, et asi ühtib Dragon.ee sünnipäevaga (mis non aasta vanem kui mu larbiga tegelemine)

And the winds whispered

2010-12-05T13:55:00.000+02:00

Iron Maiden - Seventh Son of a Seventh Son

Aeg ei ole just möödunud lennates, kuid samas on ka. See on see tunne mille ta alati jätab, mõnikord mööduvad päevad kiiremini ja teinekord aeglasemalt ja tagantjärgi tundub kõik kas ajateljel hullult ligidal olevana või kauge-kauge minevikuna. Aeg on nii naljakalt suhteline, ise seda samas olemata.

Liiga palju on ehk sellist mis seisneb tunnetuses või tõlgenduses...

Maei kavatse hetkel oma maailm & illusioon teemade juurde naasta... kohe vähemasti mitte :P Aga jah, viimane kord kui vaevusin postitada, siis oli Oliveri sünnipäev, kuid hiljem m püüdsin alustada postitusi kuid ei jõudnud nende lõpetamiseni. Ei tea ise ka mist, ei leidnud vist seda õiget kirjutamistuju või midagi. Kuidas siis läinud on... üritades töökas olla oleks kõige lihtsam vastus. Pikemalt rääkides... ma pean tunnistama et ei viitsi hakata kokku korjama vahepeal tehtut või tegemate jäetut, pean tegelikult tõdema et seekordne november kujunes meeldivaks kuuks tänu lumele. Tean et varemgi on olnud novembreid mil lumi on võrdlemisi ruttu maha saanud (mis ta oli kusagil suht poole peal?) aga on ka olnud neid milell pole... ja see on see mis loeb. Kunagi pidasin ma talve oma lemmikaastaajaks, alles hiljem hakkasin mõistma ka teiste aastaaegade häid külgi. Kuid jah, paratamatu armastus lumiste ilmade vastu, talvine hämarus ja kõik muu tore. Külmaga on omamoodi suhted, õiges koguses on ta tegelikult väga tore, kuid liiga palju on see mis tüli võib tekitada.

Ramblings of a frost mage...

Elu on näruselt tihe ja keeruline hetkel... nimetan oma detsembri ja jaanuari ametlikult detseebruariks, sest põhimõtteliselt algas mul detsembriga sess ja seda just hulga kirjalike töödega, mis on vaja ära teha. See asi õnneks edeneb, ei meeldi aga mõte, et pean ühe eksami kahe nädala pärast ära tegema, või sattuma olukorda kus ma teen jaanuaris kahte eksamit ühel päeval. Been there once... ja ei oma soove selle kordamiseks. Viimase puhul võin kommenteerida et asja valusus seisnes ka selles et üks toonastest eksamitest oli Selarti oma... need kes peaksid teadma selle valusust, need ka mõistavad.

Tegelt ma olen isegi mingil veidral moel õnnelik selle üle et mul põhimõtteliselt sess käes on... go figure.

Ok, kirjutan ilmselt kaootiliselt, kuid tuju kipub hetkel olema selline. Jõudsin vahepeal selgusele, mis on viimasel ajal olnud mu probleem demmamisega. Viimane aeg siis läheb välja umbes kuni mu moderni lõpuni. Ok see fading sunsi maailmast inspireetitud maailm, mida ma juunikuus kaks mängu tegin oli ka üks mu korralikemaid. Aga teised katsetused mitte niiväga. Naljakas, aga olen harjunud DM olema... vahepeal oli vist isegi mingi aasta kui ma väga vähe mängisin, kuid demmasin jälle kordades rohkem. Olen tegelt pisut vormist väljas isegi. Kuid probleemi juurde...

Püüan teha liiga kiirelt. Tihtipeale pole ma jõudnud oma ideesid lõpuni välja vormida kui mänguks läheb. Mul on võibolla geniaalne, kuid ma pole lihtsalt piisavalt ette valmistunud. Kui olen aga asjale pannud natuke rohkem aega ega tee mingit kiirmängu nagu seda on alatasa juhtunud, on asi parem välja näinud. Teine asi on olnud see et paljud praegused mängud on olnud liiga kiirelt actioni juurde, ja ainult selle juurde. Kunagi varem ma eelistasin hoida käigus suurt hulka vaheteemasid seiklemise vahele, veidraid kohtumisi, poliitikat ja mida iganes... lisaks hulgaliselt võimalust mängijatele mingiteks oma teemadeks. See et nad modernis mingist pahade pesast oma klubi tegid ja väikse baasi selle keldrikorrusele, oli meeldiv. Pean tunnistama et S. Rass on olnud mu gruppide kõige geniaalsem mängija, see on fakt muidugi... sellele ei ole vastuvaidlemist.

Väike kampaania on mõttes praeguse seisuga, nii modern, pathfinder kui ka katse teha fadingut. Ei tea milliseni nendest jõuan. modern on seelle sama vana nö järg, pathfinder midgai uut ja fadingut tema päris vormis olen tahtnud tükk aega katsetada. Plotid on kõigile olemas, vaja kõigest mängu natuke sügavust visata ja lõpuks sisi mõni alustada. Seda aga kunagi tulevikus... Lõpptulemusena taandub kõik samale asjale, mis kirjutamise puhul... kui ma ei tee seda südamega, siis on see juba läbi kukkunud.

Pühapäev... õppimispäev nagu ta on, istun ma siin ja üritan vaikselt tegeleda. Reaalne õppimine kipub ikak alles ühest või nii algama... enne kuidagi nagu ei jõua selleni. Laupäeva ja pühapäeva laisad hommikud :P See konkreetne asi on aga suht peavalu ka samas... ohwell...

Ensiferum - Iron

HoMM 6 või mmh 6 nagu nad nüüd suvatsevad seda kutsuda, tõotab tulla lahe asi. Räägivad mitmetest uuendustest mille puhul loodan et need on paremad kui üks teine mäng (ma vaatan sinu otsa HoMM 4). Ressurside arvu vähendamine (hüvasti kalliskivid, väävel ja elavhõbe... jään teid igatsema) on üheltpoolt hea, teiseltpool pisut nõme, samas täiesti mõistetav miks seda mängu mõttes tehti. Samuti on hea külg et sul on nüüd hero arendatav punkt-punkti haaval... mitte et kuidas sulle poolsuvaliselt levelupidel uusi oskusi visatakse. Viienda hea külg oli just ehitamisvõimalus (ja kahtlemata võiks seda ka neljanda kohta öelda, kuigi see ei olnud seal väga kõrge mõjuvusega) ja loodan arenguid selles osas. Kollid paari erandiga on kenad ja mul pole ka midagi öelda nende uue tasemesüsteemi osas, mis kindlasti vanu HoMM 3 veterane nutma ajab (kolle on küll seitse jätkuvalt, aga selle asemel et iga koll vastab mingile kindlale tasemele, on nüüd ainult kolm nö kollitaset: core, elite ja champion, kahte esimest esindades kolm kolli ja viimast ainult üks)

Ärgu nüüd keegi hakaku arvama, et mulle ei meeldinud HoMM 3... ma ei tea kui palju ma tollele mängule olen elu kulutanud... tegu on väga hea mänguga, kuid on inimesi kes võiksid saada lahti suhtumistest et ta oli kõige parem, ning et kui ta ei ole piisavalt nagu kolmas, siis ta on automaatselt halb. viis meeldis mulle lõpuks rohkem kui kolm ja tean et temas oli palju püüdlusi kolmandat "uuesti teha," see oli IMHO nii tegijate kui fännide viga. 12 aastat vana mäng mis on siiani armastatud... see kõik on väga tore, kuid vahepeal tasub ka uutele asjadele võimalust pakkuda.

Blind Guardian - Banish from Sanctuary

Püüan nüüd selle postituse lõpetada, üks suur rantimine on see omajagu olnud. Mind kasutati just jälle D&D raamatu/nõuandlana. Ei kurda selle üle tegelikult, lihtsalt mainin kuna see postitus juba kaldus osalt teemadega drägonimaailma.

Aga nüüd tõesti... õppima.

Blind Guardian - Follow The Blind

Ülikonnavõluri uued seiklused

2010-11-13T15:09:00.000+02:00

Alapealkirjaga "Olnud, olevate ja tulevate heade aegade terviseks," nagu ma Oliverile topside kokkulöömisel ütlesin. Möödunud oleks ilmselt esimese sõnana parem olnud, aga tol hetkel alustasin ma lihtsalt olnust ja liikusin edasi. Ehk siis käisin Olli sünnipäeval.

Alguses ma ei olnud kindel kui kauaks sinna jään, nagu ikka sõltub kogu asi sellest mis tuju mul on ja kas mul on kellegiga suhelda. Lisame juurde kohapeal oleva rahva kvaliteedi. Seetõttu lähenesin ka asjale nõnda et lähen tunniks-pooleteiseks kohale. Sama mõte oli mul ka Aurini ärasaatmispeoga. Samamoodi ostus Oliveri ja Mikey üritus toredaks ürituseks, kus sai omajagu rahvaga vesteldud ja lõpuks avastatud et kell on palju.

Yoshy näiteks üllatas mind kui ta hakkas järsku SRi asju ajama ja tuli lihtsalt heade mõtetega välja. Kui kunagi lõpuks muidugi mängukorralduseni jõuab... Isegi bänd oli keldris olemas, selle läbi et Mikey seal mängis :P see muutis muidugi suhtlemise vahepeal keerukamaks, mõned arutamised nii elu kui arvutimängude üle. See pikem vestlus Oliveriga seal ruuminurgas... Hea õhtu mõne sõnaga öeldes.

Aga jah, kõigelt mõnusalt ja meeldivalt eemale minnes. Hetkel hulk õppimist millega nädalavahetus sisustatud.

Oeh... tahaks midagi rohkemat öelda/kirjutada, aga pean on selles osas tühi

Kaemas tuhmunud päikeseid

2010-11-07T15:06:00.000+02:00

Mängul käidud. Normaalne, isegi suht lahe oli. Kuigi Eskatoonikute Ordu esindaja Illuminatus Bertram arvas, et alguses kujuneb see asi lihtsalt mingiks formaalseks kohalviibimiseks, siis nagu ikka osutus Kõigelooja tahe erinevaks.

Ok alustame tegelikult kohalesõidust. Ehk siis kuidas sai hommikul kenasti vara ärgatud, kuigi jah olin suht pikalt ja uniselt voodis pikali natuke kauem kui algselt plaanisin (samas olin ma äratuse sättinud nii, et mul oleks aega hommikul asjatada). Üksteist sai siis end auto peale veetud ja algas sõit läbi eestimaa. Asi polnud päris "seikadeta," näiteks tühjeneva paagiga teel ekslemine (mingi GPSi jama) ja siis see peatus Märjamaal, kus kerget lõunat ostes pidime tõdema maja teatavaid konstruktsioonilisi oampärasid ja natuke kohalikku koloriiti taluma. Väiksed Eesti depressiivsed külapoed. Kogunemise algusajaks olime kenasti kohal.

Mäng oli huvitav ja pean tõdema et päris palju andis juurde just õhkkond ja maailm. Alguses tundus see kõik sellise vaiksema ürituseni, kuni algasid kahtlused tehnozombide uue rünnaku osas, liikudes edasi selleni et tekkisid probleemid sümbiontidega ning lõpuks ründasid meid terroristid. Seotud? Igal juhul mõtlesin või oletasin asju kohapeal üle, ja samas suutsin ka kuidagi tahtmatult juba maailmakauge olla. Õnneks poile maailmakauge olemine eskatoonikutel vale. Mängu kahtlemata tipphetk oli see kuidas meie väike "kirikukogu" avastas akna taha ilmunud Stu kaudu et majas on terroristid ning kui ootamatu oli tolle lahke arsti sinna pääsemine.

Seda kuidas sai kogemata vastuvõtul hertsoginnast nii möödutud et teda ei tervitanud :P Ups... :P Õnneks sai piiskop samaga hakkama

Well lõpuks sai Imperaatorliku kuberneri poolt antud asjale allakirjutatud, et oleme tutvunud selle sisuga. Õigupoolest kiriku poolt tuli sinna alla vaid piiskopi allkiri, meie allkirjad ehk siis minu kui Eskatoonikute ja Trexxi kui Avestiitide esindajate omad olid optsionaalsed ning leidsime et kuna nõustume Ortodoksi otsusega siis pole seda eraldi tarvis.

Peale seda selgus, et mul oleks võimalik saada Pagana lahke autoga tagasi Tartusse. Mõtlesin hetke selle üle, ühelt poolt oleks võinud koos kogus elle rahvaga koos chillida, samuti poleks ööbimine olnud mingi probleem (larp kus on maja, voodid ja tekid on üks parimaid asju üldse), teiseltpoolt ma oelks tahtnud pühapäeval varem tagasi jõuda ja ma polnud kindel kui ruttu see tekiks mu hetkese autojuhiga. Kahetsen kergelt et ei jäänud aga tasagisõit sie oli ak lõbus ja muedas seltskonnas nii et väga kurtma ei peaks, kuigi lõpuks olin ma sõidu peale lihtsalt nii väsinud ja unine, et vist Tartu eel ma magasin mingi lühikese vahe. Ärkasin selle peale kui uuriti kuhu mind maha panna.

Aga ok, asjatama nüüd. Refereeruma oleks parem öelda

Reeded

2010-11-06T02:13:00.000+02:00

Viimased toimutused homseks mänguleminekuks. Sirvin kirikumaterjale ja vaatan kostüümi üle. Igatahes kogu see vestlus skypes on suht fun olnud (nt. avestiidid vs lahingvennad lõiguke). Nojah natuke sektide kohta lugeda, paarist asjast juurde, mõelda tsipake. Huvitav tuleb see homne.

Tänane päev on suhteliselt edukalt möödunud. Kümnest kuueni koolis istutud (ok omajagu oli seekord pikemaid vahesid mille ajal sai isegi korra kiirelt ühikast läbi käidud). Tänapäevane ajalookirjutus oli muhe nagu alati, Laur lihtsalt loen hästi oma ainet. Rosenberg on küll hea õppejõud ja rääkis ka paaril huvitaval teemal, kuid piisavalt oli ka kuivust et mu mõistus üritas tahtmatult puhkerežiimile üle minna, mis poleks nii kasulik olnud. Õnneks ärkas see koos diplomaatia ja hämaruse saabumisega taas üles.

Õhtul, siis drägon. Olin natuke vähem valmistunud selleks kui oelks tahtnud ja mäng ei tulnud niiväga sisukas. Üks suurem võitlus ja sisi muu asjatamine, tegelased läksid Orgrimmari tööd otsimna. Ahjaa Grok Verekirves leidis oma otsa kurjade sigudike odade läbi, Efka otsustas hakata mängima hoopis verehaldjast varast. Nii et jah kamba koosseis on pisut muutunud, Uku uueks tegelaseks sai alguses küll goblinist druiid aga ta palus oma karakteri kiirelt ümber teha, nii et tulemus on ilmselt hoopis insener.

Sarjamaastikul on igatahes mu sellesügisene vaatamine kirev olnud: SGU, Sanctuary, Criminal Minds, Vampire Diaries, Avengers: Earths Mightiest Heroes (jah see on multikas aga see on marveli koomiksite põhjal nii et õigustab end), nüüd ja Walking Dead. Ma ei tea miks ma VD-d vaatan, ilmslet see saladuste ja üleloomuliku teemad on piisavalt huvitavad mulle mingil kahtlasel tasandil et mind seda vaatamas hoida. Walking Dead on muidugi uus vaatamine, draamasai kohtab zombie apocalypse, tundub huvitava vaatamisena, aga eks järgnevad episoodid otsusta seda. Ootan seda millal hakkab too Criminal Mindsi spinnoff jooksma, mis tõotab huvitav olla, vähemasti ma loodan seda.

Aga ok, võibolla kirjutan hommikul midagi otsa, praegu uni.

2010-11-04T13:51:00.000+02:00

Blind Guardian - Another Holy War

Nägin lõpuks Inceptioni ära, jah mitu kuud hiljem kui ülejäänud rahvast, aga see selleks. Film oli lahe, seda ma pean isegi tunnistama. Unenäod on üldse omaette teema... olen kogenud näiteks neid võltsärkamisi, see kui arvad et ärkasid üles, aga ei järjekordne unenägu. Olen isegi suutnud nii saada vist mingi kuue-seitsmekordse unenäo nõnda kunagi. Naljakalt irooniline, et mõlemad filmid nii Inception kui ka Sorcerers Apprentice (mida ma kinos esimese asemel vaatama läksin) kasutasid seda aju töötab enamasti ainult 10 % oma täisvõimsusest teemat, aga samas on see ka küllaltki armastatud ja kasutatav plot device.

Unenäod võivad olla kas stiilsed või kahtlased, või mõlemat. Kui olete näinud (jah olen sellest ilmslet kõigile rääkinud) unenägu mille lõpus on jääst välja sulavad küberneetilised mammutid ja mõõkhambad ning peale kõige muu kahe robotmammuti poolt hoitud ja töötav stargate, siis on ilmselt mõistetav see fakt.Olen üks neid inimesi kes kipub arvama, et tegelikult näememe me magades kogu aeg und, lihtsalt REMi aegne (mil teaduslikult on ainus aeg mil uni võimalik on) on see mida oleme võimeline mäletama. Ning sedagi mäletame häguselt, mõnikord lihtsalt fakti, et nägime und. See paneb mõtlema et võiks hakata üritama taas seda unenägude meeldejätmistrikki.

Selleöiste unenägude mõned teemad: alternatiivreaalsuste generaator, kahtlased tulnukad ja miniatuursed tuumalõhkepead, millel on 25 minutine taimer. Ahjaa... unenäo lõpuosas ma hängisin seal Doctoriga (Jah Doctor Who-st :P)

Kuid ehk eemale unenägudest. November on käes ja on alanud miski mida ma tahaks nimetada kirjalike tööde maratoniks. Esseed ja referaadid, viimastest paar tükki on õnneks suht väikesed ja need teeb järgmise nädalaga ära, nagu ka Tänapäevase Ajalookirjutuse oma. Dämmit, homme ongi viimane selle aine loeng, edasi tulevad vaid seminarid ja tekstianalüüsid. Kool on lõbus tegelt olnud, huvitavuse puuduse üle just kurta ei saa. Ok paar ainet on väheke igavama tooniga ja loodan et tänane Looduslikud pühapaigad saab huvitav olema. Mulle meeldib see kuidas sellele ainele lähenetakse, erinevad õppejõud eri valdkondadest rääkimas nende uurimisest ja eripäradest. Puudus on ehk see et nad kipuvad vahepeal üksteist mõndade nurkade alt kordama...

Laupäeval siis Fadingule. Pean muidugi tunnistama, et see on taas üks neid mänge mille ümber mul üritab musttuhat kõhklust tekkida. Õigemini üritas, lihtsalt nagu larbiga ikka kipub mul vahepeal enne üht või teist mängu küsimus kas peaksin sinna ikka minema. Ja lõpuks on olukord kus ma tahan ja ei taha sinna minna. Oli tegelt põhjuseid miks mitte minna, raha ja veel mõned asjaolud mis kerkisid, kuid noh... eskatoonik Bertramil saab ilmselt huvitav olema, loodame et huvitav ei sisalda leegiheitjatega avestiitide eest pagemist.

Well... arvan et hetkel kõik. Võiks ehk nagu natuke rohkemast kirjutada, kuid loeng kutsub.

Krooks

2010-10-19T22:29:00.000+03:00

Tänane õhtu Krooksus oli pea aegu midagi nagu vanadest aegadest. Olen küll paaril korral nii poole aasta-aasta jooksul ikka Krooksu sattunud, kuid üldiselt pole olnud selle juures sellist vana ja mõnusat tunnet kui täna oli. Ok tegu oli suht varase õhtuga kui aus olla, istusin seal viiest seitsmeni. Sinnaminek sai üleüldse alguse sellest kui mingi hetk viskas üle ühikas istumisest ja mõtlesin natuke jalutada. Viimane viis aga selleni, et meenus Dräguni krooksuminek ja mõtlesin ka korra läbi astuda, vaada mis toimub ja sisi juba kuhugi edasi liikuda.

Krooksus aga avastasin kogunii kolm laudkonda tuttavaid, ühes lauas Andeora, teises Dräguni, Barbari, Mandi ja Väikse Rassi ning kolmandas Sauroni, Oliveri, Merle ja Logerini. Hetk hämmingut aga sadasin siis maha teise laudkonda. Tuli välja et kolmas arutab oma järgmisel suvel toimuva Drachenfestile mineku üle. Igatahes sai aetud juttu igasugu erinevatel teemadel, teised laudkonnad kadusid vahepeal, aga leidsime end vestlemas nii ühiskonna, ajaloo, koolikorralduse kui ka arvutimängude üle. Rass püüdis mind ja Drägunit veenda, et hakkaksime koos temaga Eve Online mängima. Mingi hetk lahkus Barbar ja enamvähem saabus Mikey. Drägun oli koos Mandi ja ka saabunud (vana) Melianiga teise lauda ümber kolinud. Mingil hetkel täheldasin et nad räägivad seal lauas Twilightist. Lähemal uurimisel selgus et nad võrdlevad seda üle postapoteemalise raamatuga, mil nimeks Näljamängud.

Mingi hetk kadusid ka nemad ja barbar ning kuigi Mikey majanduse ja poliitika teemaline jutt oli huvitav, siis tundsin kerget väsimust ning suundusin tagasi ühikasse... Aga see õhtu oli siiski midagi vanadest aegadest...

Kui ausaltöelda, siis on saanud seal vähe käia ja veel vähem seal tuttavat seltskonda kohatud. Näiteks Freienthali sünnipäev laupäeval oli erinevam, kuigi seal oli head ja lahedat seltskonda siis enamus seltskonda olid tuttavad näod, mis muus osas kas lihtsalt tundmatud või siis pigem halvamat sorti seltskond. Muidugi oammoodi hämming kuidas F. kes ise Rakverest tuli oma sünnipäeva pidama Tartusse ja sai rahvats kohale nii Tartust, Rakverest kui ka Tallinnast ning noh oma häis hetki oli ka nende tunni-pooleteise sees. Kuid nagu ütlesin se epolnud üks neid ammuseid toredaid õhtuid, kuid täna nagu oli...

Reekviem ammusele tegelasele

2010-10-14T21:52:00.000+03:00

Kirjutasin just natuke aega tagasi valmis lühikese jutukese mis algas lihtsalt väiksest ideekillust. Kuigi see lugu ei kukkunud ehk kõige parem välja, siis pakkus ta mulle ühe teise mõtte, et võiksin selleks puhuks kui teen oma d20 modernimänge, siis võiksin tekitada eraldi blogi selle maailmainfo jaoks. Näiteks üldisema ja kättesaadavama info, mida enamus tolle maailma seiklejaid peaksid vähemal või rohkemal määral teadma või oma allikatest võrdlemisi ruttu kätte saada.

Ideel on jumet, aga kahtlen tegelt hetkel kas viitsin üldse moderniga tegeleda. Mõte modernilarbist samas maailmas läks muidugi rutem külmutusse, põhjustel et mul pole ilmselt niipalju võimalusi et kogus eda projekti päris teha nagu tahaks ja teiseks, mul pole teisi korraldajaid, sest üksi oleks seda suht võimatu teha. Idee on alles ja ehk kunagi... Kui ma võtan üldse larbikorralduse ette siis on see SR kunagi talvel...

Drägonist ja modernist on üldse teatav siibersus hetkel, mõtlesin lähiajal mingi uue mängu alustamisele, aga ma pole enam kindel kas tahan seda enam teha. Võibolla tõesti kui saan kokku kamba kes pole varem minu käe all mänginud või on seda väga vähe teinud, pluss ma pole nendega eriti koos mänginud. Peaks proovima lihtsalt erineva rahvaga nii demmamist kui mängimist, olen ehk rohkem väsinud inimestest kui mängust endast... samas ma ei tea, kohati on tunne et drägonil poel enam seda vana lõbu, vana naudingut minu jaoks. Minul Ghostwizardil kes on piisavalt drägoninohik, et teda kohati raamatute asemel kasutada *mõrkjas naer* Ok, forgotteniprojekti siiski veel üritab. Kui selleni muidugi jõuab üldse kuidagi. Seni on lihtsalt asju uuesti aj uuesti ettesattunud (püüa ajada 10+ mängijat kokku :P)

Täring veeretas just 18... see võib olla hea märk...

Rollimängumaastiku osas üldse vaid kaks konkreetsemat plaani jõuda novembri algul fadingule (regamise küsimus on lahendatud, nüüd roll/raha/kostüüm/tegelane) ja ära otsustada kas lähen Tartu jumalatele. Oma ligitõmme on sel mängul ja mitte sel põhjusel et saab jumalat mängida. Kuid samas ma ei tea, see aasta on saanud juba niipalju larpida, et ehk aitab peale fadingut. Kui muidugi detsembris Tiair on, siis on lugu teine... aga Tiair on midagi piisavalt erinevat et sellele minna isegi.

Üldse on olnud mul üks mõistmine, et ma pole aastate jooksul suutnud ühest tegelasest lahti lasta. Ehk siis seesama kelle nimi selle blogi aadressis sisaldub. Alati jäi just Sardeniga kuidagi tunne, et midagi tema puhul jäi poolikuks, et oleksin pidanud teda kuidagi jätkama (ja ometi siis kuis ee võimalik oli ma ei teinud seda, ma isegi poel enam kindel miks). ta oli minu originaalne sünge maag, aga samas oli temas ka midagi puhtamat, midagi mida ma ei oska täpselt sõnadesse panna. Ma lootsin et kunagi leian mingi mängu kus saan seda tegelast edasi mängida ning peaaegu oleks ma seda teinud. Kuid üks hetk mõistsin et ma ei suudaks lubada enam midagi "kontrollimatut" nii südamelähedasele tegelasele.

Arvatavasti kirjutan mingi paar lugu temaga ja siis lõpuks mingi lõpploo. Tegelt see lõpumoment lõi mulle juba kunagi ammu pähe. Juba vana Sardren konutamas kusagil torniserval ja vahetamas viimaseid sõnu oma õpialsega kelle ta laia maailma peale saadab. Ning siis koos päikeseloojanguga haihtumas, lõpuks tõesti kadumas. Kas see on lõpp, aks ta sureb või lahkub kuhugi kaugele mujale? Ma ei oska öelda, millegipärast ei taha ma seda surmaks lugeda, kuid minu jaosk oelks see loo lõpp ja sellisel juhul ongi kuidagi parem öelda, et the story continues... in its own way...

...kuid on olemas see fakt et ta ei naasnud Ajatule Põhjamaale... see oli tema Aranostist pääsemise pant....

Veider teema kahtlemata, võibolla see tõestab et kui palju ma olen larbi ja drägonisõltlane, kuid võibolla ka hoopis vastupidist et ma enam pole seda, ma ei tea...

Aitab ehk praeguseks jutust ka

2010-10-13T01:39:00.000+03:00

Tegelikult plaanisin ma tund aega tagasi magama minna, kuid kuidagi lihtsalt asjad venisid ning istun nüüd arvuti taga ja üritan mõningaid mõtteid kirja panna. September möödus kuidagi kiirelt ja oktoober on veel kiiremini möödunud.

Tänane päev oli tegelikult vahelduva eduga multitaskimine ja paar lähipäeva üritavad ilmslet olla samasugused. Vene keeles kontrolltöö ka ära teha.

Ausaltöeldes, elust ja tegemistest pole hetkel midagi rääkida, tavalised päevad ja tegemised Tartus muud ei midagi. Aurin läks lõpuks ära, loodan et tal on need kaheksa kuud toredad. Ma ei tea... ma pole kuinagi (võibolla ainult natuke vahepeal) Aurinit sõbraks lugenud, pigem küll heaks tuttavaks ja tema äraminek ei ole midagi nii hingel istuvat kui oli kunagi Olli minek või see suvi Rassi minek. Pigem häirib see asi, et Aurin ei anna trenne ja eelistasin neid Käosaare omadele. Ok, Tegelt peaks käosaarele rohkem võimalust andma kuigi ausaltöeldes on seis nukker kuna kohal käib minimaalne hulk rahvast (ehk siis tartu tüüpiliseks saanud 1-2).

Tegelt ma ei viitsi trenni üle vinguda. Ega nende probleemide üle mis mul Aurini kui inimesega olid (salgajuhi ja treenerina oli ta väga ok). Alusasin taas regulaarset jooksmas käimist, õigupoolest üritasin seda juba varem taaskäivitada aga külmetus rikkus selle ürituse ajutiselt. Natuke aega ja saan oma kevadise ringi taastatud (alustan ühika eest, jooksen mäest üles jaama tänavale, tulles mööda kivi alla ja mööda Narva mnt tagasi ühika ette), ning ehk isegi aja jooksul püsivalt pikemaks (ehk siis kivi asemel tulen mööda raatust alla). Tuletab meelde et peaks järgi uurima kui pikk see distants üldse tuleb.

Ok, ja peaks vahepeal oma telefonile rohkem pilku peale viskama, eriti kui olen ta hääletu peale unustanud. Kuna suht tundmatu number seal ees (psühholoog äkki?). Igatsen ikka 3310 järgi, kuis ee hääletu peal oli siis selle vibra oli lihtsalt piisavalt tugev et seda tähele panna. Praegu ons ee nii et ma ei pane mõnikord taskus tähele kui telefon värisema hakkab (ja seda juba teist telefoni järjest).

Aga well.. arvan et hetkel lõpetan... ööd

Minekud ja mälestused

2010-10-10T16:09:00.000+03:00

Well... mu Aurini pool käik venis plaanitust pikemaks, andsin pisut järgi mitmete vanade tuttavate seltskonnale, juttudele larbist ja elust, sain isegi omajagu ajalooteemadel vestelda. Lohega olime tema sõnul vaidluse äärel... minu meelest mitte. Üldiselt oli lõbus, kuigi nagu ikka oli seal ka omajagu lihtsalt läbu.

Igal juhul vedasin end sinna siis seitse läbi liikuma. Riietuse osas otsustasin ülikonna kasuks. Pean mainima et tundsin end selles hästi, stiilselt isegi...Teel Aurini poole astusin sisi läbi Krooksust kus tol hetkel Oliver, Jaanus ja Elin istusid, hetk jutuajamist ja siis nemad läksid Iti poole, et teda kaasa korjata ning mina suundusin otse Aurini kodu poole. Teepeal sain am kokku Sauroniga, kes samuti sinnapoole teel oli. Rääkisime väheke tulla üritavast Forgottenimängust, jõudes ka lõpuks kohale. Kohapeal toimunu on tegelt eelneva lõiguga suht kokkuvõetav. Aurin pikalt juuste mahaajamisega ei venitanud, niipea kui Oll oli kohal olnud ja natuke aega mugavalt kohapeal olnud, siis otsiti masin välja ja alustati. Muidugi jah enne kui asi viisakalt lõpetati siis mängisid paar korporanti ja Hel tema peaga veel omajagu. Kiilas Aurin nägi ikka väga oss/jõmm välja.

Nagu öeldud, õhtu liikus omasoodu. Sai räägitud ja sai lauldud, viimast polnud vist seltskonnaga enam väga ammu teinud. Vahepeal mind ülendati siegi DJ-ks :P sest olin ainus kes viitsis end Aurini arvuti taha vedada et lugudega tegeleda, kas siis winampi või youtube vahendusel. Ajalooteemadel sai ka vesteldus pisut, Jaanusega arheoloogiast ja eesti ajaloost, Leplandiga Austria ja Türgi sõdadest ning Lohega pisut ja lühidalt teemal kumb on parem sõjast kirjutama tsivilisikust ajaloolane või sõjaväelasest ajaloolane. Mina olin oma veendumusel et ei sõltu elukutsest vaid pigem sellest kui kursis isik on (st. jah sõjaväelasel on paremad kogemused ja teadmised sellega, kuid samuti ka valdkonnaga piisavalt tuttaval tsiviilsisikul), Lohe püüdis sellele aga julmalr vastu vaielda ja lõpuks vestlust katkestada sellega et ta ei taha et see vaidluseks muutuks.

Lõpuks ma väsisin ja asuisin mingil kellaajal kodupoole liikuma. Valisin suht kiire sammu sest väljas oli võrdlemisi jahedavõitu ja maabusin ühikas, vaatasin veel paari asja mõne hetke ja üritasin isgei korra mängida, kuid unisus sai võitu ja vajusin voodisse. Üles poole ühe paiku alles.

----

I walk in memories... viimastel päevadel kuidagi eriti. Nostalgik nagu ma olen, lihtsalt ühel õhtusel jalutuskäigul leidsin end vaatamas eri paiku just selle mälestuste pilgu läbi ja nüüd on see mind saatnud. Mitte et mõnel teiselgi hetkel poleks see nii olnud, kuid praegu on see kuidagi aktiivsem olnud.

Sirvin oma vana blogi hetkel kõrvale. Veider lugemine mõne nurga pealt isegi ja noh naljakas on mõelda ka tagasi ajale kui mul polnud Tartus arvutit... nii esimesed kolm aastat(või pigem kaks ja pool). Alguses läks see küll suht sürriks kätte ära Vanemuise 46 arvutiklass, botaanikaaia arvutiklass, Lossi 3 arvutiklass, Zum-Zumi internetikohvik, Urg... midagi kindlasti veel, või ka mitte. Ühe või teise inimese pool ka onju tegelt, aga seda kõike harvem. Yoshylt ta vana arvuti saada üks hetk oli õnnistus. Sest enne seda tõesti...

Naljakas on meenutada kuidas SR 1 sai korraldatud asju umbes üle kuue arvuti või nii kirjutades. Ja seda kuidas goblini läpakas oli kaust mida ta mängijana lugeda ei tohtinud :P too õhtu kui ma neid asju üldse kirjutasin... olin lambilt sadanud urgu ja tegime siis filmiõhtut. Urgu pole enam ammu aj kii aus olla, ma ei igatsegi seda paika niiväga, olid mõned kindlad head hetked seal,. kuid muidu oli ta lihtsalt üks paik.

----

Olevikku tagasi nüüd ehk. Tegin siin väikese pausi kirjutamisest ja käisin poes. Plaanist endale midagi kerget osta sai aga põhjalikum ostutripp, mille käigus suht poole nädala toit ja muudki vajalikku ostetud sai. Pluss avastasin või taasavastasin pigem väga head šokolaadiküpsised.

Talv on tulemas, kuid sinna on veel aega...

Kadunud kontide kaja

2010-10-08T02:04:00.000+03:00

Vaatasin täna filmi "The Lovely Bones" (ehk siis Minu armsad luud, eesti keeli).Sattusin selle otsa õigupoolest juhuslikult, kuid otsustasin lõpptulemusena vaadata. Ma natuke tunnen, et filmil oleks võinud olla rohkem sisu, kuid ta oli omal moel ilus. Olen kunagi ammu raamatu algust isegi sirvinud ja lugenud, kuid mitte pikemalt.

Surm ja teispoolsus on asjad mille üle olen omajagu mõtisklenud. Suur tundmatus ja hirm, mis saab edasi on see ju alati kõigile olnud. Me võime püüda uskuda, me võime arvata ja võime isegi olla kindlad üles või teises võimaluses, kuid lõpptulemusena me ei tea midagi. On lugusid inimestest kes on olnud niiöelda piiri peal, valgustunnelid, kehavälised kogemused ja mis iganes. kas neid uskuda või mis need tegelikult on olnud, jällegi teadmatus. Ma leian et kusagil on vastused ning et maailmas on asju mida teadus ei ole veel võimeline selgitama, aja jooksul ehk tõesti kuid võibolla ehk isegi mitte kunagi.

Milline on minu konkreetne arvamus sellest mis tuleb peale seda kõike, kui meie aeg saab läbi ning bioloogiliselt kõik läbi on. Ma ei oska öelda, midagi konkreetsemat kui et tahan uskuda et midagi on peale seda kõike. Kipun vahepeal kaalutlema mingit segu surmajärgsest paigast ja reinkarnatsioonist, mitte uskuma ainult ühest võimalusest elule. On paiku kus ollakse vahepeal, puhatakse ja valmistutakse järgnevateks eludeks, on kõrgemaid tasemeid kus oleme need kes elude vahepeal, meie kõrgemad meied ehk. On müriaad elusid ja olekuid, mis kestavad läbi igaviku. See on ehk mida tahan uskuda, filosofeerimine ja teoretiseerimine selle teema ümber.

Mis ma teeksin kui peaksin kehatu viirastusena kõndima mööda maailma ja jälgima oma elavate tuttavate tegemisi, kas ma püüaks veel nendega kuidagi ühendust võtta, saada need viimased hetked suhtlust kuni nemadki parematele jahimaadele jõuavad? Või lihtsalt vaadata kuidas asjad edasi arenevad? Ma ei vasta sellele küsimusele.

Surm pole asi milles kinni olla, kuid meie üürike elu vajab endale rohkem keskendumust. Minul ja surmal on paratamatult oma teema ja omad kokkupuuted olnud, juba päris algusest peale. Ehk seetõttu ma mõtlengi selle üle aegajalt, ehk on see sellest tugevasthirmust teadmatuse suhtes, ehk lihtsalt et mõtlen rohkem kui mulle tervislik.

Sügislehed

2010-10-06T23:35:00.000+03:00

Kui jõuab teema selleni, mis aastaaeg mulle kõige rohkem meeldib, siis olen ma alati pidanud vastuse võlgu jääma. Igas ühes on midagi omast, midagi südamelähedast. Sügise puhul on üks nendest kust kolletanud lehed. Kõndisin täna siis päikselise ilmaga vene keelde ja peale seda linna edasi. meeldiv oli minna läbi kassitoome ja toomemäe. Oleks tahtnud siegi kuhi pikamalt maha istud aja sügist nautida.

Vene keel oli täna üldse sisukas, kordasime tegelikult järgmisel kolmapäeval olevaks kontrolltööks, suuremalt jaolt pole probleeme, mõned asjad tahaksid pisut üle vaatamist ja meelde jätmist. Peale vene keelt, mis täna tsipa varem läbi sai, sai siis end Ludosse veetud. Mõte oli natuke aega lauamänguõhtult läbi astuda nagu tavaliselt. Siiski mõtlesin hetke ja ei jäänud sinna pikemalt, midagi huvitavat mulle sobiva ajaühiku jooksul nagunii mängida ei plaanitud. Vedasin end siis tagasi kodupoole.

Tuba võiks soojem olla... hommikuti küll. kas lihtsalt ei köeta veel täie auruga või ma ei tea mis. Radikas on soe kuid mitte väga. Loodame et läheb aja peale paremaks, aken vajab ühest servast ka pisut ületihendamist. Jõuan muidugi selle jutuga taas välja selle punktini, et jah peaks toaga natuke tegelema, kuid seekord on selleni mittejõudmine pigem selles, et mul pole otsest plaani kuidas selleni jõuda. Peaks mingi kavandi enne valmis tegema kuidas asjad paiknema hakkavad.

2010-10-03T21:08:00.000+03:00

Magasin täna ilmselgelt liiga kaua, ausaltöeldes ma ei saa end otseselt süüdistada, see et mul hakkas öösel halb olla ning viimanemagada ei lasknud omavad ka oma osa selles. Ohwell... õnneks ei olnud mul vaja raamatukokku minna enne homset nii et hullu ei juhtunud.

Ja riisipuding on üllatavalt hea asi

Eile oli siis kilbitöötuba. Vedasin siis end kella üheks kenasti Aurini juurde, kus selgus et ta pole üldse veel koju jõudnud. Noh tuli välja et ta oldi hommikul korpis matustele komandeeritud. Igal juhul veetsin ma poolteist tundi mööda veerikut jalutades ja kergelt ehk isegi vandudes et ma pleierit kaasa ei võtnud (mille olin jätnud koju mõttega et ei pea Aurini poole jalutades midagi kuulama). Ühel hetkel sai isegi väga aktiivset lindude sädistamist kuulatud...

Aga lõpuks siis jõudsid Aurin, Jaanus ja Mort kohale. Aurini pool liitus meiega ka ta tüütu sugulane ja hakkasime kilpe tegema. said välja lõigatud, mõningad vajalikud lisad tehtud ja ka esimene värv kihti peale. Pärast seda siis lühike chill Aurini pool ja tagasi kodu poole.

Well vaatasin öösel mingi hetk filmi nimega Jonah Hex, ühel kergelt koomiksil baseeruv asi mille peategelaseks pearahakütt kel võime surnutega suhelda. Suht vaadatav vestern/steampunk asi, sisust muidugi suurt süvamõttelisust otsida ei tasu. Seda et tüüp kannab oma hobusel kahte kuulipildujat ja laseb vahepeal ringi repiiterkäsiambudega, mis lasevad väikesed dünamiidipulki on omad boonuspunktid.

Ohwell.. usun et hetkel kõik. Mõtlesin veel natuke HoMMi teemadel jaurata... pisut sel lainel aga mitte täna

Kaose laul

2010-10-01T22:55:00.000+03:00

(Sl) õhtuleht ei ole enam eesti ajakirjandusmaastikul midagi üllatavat, pigem on ta pikajaline häiriv nähtus, mis sobib reaalselt ainult tule tegemiseks. Siiski pööran ma pilku nende "esileheuudistele." Seekord siis: Kas Eestit tabas Augusutis Uforünnak? Lugesin kusjuures lõpptulemusena lihtsalt huvi pärast artiklit millele selline ülepakutud pealkiri oldi pandud ja noh lihtsalt juttu natuke tihedamatest ufotäheldamistest. Ei üllatanud :P

Well tegelt saaks ma seda mõnes moderni mängus plotina kasutada. Panna mingid kõrge leveli tegelased augustikuist eestit tulnukate eest kaitsma :P

Sama hea plot kui see, et neli maskides meest röövisid Moskva lähedal kraana :P

Teine asi mida nad oma kollakal kuulutuseplakatil teatasid oli see, et leitud on teine maa... well seda uudist olin ma varem BBC-st lugenud. Fun on see et jah tal on palju sobilikke omadusi, kuigi küsimus on ka see, mis mõjutusi pakub lihtne asjaolu et planeet ei pöörle. Muidugi oma stiilsus on sellel planeedil, klassikaline ulmes leiduv planeet mil on olemas nö tume pool. Eks avastus ta ole.

Tänane päev möödus edukalt, huvitavad ja isegi mõne nurga alt mõtlema panevad loengud. Neljapäevane pühapaikade loeng oli isegi lahe, ühendas mõnes mõttes ökoloogia ja arheoloogia, ehk siis hiiepaikade liigiline koosseis, nende paiknemine maastikul ja selline kraam. Suht lahe.

Minu ained siis tegelt praguse seisuga
Õiglane sõda (ei viitsi pikka nime kirjutada, sisuliselt varauusaegse euroopa poliitika teema)
Vene keel (algajatele)
Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad
Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
Ajaloofilosoofia
Eesti ajaloo historiograafia (19.-20. saj)
Diplomaatia alused ja mõisted
Kokku 39 EAP

Tegelt oleks piisanud lihtsalt õisi vaatamisest et nimed paika saada, kuid vahet polnud. Reeded on tihedad, eriti tihedad nendel nädalatel kui diplomaatia toimub.

Tunnen et olen tegelikult omajagu asju enda kaela võtnud, võimalikult heade hinnete peale välja minek tähendab omajagu pingutust ja kindlasti jõuab see veel hakata aega sööma. Sess, eks näeb. Muul maastikul asjadega tegelemine. SRi on veebruari planeeritud nii et sellega aega, moderniplaani olen vist külmutanud. Mul on sellega omajagu ideid ja tahaks ikak saada selle millagil ära teha. muidugi eks see kolme kamba forgottenimäng nõuab ka oma.

Jeah, tööotsing in progress samuti.

Kui rääkida viimase aja muusikakuulamistest, siis kipuvad seal domineerida heroes of might and magicu linnade muusikad. Üks põhilisi lemmikuid:

HoMM on üldse geniaalne sari minu jaoks alati olnud. Arvestades et olen mänginud kõigi esimesest viiendani, kaasa arvatud üht Heroes Chroniclesi kõrvalsarjast (Master of Elements oli vist nimi). Pean tõdema et viies on mu lemmik ja teine selline mõnus nostalgiline mänguke. Kolmas on ka raudne lemmik nagu paljudel. Neljas... tal on häid külgi, kuid ka omajagu halbu, nagu keegi märkis homm 3 on XP, 4 aga vista. Esimene midagi väga vana ja funi (lillad lohed! ning võimalus määrata arvutivastase intelligentsus :P). kuuendat ootan ka kui see kunagi välja tuleb. Võiks tegelt pikalt hommi kallal jaurata, aga jätan selle hetkel mõnda teise posti.

Homme siis kilbiworkshop Aurini pool. Saab ilmselt lõbus olema ja viimane kord üldse teda mõneks ajaks näha.

Lihtsalt teisipäev

2010-09-28T21:00:00.000+03:00

Trennis käidud. Well... mõtlesin tegelt hetke kas üldse lähen, arvestades mida arst mu õla kohta ütles. Sai ikkagi käidud ja harjutatud, päris hea oli, kuigi jah... ma tahaks Aurinit treenerina, mitte Käosaart. Mul ei ole midgai oluliselt tema vastu, aga kui aus olla lihtsalt mulle meeldis hulga rohkem kuidas Aurin õpetas ja asju tegi, ning oli ka lihtsalt tunduvalt parem õpetaja. Aga ohwell... peab ilmselt harjuma asjaoluga, kuna ma ei saa ju ometi korraldada asju nii et Aurin ei läheks sõjaväkke. Või saaksin? Kahjuks mitte, kuigi puhtast isekusest on idee ahvatlev.

Aga natuke siis tagasi kerides, sain siis täna lõpuks uuesti oma õlaga arsti juurde. Kuigi viimane kevadel natuke paremini käitus, siis nüüd sügisel ilmnes et ta ei ole ka suvega ära paranenud ja kipub ikka harjutades valusaks minema. Igatahes... mind saadeti edasi ortopeedi juurde, kes peaks välja selgitama mis jama ja mida sellega teha. Midagi lihaste/kudedega. Eks vaatab, saatekiri olemas ja homme saab ehk end mingile ajale regatud, sinna pidi veel võrdlemisi kiirelt saama (ortopeediakeskusesse)... perearsti sõnul on mujal järjekorrad juba kusagil jaanuaris...

Kas ma olen maininud seda et ei seedi arstijärjekordi... ilmselt olen. Loodame et läheb sellega kiirelt.

Kuidagi hea point on see kui sul on saatekirjal vehklemist mainitud :P